Harilik varemerohi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Varemerohi (perekond)

Harilik varemerohi
Symphytum officinale 01.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Varemerohi Symphytum
Liik Harilik varemerohi
Binaarne nimetus
Symphytum officinale
L.

Harilik varemerohi (Symphytum officinale) on kareleheliste (Boraginaceae) sugukonda kuuluv 30–70 cm pikkune mitmeaastane rohttaim[1], mis eelistab niiskemat mulda ning mis kasvab Eestis üsna hajusalt.

See taimeliik on tõenäoliselt kultuurtaimena 20. sajandil Eestisse sisse toodud ja naturaliseeritud[2].

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Taime ladinakeelne perekonnanimi tuleneb kreekakeelsest sõnast «συμφυω» (symphyo), mis tähendab "kokku kasvama" või "ühendama". Kuigi taime eestikeelne nimetus on varemerohi, ei ole varemed selle taime tüüpiline kasvukoht[1].

Eesti keeles on harilikul varemerohul palju rahvapäraseid nimetusi: jaanihein, jooksjarohi, metsatubakas, tubakalill, mustjuur, vanapoiss, varehein.[1]

Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku varemerohu õisik

Harilik varemerohi kasvab elamute lähedal, teede ääres, niiskel toitaineterikkal mullal[2]. Eestis kasvab suhteliselt hajusalt, kuid leidub sagedamini kui temaga samasse perekonda kuuluv kare varemerohi. Kasvab peamiselt mandril, rohkem Lõuna-Eestis.[3] Euroopas kasvab taim laialdaselt – Vahemerest Kaukaasiani[4].

Taim on meil külmakindel, kuid eelistab kasvukohana täispäikest või poolvarju.[5]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik varemerohi on viljakate ja ümarate vartega 30–70 (100) cm pikkune rohttaim. Varred on kaetud lühikeste karvadega, mis asuvad varre peal hõredalt.[6]

Varemerohu leheseis on vahelduv, lehed on enam-vähem rootsulised ning ei ole laskuvad. Ülemised lehed on keeljaspiklikud ja alumised lehed on ovaalsed kuni munajad. Kroonlehed on enamasti kahvatulillad, harva ka valged. Õiekroon on tupplehtedest umbes 3–5 korda pikem.[2]

Juur ulatub maapinnas sügavale[6].

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik varemerohi sisaldab pürrolüsidiinalkaloide (0,05–0,5%), allantoiine (0,6–0,8%), triterpeene, polüsahhariide, tanniine (8–9%), steroidseid saponiine jm.[1][7][8] Juure ja teiste taimeosade keemiline koostis on mõnevõrra erinev, näiteks on juures rohkem alkaloide[9]. Lehtede keemiline koostis sarnaneb ürdi koostisega[6].

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku varemerohu juurest saadud droog

Ravimtaimena hakati harilikku varemerohtu kasutama ligikaudu 1500 aastat tagasi, eeskätt luumurru korral.[6] Teadusuuringud ei kinnita varemerohu efektiivsust ega turvalisust[10] ja seega soovitatakse selle kasutamist hoida minimaalse ja välisipidisena[11].

Vaatamata sellele kasutatakse varemerohtu tänapäeva pärimusmeditsiinis lootuses leevendada närvi- ja reumavalu, põletikke ja turseid, taastada kahjustunud kudesid ja soodustada väliste vigastuste, nagu luumurrud või haavandid, paranemist[7]. Sealjuures on teadusuuringud kinnitanud, et vigastatud nahale, sh haavanditele, on varemerohu määrimine ohtlik[11].

Hariliku varemerohu juurest (Symphyti radix, radix Consolida), harvem ürdist (Symphyti herba) ja lehtedest (Symphyti folium) valmistatakse erinevaid tõmmiseid, salve, kreeme, pastasid, kompresse, tinktuure jm.[6][7]

Oht ja vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringutest on selgunud, et hariliku varemerohu juures sisalduvad pürrolüsidiinalkaloidid tekitavad maksakahjustusi[11] ja -vähki, kusepõie papilloome ja kartsinoome[6][12], mille tõttu ei soovitata harilikust varemerohist tehtud preparaate kehasiseselt manustada[6][9][11][13], mõnes riigis on see seadusega keelatud.[9] Kehaväliselt on selle kasutamine vähem ohtlik, kuid siiski ei tohi hariliku varemerohi preparaate kasutada välispidiselt rohkem kui 4–6 nädalat aastas[6] ja mitte rohkem kui 2 nädalat järjest[11], sealjuures piirduda ohutu kogusega (0,007 μg ühe kilogrammi kehakaalu kohta päevas, st 50 kg kaaluva täiskasvanu puhul 0,35 μg)[11].

Kasutamine on vastunäidustatud rasedatele ja rinnaga toitjatele[7][11], igasugune kasutamine vastunäidustatud lastele[11] ja inimestele, kellel on allergia droogi või selle koostisosa vastu[6].

Muud kasutusvaldkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Varemerohust saab rohke kaaliumisisaldusega taimset leotist, mida saab kasutada orgaanilise väetisena. Kiire kasvamise ja suure hulga toodetud biomassi pärast kasutatakse komposttaimena.[6]

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Juba antiikajast alates kasutati harilikku varemerohtu maitserohelisena ja salatitaimena. Tänapäeval soovitatakse sellist taime kasutust vältida selle võimaliku toksilisuse tõttu.[6][11] Lisaks saab harilikku varemerohtu kasutada dekoratiivtaimena – taim hakkab õitsema varasuvel.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 182. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Heljo Krall, Toomas Kukk, Tiiu Kull, Vilma Kuusk, Malle Leht, Tatjana Oja, Ülle Reier, Silvia Sepp, Hanno Zingel, Taavi Tuulik (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 228. 
  3. Toomas Kukk, Tiiu Kull (2005). Eesti taimede levikuatlas. Tartu: EMÜ. Lk 118. 
  4. Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 206. 
  5. 5,0 5,1 Peter McHoy, Pamela Westland (2008). Maitse- lõhna- ja ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 98. 
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 873–874. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Küllike Lääne, Ain Raal (2005). Käsimüügiravimid ja droogid. Tallinn: Medicina. Lk 347–348. 
  8. TSUTOMU FURUYA and MANABU HIKICHI. (Received 2 November 1970). Alkaloids and triterpenoids of Symphytum officinale. School of Pharmaceutical Sciences, Kitasato University, Tokyo, Japan. Phytochemistry, 1971, Vol. 10, pp. 2217 to 2220.
  9. 9,0 9,1 9,2 Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 357. 
  10. Frost, R., MacPherson, H., O'Meara, S.. "A critical scoping review of external uses of comfrey (Symphytum spp.)". Complementary Therapies in Medicine, 7. oktoober 2013. Elsevier. Vaadatud 30. november 2020.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 11,8 Committee on Herbal Medicinal Products. "Assessment report on Symphytum officinale L., radix". (EMA/HMPC/572844/2009). 5. mai 2015. European Medicines Agency. Vaadatud 30. november 2020.
  12. N Mei1 , L Guo2 , PP Fu3 , RH Heflich1 and T Chen*; (2005). Mutagenicity of comfrey (Symphytum Officinale) in rat liver. British Journal of Cancer (2005) 92, Lk 873 – 875.
  13. Oberlies, N., Kim, N., Brine, D., Collins, B., Handy, R., Sparacino, C., . . . Wall, M.. "Analysis of herbal teas made from the leaves of comfrey (Symphytum officinale): Reduction of N-oxides results in order of magnitude increases in the measurable concentration of pyrrolizidine alkaloids.". (7(7), 919-924). Public Health Nutrition, Oktoober 2004. Vaadatud 30. november 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]