Harilik varemerohi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Varemerohi (perekond)

Harilik varemerohi
Symphytum officinale 01.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Karelehelised Boraginaceae
Perekond: Varemerohi Symphytum
Liik: Harilik varemerohi
Ladinakeelne nimetus
Symphytum officinale
L.

Harilik varemerohi (Symphytum officinale) on kareleheliste (Boraginaceae) sugukonda kuuluv 30-70 cm pikkune mitmeaastane rohttaim[1], mis eelistab niiskemat mulda ning mis kasvab Eestis üsna hajusalt.

See taimeliik on tõenäoliselt kultuurtaimena 20. sajandil Eestisse sisse toodud ja naturaliseeritud[2].

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Taime ladinakeelne perekonnanimi tuleneb kreekakeelsest sõnast «συμφυω» (symphyo), mis tähendab "kokku kasvama" või "ühendama". Kuigi taime eestikeelne nimi on varemerohi, ei ole varemed tüüpiline kasvukoht antud taime jaoks[1].

Eesti keeles on harilikul varemerohul lisaks palju rahvapäraseid nimetusi: jaanihein, jooksjarohi, metsatubakas, tubakalill, mustjuur, vanapoiss, varehein. [1]

Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik varemerohi kasvab elamute lähedal, teede ääres, niiskel toitaineterikkal mullal[2]. Eestis asub suhteliselt hajusalt, kuid leidub sagedamini kui temaga samasse perekonda kuuluv kare varemerohi. Kasvab peamiselt mandril, rohkem Lõuna-Eestis. [3] Euroopas kasvab taim laialdaselt - Vehemerest Kaukaasiani[4].

Hariliku varemerohu õis

On külmakindel, kuid eelistab täispäikest või poolvarju[5].

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik varemerohi on viljakate ja ümarate vartega 30-70(100) cm pikkune rohttaim. Varred on kaetud lühikeste karvadega, mis asuvad varre peal hõredalt. [6]

Varemerohu leheseis on vahelduv, lehed on enam-vähem rootsulised ning ei ole laskuvad. Ülemised lehed on keeljaspiklikud ja alumised lehed on ovaalsed kuni munajad. Kroonlehed on enamasti kahvatulillad, harva ka valged. Õiekroon on tupplehtedest umbes 3-5 korda pikem. [2]

Juur ulatub maapinnas sügavale[6].

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik varemerohi sisaldab pürrolüsidiinalkaloide (0,05-0,5%), allantoiine (0,6-0,8%), triterpeene, polüsahhariide, tanniine, steroidseid saponiine jm. [1][7]

Juure ja teiste taimeosade keemiline koostis on mõnevõrra erinev, näiteks on juures rohkem alkaloide[8]. Lehtede keemiline koostis on sarnane ürdi koostisega[6].

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena hakati harilikku varemerohtu kasutama ligikaudu 1500 aastat tagasi, eeskätt luumurru korral.[6]

Tänapäeval kasutatakse varemerohtu närvi- ja reumavalu leevendamiseks, kahjustatud kudede taastumiseks, väliste vigastuste, luumurdude, haavandite jms paranemise soodustamiseks. Samuti on taimel põletikuvastane, turseid ning põrutuse tagajärgi vähendav toime. [7]

Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Varemerohust saab rohke kaaliumisisaldusega taimset leotist, mida saab kasutada orgaanilise väetisena. Kiire kasvamise ja suure hulga toodetud biomassi pärast kasutatakse komposttaimena. [6]

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Juba antiikajast alates kasutati harilikku varemerohtu maitserohelisena ja salatitaimena. Tänapäeval soovitatakse sellist taime kasutust vältida selle võimaliku toksilisuse tõttu. [6]

Lisaks saab harilikku varemerohtu kasutada dekoratiivtaimena - taim hakkab õitsema varasuvel. [5]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse varemerohu juurt (Symphyti radix, radix Consolida) ja harvemini ürti (Symphyti herba) ja lehti (Symphyti folium).

Hariliku varemerohu juurest tehtud droog

Hariliku varemerohu taimeosadest valmistatakse erinevaid tõmmiseid, salve, kreeme, pastasid, kompresse, tinktuure jm. [7][6]

Droogi kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Juurt kogutakse varakevadel või hilissügisel, loputatakse külma veega, lõigatakse 20 cm pikkusteks tükkideks ja kuivatatakse temperatuuril kuni 40°C. [6]

Alkoholitõmmise valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

10 g peenestatud juuri kallatakse üle 200 ml 40% etanooliga, lastakse soojas nädal aega seista, aeg-ajalt loksutades, ning kurnatakse. Kasutatakse välispidiselt kompressideks ja seespidiselt närvi- ja liigesevalu leevendamiseks. [7]

Vesitõmmise valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

1 sp peenestatud juurtele lisatakse 1 klaas leiget vett, jäetakse kuni 6 tunniks tõmbama, aeg-ajalt segades. [7]

Piimatõmmise valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

40 g peenestatud juurtele lisatakse 1 l kuuma piima ja lastakse kuni 6 tundi seista, seejärel kurnatakse. Kasutatakse põletike vastu. [7]

Oht ja vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud näitasid, et hariliku varemerohu juures sisalduvad pürrolüsidiinalkaloidid tekitavad maksakahjustusi ja -vähki, kusepõie papilloome ja kartsinoome[6], mille tõttu ei soovitata harilikust varemerohist tehtud preparaate kehasiseselt manustada, mõndades riikides on see seadusega keelatud. [8] Kui harilikust varemerohist tehtud preparaadid ei ole keelatud, tuleb nende seespidisel manustamisel siiski olla ettevaatlik, kuna on võimalik saada mürgitust.[6] Kehaväliselt on selle kasutamine ohutu, kuna toksilisust pole välispidisel kasutamisel täheldatud (alkaloidid ei imendu läbi naha) [7], kuid siiski ei tohi hariliku varemerohi preparaate kasutada välispidiselt rohkem kui 4-6 nädalat aastas[6].

Seespidine kasutamine on vastunäidustatud rasedatele ja rinnaga toitvatele[7], igasugune kasutamine vastunäidustatud lastele ja inimestele, kellel on allergia droogi või selle koostisosa vastu[6].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 182. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Heljo Krall, Toomas Kukk, Tiiu Kull, Vilma Kuusk, Malle Leht, Tatjana Oja, Ülle Reier, Silvia Sepp, Hanno Zingel, Taavi Tuulik (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 228. 
  3. Toomas Kukk, Tiiu Kull (2005). Eesti taimede levikuatlas. Tartu: EMÜ. Lk 118. 
  4. Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 206. 
  5. 5,0 5,1 Peter McHoy, Pamela Westland (2008). Maitse- lõhna- ja ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 98. 
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 873-874. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Küllike Lääne, Ain Raal (2005). Käsimüügiravimid ja droogid. Tallinn: Medicina. Lk 347-348. 
  8. 8,0 8,1 Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 357.