Colombia

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt COL)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; kala kohta vaata artiklit Kolumbia (kala)

Colombia Vabariik


hispaania República de Colombia
Colombia asendikaart
Juhtlause Libertad y Orden
(ee Vabadus ja kord)
Riigihümn ¡Oh Gloria Inmarcesible!
Pealinn Bogotá
Pindala 1 141 748 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel hispaania
Rahvaarv 49 065 615 (2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 43 in/km²
Riigikord presidentaalne vabariik
President Iván Duque Márquez
Iseseisvus 20. juuli 1810
SKT 309,191 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 6408 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik peeso (COP)
Usund katoliiklased (90%) [4]
Ajavöönd maailmaaeg –5
Tippdomeen .co
ROK-i kood COL
Telefonikood 57

Colombia [kol'ombia] (mööndav nimekuju Kolumbia), ametlikult Colombia Vabariik on riik Lõuna-Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ja Kariibi mere ääres. Piirneb Brasiilia, Peruu, Ecuadori, Venezuela ja Panamaga. Riigi pealinn ning majanduse ja kultuuri keskus on Bogotá. Colombia on etniliselt ja keeleliselt väga mitmekesine, oma rikkaliku kultuuripärandiga peegeldavad seda mitmesugused Ameerika ja India tsivilisatsioonid.

Colombias on suuruselt teine ​​bioloogiline mitmekesisus maailmas[5] ja see on üks seitsmeteistkümnest maailma mitmekesisemast riigist; selle territoorium hõlmab Amazonase vihmametsi, mägismaid, rohumaid, kõrbeid ning saari ja rannajooni nii Atlandi ookeani kui ka Vaikse ookeani piirkonnas (Lõuna-Ameerika ainus riik).

Colombia on ainus NATO liikmesriik Ladina-Ameerikas. See on osa juhtivate arenevate turgude CIVETSi grupist ning ÜRO, WTO, OASi, Vaikse ookeani liidu ning Mercosuri ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide assotsieerunud liige.

Colombia lipul kollane ehk enamus lipu pindalast tähistab riigi rikkust, jõukust ja päikest kui valguseallikat. Sinine värv tähistab ookeane, jõgesid, mis voolavad läbi Colombia, ja taevast. Viimane ehk punane värv tähistab verd, mis on valatud Colombia iseseisvumise jaoks, nende tahtejõudu ja panust.

Colombia riigipea on president Iván Duque Márquez.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Riik jaguneb 32 departemanguks (departamento) ja pealinnaringkonnaks.

  1. Amazonase departemang
  2. Antioquia departemang
  3. Arauca departemang
  4. Atlántico departemang
  5. Bolívari departemang
  6. Boyacá departemang
  7. Caldase departemang
  8. Caquetá departemang
  9. Casanare departemang
  10. Cauca departemang
  11. Césari departemang
  12. Chocó departemang
  13. Córdoba departemang
  14. Cundinamarca departemang
  15. Guainía departemang
  16. Guaviare departemang
  17. Huila departemang
  1. La Guajira departemang
  2. Magdalena departemang
  3. Meta departemang
  4. Nariño departemang
  5. Norte de Santanderi departemang
  6. Putumayo departemang
  7. Quindío departemang
  8. Risaralda departemang
  9. San Andrés, Providencia y Santa Catalina
  10. Santanderi departemang
  11. Sucre departemang
  12. Tolima departemang
  13. Valle del Cauca departemang
  14. Vaupési departemang
  15. Vichada departemang
  16. Pealinnaringkond (Bogotá)

Departemangud jagunevad valdadeks (municipios).

Demograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Colombia, kus elab 2020. aastal hinnanguliselt 50 miljonit inimest, on Ladina-Ameerikas suuruselt kolmas riik Brasiilia ja Mehhiko järel. 20. sajandi alguses oli Colombia rahvaarv umbes 4 miljonit. Alates 1970. aastate algusest on Colombia sündimus, suremus ja rahvastiku kasvutempo pidevalt langenud. Elanikkonna kasvutempo on 2016. aastal hinnanguliselt 0,9%[6]. Ligikaudu 26,8% elanikkonnast olid 15-aastased või nooremad, 65,7% olid 15–64-aastased ja 7,4% olid üle 65-aastased[7]. Vanemate inimeste osakaal elanikkonnast on hakanud märkimisväärselt suurenema. Prognooside kohaselt on Colombias 2050. aastaks 55,3 miljonit elanikku.

Keeled[muuda | muuda lähteteksti]

Üle 99,2% colombialastest räägib hispaania keelt, mida nimetatakse ka kastiilia keeleks. Samuti kasutatakse riigis 65 inglise keelt, kahte kreooli keelt, romi keelt ja Colombia viipekeelt. Inglise keelel on ametlik staatus San Andrés, Providencia ja Santa Catalina saarestikus[8]. Koos hispaania keelega on Ethnologue'i andmebaasis Colombias kokku 101 keelt. Kõnekeelte spetsiifiline arv varieerub veidi, kuna mõned autorid peavad eri keelteks seda, mida teised peavad sama keele variantideks või murrakuteks. Hinnangute kohaselt registreeriti Colombias 71 riigikeelt, mida tänapäeval riigis räägitakse – enamik neist kuulub tšibchani, tucanoani, Bora – Witoto, Guajiboani, Arawakani, Kariibi, Barbacoani ja Saliibi keelte perekondadesse. Emakeele kõnelejaid on praegu umbes 850 000.[9]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik statistikaosakond (DANE) ei kogu usulist statistikat ja täpseid aruandeid on keeruline saada. Erinevate uuringute ja küsitluste põhjal peab kristlus kinni umbes 90% elanikkonnast, kellest suurem osa (70,9–79%) on roomakatolikud, samas kui märkimisväärne osa (16,7%) järgib protestantismi (peamiselt evangeelitsust). Umbes 4,7% elanikkonnast on ateistid või agnostikad, 3,5% väidavad, et usuvad jumalasse, kuid ei järgi konkreetset usundit. 1,8% colombialastest peab kinni Jehoova tunnistajatest ja adventismist ning vähem kui 1% järgib teisi religioone, näiteks bahá'í usku, islamit, judaismi, budismi, mormonismi, hinduismi, põlisusulisi, Hare Krišna liikumist, Rastafari liikumist, õigeusu katoliiklasi Kirik ja vaimulikud õpingud. Ülejäänud inimesed kas ei vastanud või vastasid, et ei tea. Lisaks ülaltoodud statistikale teatas 35,9% colombialastest, et nad ei usu aktiivselt. Kui ristimisnumbri järgi jääb Colombia enamasti roomakatoliku riigiks, tagab Colombia 1991. aasta põhiseadus usuvabaduse ning kõik usundid ja kirikud on seaduse ees võrdselt vabad. Seadus hõlmab käsitöölisi ja väikeseid kaupmehi, kes on linnade laienemises suurt rolli mänginud viimaste aastakümnete jooksul. [10]

Departemangud

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi põlisasukad on mitmed indiaani hõimud, kellest mõjuvõimsaimad olid tšibtšad. Lõunapoolsed alad kuulusid inkade riiki. 1525 algas hispaanlaste konkista.

Colombia kuulutas end Hispaaniast iseseisvaks 20. juulil 1810, seda tunnustati 1819. aastal. 1831. aastani hõlmas Colombia Vabariik (Suur-Colombia) tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama ning väiksemaid osi Costa Ricast, Peruust, Brasiiliast ja Guyanast.

1830 riik lagunes ja tänapäeva Colombia alal asunud Uus-Granada muutis 1863 oma nime Colombia Ühendriikideks ning 1886 Colombia Vabariigiks. 1903 lõi Colombiast lahku Panama.

Colombias kaotati orjus 1851. aastal.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Colombias on ergas andekate muusikute kollaaž, mis puudutab täielikku rütmide spektrit. Colombia muusikud, heliloojad, muusikaprodutsendid ja lauljad on rahvusvaheliselt tunnustatud, näiteks Shakira, Juanes, Carlos Vives[11] jt. Colombia muusika ühendab Euroopast mõjutatud kitarri- ja laulustruktuuri põliselanike suurte gaita flöötide ja löökpillidega, selle löökpillide struktuur ja tantsuvormid on pärit Aafrikast. Colombias on mitmekesine ja dünaamiline muusikaline keskkond[12].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Colombia kirjandus pärineb Kolumbuse-eelsest ajastust – perioodi silmapaistev näide on eepiline luuletus, mida tuntakse nimega "Yurupary legend"[13]. Hispaania kolooniaajast on silmapaistvate kirjanike hulka kuulunud Juan de Castellanos (Elegías de varones ilustres de Indias), Hernando Domínguez Camargo ja tema eepiline luuletus "San Ignacio de Loyolale", Pedro Simón, Juan Rodríguez Freyle (El Carnero), Lucas Fernández de. Piedrahita ja müstika esindaja nunn Francisca Josefa de Castillo. Romantismiga seotud taasiseseisvumisjärgne kirjandus tõstis esile Antonio Nariño, José Fernández Madridi, Camilo Torres Tenorio ja Francisco Antonio Zea. 19. sajandi teisel poolel ja kahekümnenda sajandi alguses sai populaarseks kirjandusžanr, mida tuntakse costumbrismo nimetuse all; selle aja suured kirjanikud olid Tomás Carrasquilla, Jorge Isaacs ja Rafael Pombo (neist viimased kirjutasid tähelepanuväärseid lastekirjanduse teoseid). Sel perioodil arendasid modernistlikku liikumist sellised autorid nagu José Asunción Silva, José Eustasio Rivera, León de Greiff, Porfirio Barba-Jacob ja José María Vargas Vila. 1872. aastal asutati Colombia keeleakadeemia, mis oli esimene hispaania keele akadeemia Ameerikas. Candelario Obeso kirjutas murrangulise filmi "Cantos Populares de mi Tierra" (1877) stsenaariumi – esimese afro-colombia autori luuleraamatu põhjal. Aastatel 1939–1940 anti Bogotá linnas välja Stone and Sky nime all seitse luuleraamatut, mis mõjutasid riiki märkimisväärselt; neid on toimetanud luuletaja Jorge Rojas. Järgmisel kümnendil asutas Gonzalo Arango vastuseks toonasele vägivallale liikumise "Miski". Teda mõjutasid nihilism, eksistentsialism ja teise suure Colombia kirjaniku – Fernando González Ochoa mõte. Ladina-Ameerika kirjanduse buumi ajal tekkisid edukad kirjanikud, eesotsas Nobeli auhinna laureaadi Gabriel García Márqueze ja tema suurejoonelise oopuse „Sada aastat üksindust“, Eduardo Caballero Calderóni, Manuel Mejía Vallejo ja Cervantese nimelise kirjaniku Álvaro Mutisega ja Astuuria vürsti kirjandusauhind. Teised juhtivad kaasaegsed autorid on Fernando Vallejo, William Ospina (Rómulo Gallegose auhind) ja Germán Castro Caycedo.

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Nairo Quintana, üks Colombia edukamatest jalgratturitest

Tejo [14] on Colombia rahvussport ja meeskondlik spordiala, mis hõlmab mürskude laskmist eesmärgi saavutamiseks. Kõigist Colombia spordialadest on jalgpall aga kõige populaarsem. Colombia oli 2001. aasta Copa América meister, kus nad püstitasid uue rekordi – oldi võitmata, ei lasknud lüüa ühtegi väravat endale ja võideti iga matš. Colombia on rulluisutajate keskus: rahvusmeeskond on kõvad tegijad rulluisutamise maailmameistrivõistlustel[15]. Colombia on olnud jalgrattasõidul traditsiooniliselt väga hea ning suur osa Colombia jalgratturitest on triumfeerinud suurematel jalgrattasõiduvõistlustel[16]. Pesapall on Kariibi mere piirkonnas populaarne, peamiselt linnades Cartagena, Barranquilla ja Santa Marta. Nendest linnadest on tulnud häid mängijaid nagu: Orlando Cabrera, Édgar Rentería, kes oli maailmameister aastatel 1997 ja 2010, ja teised, kes on mänginud pesapalli Major League'is. Colombia oli amatööride maailmameister aastatel 1947 ja 1965. Poks on üks spordialasid, mis Colombia jaoks on tootnud kõige rohkem maailmameistreid. Kolumblaste sportlikes eelistustes on oluline koht ka motospordil; Juan Pablo Montoya on võidusõiduautojuht, kes on tuntud tänu seitsme Vormel 1 võistluse võitmise üle. Colombias on silma paistnud ka sellised spordialad nagu BMX, judo, laskesport, taekwondo, maadlus, sukeldumine ja kergejõustik, samuti on neil tõsised raskuste tõstmise ja bowling'u traditsioonid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 8.04.2019.
  2. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. EE 15. kd, lk 122.
  5. ""Kolumbias on suuruselt teine kõige bioloogiline mitmekesisus maailmas"". Vaadatud 09.04.2020.
  6. "Rahvaarvu tõus". Vaadatud 09.04.2020.
  7. "Rahvaarvu jaotus". Vaadatud 09.04.2020.
  8. "Kolumbias räägitavad keeled". Vaadatud 09.04.2020.
  9. "Emakeelt rääkivad inimesed". Vaadatud 09.09.2020.
  10. "Usk Kolumbias". Vaadatud 09.04.2020.
  11. "Kuulsamad Kolumbia muusikud". Vaadatud 09.04.2020.
  12. "Kolumbia muusika". Vaadatud 09.04.2020.
  13. ""Yurupary legend"". Vaadatud 09.04.2020.
  14. "Kolumbia rahvussport Tejo". Vaadatud 09.04.2020.
  15. "Kolumbia rulluisutajad". Vaadatud 09.04.2020.
  16. "Kolumbia jalgrattasport". Vaadatud 09.04.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]