Orgaanilised happed

Allikas: Vikipeedia
Karboksüülhapete ja sulfoonhapete struktuur (happeline vesinikuaatom on märgitud punasega).
Mõned nõrgad orgaanilised happed: fenool, enool, alkohol, tiool.

Orgaanilised happed on orgaanilised ühendid, mis ilmutavad happelisi omadusi.

Enamtuntud on karboksüülhapped, mille happelisus on seotud karboksüülrühmaga –COOH. Sulfoonhapped, mis sisaldavad –S(O)2OH rühma on üldiselt veelgi tugevamad happed.

On veel rida orgaanilisi ühendeid, mis ilmutavad nõrgalt happelisi omadusi. Näiteks –OH ja –SH rühmi sisaldavad ühendid nagu alkoholid, tioolid, enoolid, fenoolid jt.

Orgaanilised happed kuuluvad valdavalt nõrkade hapete hulka ja on põhiliselt vees lahustumatud, välja arvatud madala molekulkaaluga happed nagu sipelghape ja piimhape.

Paljud orgaanilised happed omavad bioloogilist aktiivsust:auksiinid, heteroauksiinid.[1]

Orgaanilised happed kuuluvad taimedes biosünteesi kaudu primaarse ainevahetuse juurde, osaledes glükoosi oksüdatiivsel lagundamisel (ATP tootmisel) ja paljudes teistes elutähtsates rakuprotsessides, nii näiteks osaleb õunhape fotosünteesis, proprioonhape klorofülli sünteesis jne.[1]

Orgaanilised happed on õunhape, proprioonhape, fumaarhape, merivaikhape jpt.

Orgaaniliste hapete, nagu askorbiinhape ja nikotiinhape jpt, farmakoloogilsit aktiivsust uurib ka farmakognoosia.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ain Raal,"Farmakognoosia: Õpik kõrgkoolidele", lk 31, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]