Orgaanilised happed

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Karboksüülhapete ja sulfoonhapete struktuur (happeline vesinikuaatom on märgitud punasega)
Nõrku orgaanilisi happeid: fenool, enool, alkohol, tiool

Orgaanilised happed on orgaanilised ühendid, mis ilmutavad happelisi omadusi.

Tuntumad orgaanilised happed on karboksüülhapped, mille happelisus on seotud karboksüülrühmaga –COOH. Sulfoonhapped, mis sisaldavad –S(O)2OH rühma on üldiselt veelgi tugevamad happed.

On veel rida orgaanilisi ühendeid, mis ilmutavad nõrgalt happelisi omadusi. Näiteks –OH ja –SH rühmi sisaldavad ühendid nagu alkoholid, tioolid, enoolid, fenoolid jt.

Orgaanilised happed kuuluvad valdavalt nõrkade hapete hulka ja on põhiliselt vees lahustumatud, välja arvatud madala molekulkaaluga happed nagu sipelghape ja piimhape.

Paljud orgaanilised happed omavad bioloogilist aktiivsust: auksiinid, heteroauksiinid.[1]

Orgaanilised happed kuuluvad taimedes biosünteesi kaudu primaarse ainevahetuse juurde, osaledes glükoosi oksüdatiivsel lagundamisel (ATP tootmisel) ja paljudes teistes elutähtsates rakuprotsessides, nii näiteks osaleb õunhape fotosünteesis, proprioonhape klorofülli sünteesis jne.[1]

Orgaanilised happed on õunhape, proprioonhape, fumaarhape, merivaikhape jpt.

Orgaaniliste hapete (nt askorbiinhappe, nikotiinhappe jm) farmakoloogilist aktiivsust uurib ka farmakognoosia.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ain Raal,"Farmakognoosia: Õpik kõrgkoolidele", lk 31, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]