Terminoloogia

Allikas: Vikipeedia

Terminit terminoloogia on tarvitatud nelja mõiste tähistajana. Otstarbekaim on ühetähenduslik termin, st üht kindlat mõistet tähistav keelend. Võõrsõna terminoloogia (< keskladina terminus < ladina 'piir, raja' + kreeka logos 'sõna, kõne, õpetus') täpseim tähendus on ’õpetus, teadus oskussõnadest ehk termineist’, eesti vasteina sobivad terminiteadus või oskussõnaõpetus.[1]

Termini terminoloogia käsitlus eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Uno Mereste on täheldanud termini terminoloogia tarvitust eesti ja teisteski keeltes neljas tähenduses. Ta on järeldanud: „Põhimõttelise ja praktilise tähtsusega on eristada terminoloogiat ontoloogilises ja gnoseoloogilises tähenduses. Ontoloogilises ehk esemelises tähenduses mõistetakse termino­loogiana kõigepealt mingil erialal või ka kõigil mis tahes erialal kokku tarvitatavate oskussõnade hulka. Gnoseoloogilises ehk tunnetuslikus mõttes on terminoloogia kõigepealt õpetus oskussõnadest, nende tuletamisest, korraldamisest ja tarvitamisest.

Rakendusala ulatuse järgi on tarvis eristada terminoloogiat kitsamas mõttes, mis hõlmab ainult oskusmõistetele vajalike keeleliste ekvivalentide andmise resp. leidmise, kinnistamise jms, ning laiemas mõttes, mis hõlmab ka nende tarvitamise stiililised ja muud momendid (rektsioon, sõnajärjestus, lubatavad sünonüümid, lühendid, rangelt erialase sisuga lausete sõnastamine, lubatud elliptilisus jms)“[2].

Nagu Mereste kaht ristuvat liigitelu ühendavast tabelist näha, „on kõnesoleva võõrsõna taga peituva nelja mõistega vastavuses neli eestikeelset omasõnalist terminit, millede omavaheline tähenduserinevus selgub nende endi sisevormist (nn iseseletuvad terminid).“[2]

Terminoloogia ontoloogilises mõttes gnoseoloogilises mõttes
kitsamas mõttes Oskussõnavara Oskussõnaõpetus
laiemas mõttes Oskuskeel Oskuskeeleõpetus

Tiiu Erelti väitel on terminoloogiat tarvitatud neist kolme mõiste tähistajana, kuid mitte ’oskuskeele’ tähenduses.[3]

Eesti sõnaraamatute järgi tähistab terminoloogia kaht mõistet: varem ’oskussõnavara’ ja ’oskussõnavaraõpetus’ (ÕS 1976), hiljem ’oskussõnavara’ ja ’oskuskeeleõpetus’ (ÕS 1999, 2006, 2013). Viimastega sarnaselt on tähendused antud ka Võõrsõnade leksikonis (2000, 2012): „1. mingi eriala oskussõnavara, oskuskeele (erialakeele) terminite süsteem; 2. õpetus oskuskeelest, eriti terminitest ja neile esitatavatest nõuetest“. Eesti keele seletavas sõnaraamatus (2009) on 2. tähendus täpselt samas sõnastuses, 1. tähendus veidi teisiti määratletuna „mingi eriala mõistesüsteemile vastav terminite kogum; kõigi erialade termineid hõlmav kirjakeele leksika osa“.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nemvalts 2007; 2011: 143–145
  2. 2,0 2,1 Mereste, 1969 = 2000: 59
  3. Erelt, 2007: 12

Viidatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • T. Erelt, 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kitjastus. 470 lk.
  • U. Mereste,1969. Oskuskeele üldprobleeme kaug- ja lähivaates. – Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 57–83.
  • P. Nemvalts, 2007. Õigus mõista õigusakte. – Õiguskeel, nr 1, lk 16–20.
  • P. Nemvalts, 2011. Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. – Eesti teaduskeel ja terminikorrastus. Koostanud ja toimetanud Peep Nemvalts. Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 13, TLÜ teaduskeelekeskuse köide 1. Tallinn, lk 136–171.