Mine sisu juurde

Eesti nimi

Allikas: Vikipeedia

Eesti nime algupära on sageli nähtud aestide nimes, keda teadaolevalt esimest korda mainis Rooma ajaloolane Tacitus oma raamatus "Germania" (kujul Aestiorum gentes, Aestii, umbes 98. aastal), hilisemates allikates esines see nimi kujul Hestis (Cassiodorus, 523–526), Aesti (Jordanis, 551), Aisti (Einhard, 830), Esto, Estum (Wulfstan, 887), Iste (Widsith, 10. saj). Aeste peetakse tavaliselt balti rahvasteks või konkreetsemalt mõneks preislaste hõimuks, kuna mitmed aestide kirjeldused osutavad selgelt nende asualale, praegusele Kaliningradi piirkonnale. Samas on mitmed autorid oletanud, et aestide all võidi mõelda ka kõiki Läänemere idakalda elanikke – nime üheks võimalikuks etümoloogiliseks allikaks ongi peetud germaani tüve ost- (öst-, est-), tähendusega "ida". Aja jooksul võis nime kasutusala kitseneda ja lõpuks püsima jääda vaid praeguse Eesti ala ning selle asukate tähistajana.[1][2][3][4]

Selles tähenduses oli nimi esimesena käibel ilmselt skandinaavlastel, kes kasutasid saagades (kirja pandud alates 13. sajandist, aga kirjeldavad sündmusi alates 1. aastatuhande keskpaigast) nimekujusid Aistland (Gutasaga) ja Eistland (Ynglingrite saaga, Saaga Harald Kaunisjuuksest, Olaf Trygvessoni saaga, Saaga Olaf Pühast, Svirrerasaaga, Örvar-Oddri saaga). Ühel 11. sajandil Rootsi ruunikivil on kirjas i estlatum, "Eesti maadel". Umbes 1216. aastal valminud Saxo Grammaticuse kroonikas on tarvitusel nimekujud Hestia ja Estia ning etnonüüm Esto (mitmuses Estones). Sama tähendusega võib olla ka Al-Idrisi 1154. aastal kasutatud Astalānda. Skandinaavlastelt kandus nimi üle alamsaksa (pika algvokaaliga Ehstland) ja ladina keelde (nt 13. sajandi alguse Henriku Liivimaa kroonikas Estonia, teoses Descriptiones terrarum ka Hestonia). Ladina keele kaudu levis nimi hiljem omakorda edasi vene (Эстония) ja teistesse keeltesse. Mõnes neist varastest, kuni 13. sajandi allikatest tähistab see nimi selgelt enam-vähem tänase Eestiga kattuvat territooriumit, teistes on selle tähendus ebamäärasem või vastab ainult osale praegusest Eestist.[1][5][6][7]

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten ("eestlased"). Need nimetused käisid praeguse Eesti põhjaosa (tolleaegse Eestimaa provintsi ja kubermangu) kohta), kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Kujunevasse eesti kirjakeelde laenati nimi (algselt Estimah, Esthi Mah) alamsaksa või idaskandinaavia keelekujust 17. sajandil. Eestlaste asuala hakati sõnaga Eesti(maa) tähistama alates 19. sajandi keskpaigast. Samal ajal võeti kasutusele ka sõna eestlased ja eesti keel, mis asendasid varasemad omanimetused maarahvas ja maakeel.[7][8] 1918. aastal sai see Eesti riigi nimeks.

Eesti nimi teistes keeltes

[muuda | muuda lähteteksti]

Siin on loetletud Eesti nimed mitmes keeles. Mõnel juhul on nimi antud transkriptsioonis või transliteratsioonis. Sulgudes on sel juhul nime algkuju.[viide?]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Raivo Palmaru. Eesti vanimais kirjalikes allikais. Keel ja Kirjandus, 1980, 5, lk 261 – 269
  2. ↑ Peeter Päll. Kust tulid eestlased? Horisont 2/2012
  3. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 135
  4. ↑ Simas Karaliūnas. Aestii ja Eesti. — Keel ja Kirjandus 2003, nr 6, lk 401–416
  5. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 26–29
  6. ↑ Marek Tamm. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: Ida-Baltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum'is (u 1255). Keel ja Kirjandus, 12, 2001, lk 872–884
  7. ↑ 7,0 7,1 Huno Rätsep. Kui kaua me oleme olnud eestlased? Oma Keel, nr 14, kevad 2007.
  8. ↑ Vello Paatsi. "Terre, armas eesti rahwas!": Kuidas maarahvast ja maakeelest sai eesti rahvas, eestlased ja eesti keel. Akadeemia, 24-2, 2012, lk 231–257

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_nimi&oldid=6147870"