Etümoloogia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Etümoloogia (tuleneb vanakreeka sõnadest ἔτυμον ’tõde’, sõna algtähendus ning λόγος ’õpetus, sõna’) on keeleteaduse haru, milles uuritakse sõnade algupära, sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogid on sõnavara ajaloo uurijad. Kitsamalt on etümoloogia ka ühe sõna algpäritolu ja algtähenduse seletus.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt mainitakse etümoloogiat esmalt Platoni dialoogi vormis filosoofilises teoses "Kratylos" ja ka vanas testamendis. Kuna ei tuntud võõrkeeli ja ajalugu, ei jõudnud antiikaja kirjanikud sõnade etümoloogias korrektsetele järeldustele.[2]

Vana-Kreekas oli etümoloogia meelelahutus, teadusharuna seda ei tuntud. Sõnadele mõeldi välja eri päritolusid, et lugejate huvi püüda. Kreeka kirjanik Pindaros mõtles tihti oma loomingus sõnadele huvitavaid päritolusid.[3] Paljud teisedki kirjanikud kasutasid etümoloogiat nii, nagu neile kohane tundus. Lucius Mestrius Plutarchus liigitas sõnasid nende kõla ning häälduse järgi, teadmata sõnade tegelikku päritolu.[9]  

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Etümoloogia on osa suuremast sõnade ajalugu uurivast keeleteadusharust, kuhu kuuluvad ka morfoloogia, semantika, fonoloogia jne. Etümoloogia seletab, kuidas ja miks keeled ning nende sõnavara on arenenud ja muutunud. Etümoloogia tundmine aitab mõista sõnade vormilist ja semantilist suhet.[4]

Etümoloogia uurimisalad:

  • sõnade ajalugu[4]
  • sõnade grammatikamuutused[4]
  • sõnade tähendusmuutused[4]
  • sõnade hääldusmuutused[4]
  • laensõnad[4]
  • keelte sugulus[4]

Etümoloogilistel uurimustel ei pea keskenduma ainult sõnadele. Etümoloogia on ajalooteadus, mis vastab küsimusele „kust see alguse sai?“ – nii võib uurida fraase, nähtusi kui ka täispikki tekste.[5]

Sõna etümoloogia kindlaks tegemine algab sõna häälduse ja vormi ajaloo uurimisega. Uuritakse süsteemsust ja ebareeglipärasust. Kui leitakse reegel, otsitakse sellele paralleele või vastandeid, mis seletaksid nihet sõna häälduses või vormis. Sama uurimismeetodit kasutatakse ka sõna tähenduse uurimisel – kui tegemist on laensõnaga, võib tähendus keeltes varieeruda ning uue mõtte omandada.[4] Kohati ei piisa ainult hääldusest ja vormist, vaid on vaja ka lisainformatsiooni, nt sotsiolingvistilist teavet – murdelise päritolu kohta[5].

Keeleteadlased on tegelenud eesti sõnade päritolu uurimisega, välja on antud lühemaid teatmikke ning uurimusi, kuid ei ole kokku pandud põhjalikku kogumikku. Eestis hakati etümoloogia kogumikku looma 1970. aastal, kui Keele ja Kirjanduse Instituut hakkas koostama kartoteeki, kuhu koguti kokku kõik trükis ilmunud eesti sõnade päritolu teaduslikud käsitlused. Praegu sisaldab kartoteek üle poole miljoni sedeli.[6]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna etümoloogia tundmine aitab aru saada nii keele kui inimkonna ajaloost, sellest, kuidas on keeled üksteist mõjutanud ning miks kõlavad sõnad eri keeltes sarnaselt.[5]

Tänapäevases keeleteaduses põhineb etümoloogia uurimine grammatika ajalool ning võrdleval lingvistikal, täpsemalt võrdleval grammatikal[2]. Grammatika ajalugu määrab kindlaks sõnavormide arengu. Võrdlev grammatika seob aga keele arengu ka sugulaskeelte muutumisega, et tõestada kahe või enam keele kujunemist samast allikast. Seda võrdlevat tehnikat nimetatakse rekonstrueerimiseks.[4]

Tänapäeval rakendatakse sõna etümoloogia uurimisel viit punkti, mis aitavad kindlaks määrata sõna päritolu[2]:

  • sõna varaseim vorm kui paralleelsed ning sugulasvormid peavad olema tuvastatud[2]
  • sõna kõiki häälikuid peab võrdlema häälikutega, millest need tulevad (etümon ehk tüvisõna)[2][7]
  • kõik kõrvalekalded varem foneetilisest vastavusest peavad olema selgitatud[2]
  • kõik varem sõna tähendusega seotud muutused peavad olema selgitatud[2]
  • sõnad, milles esineb võõrhäälikuid ning mis on keeles isoleeritud või näitavad kõrvalekallet tavalisest foneetilisest vastavusest, on tõenäoliselt laenatud ning nende päritolu tuleb kindlaks teha[2]
  • Eestikeelsete sõnade päritolu leiab „Eesti etümoloogiasõnaraamatust“.[8]

"Eesti etümoloogiasõnaraamat"[muuda | muuda lähteteksti]

„Eesti etümoloogiasõnaraamat“ avaldati 2012. aastal ning kogumiku on koostatud Sven-Erik Soosaar, Iris Audova ja Meeli Sedrik. Sõnaraamatus on väljatoodud ligikaudu 6600 sõna etümoloogia. Sõnastik on koostatud varasemate sõnaraamatute, uurimuste ning laensõnarühmi käsitlevate monograafiate põhjal. „Eesti etümoloogiasõnaraamatust“ leiab sõnatüvede ning üksikute väljendite etümoloogia, samuti sõnu, mida on teised võõrkeeled laenanud eesti keelest – eesti keelest on laenanud sõnu lätlased, eestirootslased ning soome lõunamurded. Üksikud sõnad on jõudnud eesti keelest ka soome kirjakeelde – näiteks lavastama, mis on balti laen, ent on tuletatud eesti keeles sõnast lava. Kõige rohkem on eesti keelde laenatud sõnu on läti, soome, rootsi ja vene keelest.[6]

Näiteid eesti keelest[muuda | muuda lähteteksti]

  • balti ja läänemeresoome keelte kontakti tõttu on läänemeresoome keeltes u pool tuhat laentüve – Lätis leiduvate lõunaeesti keelesaarte sõnavara on rikastatud ligi 900 läti tüvega[9]
  • sõna tass on tulnud saksakeelsest sõnast Tasse[8]
  • sõna Eesti on tulnud samuti saksa keelest (Este ehk eestlane) – sõna tüvi on laenatud saksa keelest, kuid pikk e on arvatavasti baltisaksa mõju[8]
  • sõna sõna on läänemeresoome tüvi ning mitmes keeles selgelt äratuntav – liivi keeles sõna, soome keeles sana ning vadja keeles nagu ka eesti keeles sõna[8]
  • sõna etümoloogia pärineb vanakreeka keelest (etumología – tõese tähenduse ja vormi teadus)[4]
  • seatina – rahvaetümoloogiline tõlkelaen, vene keelest svinéc ’plii, seatina’, mida on seostatud sõnaga svinjá ’siga’[8]

Karl August Hermann avaldas 1895. aastal artikli, milles on võrreldud mandariinihiina keelt uurali keeltega. Paljud esitatud väidetest ei ole enam tänapäeval korrektsed.[10]

Mõningaid näiteid K. A. Hermanni leidude kohta:

  • nii mandariinihiina kui uurali keelte sõnatüved on ühesilbilised – väide ei ole tänapäeval enam korrektne[10]
  • mandariinihiina ning uurali keelte sõnadel ei määrata sugu – väide on korrektne[10]
  • mandariini hao ’hea’, eesti keeles hää, hüva ning soome keeles hyvä – ka tänapäeval kehtiv etümoloogia[10]
  • mandariini tao ’tee’, eesti keeles tee ning soome keeles tie – kehtetu etümoloogia, lõppriimid ei ole kooskõlas, kuigi võrdlusel on sarnane hääldus[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mailhammer, Robert. 2015. Etymology. The Routledge Handbook of Historical Linguistics, 423-425. New York: Routledge.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Britannica, The Editors of Encyclopaedia. "Etymology". Encyclopedia Britannica, 6 Dec. 2021, https://www.britannica.com/topic/etymology, külastatud 18. veebruar, 2022.
  3. Wormell, Donald Ernest Wilson. "Pindar". Encyclopedia Britannica, 5 Nov. 2019, https://www.britannica.com/biography/Pindar, külastatud 14. märts, 2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 4,9 Philip Durkin (2009). The Oxford guide to etymology. New York: Oxford University Press.
  5. 5,0 5,1 5,2 Mailhammer, Robert. 2015. Etymology. The Routledge Handbook of Historical Linguistics, 423-425. New York: Routledge.
  6. 6,0 6,1 Kriivan, Piret. 2012. Keelesaade Etümoloogia sõnaraamat. Kättesaadav https://arhiiv.err.ee/vaata/keelesaade-etumoloogia-sonaraamat, külastatud aprill, 2022.
  7. Eesti Keele Instituut. 2012. Võõrsõnade leksikon. Kättesaadav https://www.eki.ee/dict/vsl/, külastatud 14. märts, 2022.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Eesti Keele Intstituut. 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Kättesaadav http://www.eki.ee/dict/ety/, külastatud 14. märts, 2022.
  9. Vaba, Lembit. 2015. Sõna sisse minek. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Gao, Jingyi. 2019. Karl August Hermanni hiina-soome-eesti keelevõrdlus ning kehtivad ja kehtetud etümoloogiad parandustega. Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri. 10(2): 45-58.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]