Eesti kirjakeel
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2025) |
Eesti kirjakeel on allkeel, mida kasutatakse kogu eesti keele alal[2]; sellises tähenduses vastanduvad talle kohamurded.[2] Mõne käsitluse järgi võidakse eesti kirjakeele all mõelda ka kirjutatud eesti keelt, vastandades talle suulist eesti kirjakeelt.[2]
Eesti kirjakeele normi alus on õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mida Eesti valitsuse ülesandel koostab Eesti Keele Instituut.
Kirjakeele kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene teadaolev eestikeelne kirjasõna on talletatud Henriku Liivimaa kroonikas lausega "Laula, laula, pappi!", millega 1215. aastal saarlased olevat kirikuõpetajat mõnitanud.[3]
Eesti kirjakeele arengusse andsid olulise panuse sakslased, kes tegid seda ristiusu ideede laiema levitamise eesmärgil, kuna 16. sajandil Eestisse jõudnud luterluse õpetus eeldas emakeelset usuõpetust. Keelt arendasid peamiselt Saksamaalt pärit pastorid. Esimene eestikeelne raamat, Wandradti ja Koelli katekismus ilmus 1535. aastal.[3]
1637. aastal ilmus Eesti grammatikakirjanduse aluseks olev pastor Heinrich Stahli keeleõpetus, lisaks andis pastor välja käsi- ja koduraamatuid.[3]
1739. aastal ilmus esimene eestikeelne tervikpiibel (6015 eksemplari).[3]
19. sajandi alguses uurisid rahvakeelt Otto Wilhelm Masing ja Kristjan Jaak Peterson, Masing andis välja Maarahva nädalalehe.[3]
1872. aastal asutati Viljandis Eesti Kirjameeste Selts ning eestikeelsete raamatute väljaandmine läks eesti haritlaste kätte.[3]
19. sajandi keskel polnud veel välja kujunenud ühtset kirjakeelt, kõrvuti arenesid põhja-eesti ja lõuna-eesti kirjakeel. 1860ndate aastate "ärkamisaegsete" rahvusliku liikumise eestvedajate aruteludes leiti, et eestlastele on vaja ühist, murreteülest kirjakeelt. Üldtunnustatud ühise kirjakeeleni jõuti 20. sajandi alguseks.[3]