Tähniksinitiib

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib perekonnast; liigi kohta vaata artiklit Nõmme-tähniksinitiib

Maculinea
Maculinea arion
Maculinea arion
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond: Kuuejalgsed Hexapoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Sugukond: Sinilibliklased Lycaenidae
Perekond: Tähniksinitiib
Ladinakeelne nimetus
Maculinea

Tähniksinitiib (Maculinea) on liblikate perekond sinitiiblaste alamsugukonnas Lycaeninae, vanema nimetusega Plebejinae[1].

Maailmas on teada umbes 6000 sinilibliklaste (Lycaenidae) |liiki, kes moodustavad umbes ühe kolmandiku kõikidest liblikaliste (Lepidoptera) klassi ülemsugukonna Papilionoidea liikidest[2].

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugukonnas on kaheksa alamsugukonda: Lipteninae, Poritiinae, Liphyrinae, Miletinae, Curetinae, Lycaeninae, Theclinae ja Polyommatinae[3].

Ajalooliselt on kahte väga sarnast perekonda Phengaris ja Maculinea käsitletud eraldi, kuid Maculinea ja Phengaris'e käsitlemine eraldiseisvate perekondadena ei ole põhjendatud. See on tingitud sellest, et nii Phengaris 'e kui ka Maculinea liikidel esineb ainulaadne kohustuslik parasitism ja need liblikad on morfoloogiliselt väga sarnased[4].

Hetkel kasutatakse tähniksinitiibade perekonnal valdavalt nime Maculinea, kuid hiljuti on hakatud kasutama ka vanemat nime Phengaris[5].

Tähniksinitiib (Phengaris Doherty) on keerulise elukäiguga palearktise levikuga sinilibliklaste perekond, kes on arvatavasti kõige põhjalikumalt uuritud. Evolutsiooni käigus on tähniksinitiibadel sipelgapesades välja kujunenud keerukas parasitism[6].

Teiste mürmekofiilsete siniliblikate puhul on sipelgatelt saadav kasu vaid kaitse looduslike vaenlaste eest[2].

Kõikidest siniliblikate liikidest umbes 20% moodustavad need, kelle osaline või täielik elukäik on teada. Umbes 75%-l on täielik elukäik dokumenteeritud ning seotud sipelgatega[2].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähniksinitiivad kuuluvad sinilibliklaste sugukonda, kelle valmikute tiivaulatus on keskmiselt 20 kuni 40 mm[7]. Keha on tavaliselt sale ning tiivad on enamasti ümarad, mõnel liigil on eestiiva tipp terav. Tagatiivad on mitmetel liikidel siilakutega. Tiivakirja muster on tihti sinise, rohelise või muu ereda värviga ning särava läikega. Liblikate tiibade ülaküljel on tähne üldiselt harva. Kui tagatiibadel esinevad siilakud, asuvad sageli nende läheduses värvilised laigud. Tiivanarmad on lühikesed, tihti valged või läikivad. Nende valmikud on enamasti päevase eluviisiga, mõnede reliktsete perekondade esindajad on tõenäoliselt aktiivsed hämarikus[7]. Sinilibliklaste röövikud on enamasti nälkjasarnased [7], nad toituvad taimede lehtedest või teistest taimeosadest, osa liike on teatud elukäiguetappidel röövtoidulised ehk toituvad putukatest [2]. Enamik praegu tunnustatud liikidest, sealhulgas laialt levinud liigid M. arion, M. teleius ja M. nausithous ja Ida-Aasia Maculinea arionides, jahivad sipelgate pesakondi[8]. Nende vastandiks on aga Maculinea alcon ja Maculinea rebeli, kes toituvad nagu „käod“. Nende vastseid toidetakse peamiselt taasväljutatud toiduga, troofiliste munadega ja (rööv)saagiga[9].

On tõenäoline, et käo tüüpi liigid (nt P. rebeli) biosünteesivad igas raudsike koloonias kohaliku primaarse peremeesliigi (nt häiluraudsik) spetsiifilisi kemikaale ning see võib olla nende kõrge suremuse põhjuseks teiste raudsikuliikide kolooniates[10]. Harjaste värvus, pikkus ja paiknemine on parimad tunnused eristamaks liike ning nende kasvujärke[7].

Elukäik, ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähniksinitiibade valmikute lennuaeg on juuni keskpaigast kuni augusti alguseni[11], kuid see võib varieeruda nii piirkonniti kui ka liigiti. Tähniksinitiibadel esineb aasta jooksul vaid üks põlvkond (ehk nad on univoltiinsed)[12].

Röövik, kes munast väljudes on roosakates toonides, toitub kolme vastsestaadiumi vältel kindlal toidutaimel õisikus[13] (Lamiaceae, Gentianaceae või Rosaceae),[6] areneb kiiresti, kuid tema mõõtmed ja kaaluiive on väga väiksed [6][13]. Neljandas kasvujärgus (peale viimast kestumist) laskub röövik võrgendiniidi abil maapinnale ja jääb ootama, et mööduv sipelgas adopteeriks ta. Selleks, et sipelgas ta avastaks, eritab röövik enda kehapinnale magusaid nõresid ja teisi olulisi aineid, mis on vajalikud sipelgate jaoks. Nii hakkab raudsik pidama seda röövikut pesast välja kukkunud vastseks ja ta viiakse pessa „tagasi.“ Andmed rööviku edasise elu kohta on ebaselged, kuid kindlasti hakkab ta seal toituma sipelgatest. Röövik talvitub sipelgapesas, kus ta kevadel ka nukkub. Nukustaadium kestab umbes üks kuu. Nukust välja ronides on liblika tiivad väikesed ja kortsus. Ta peab kiiresti sipelgapesast lahkuma. Kiire lahkumise põhjuseid on leitud kaks, kuid need on teineteisele vasturääkivad: üks versioon on see, et sipelgad söövad ta ära, kuid teine väidab, et sipelgad abistavad teda lahkumisel[13]. Valmikud on kõige aktiivsemad sooja, päikesepaistelise ja tuulevaikse ilma korral. Nende eluiga on tavaliselt vähem kui üks nädal[14], toituvad jällegi rööviku toidutaime nektarist, munedes valikuliselt ka toidutaime õitele ja pungadele[15].

Geograafiline levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähniksinitiibade liikide levikuala on Euroopast kuni Hiina ja Jaapanini[16].

Näiteks Maculinea arionides (Phengaris arionides) on leitud Hiinast, Jaapanist ja Venemaalt[17].

Maculinea teleiuse (Phengaris teleius) leiukohad: Austria, Gruusia, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Jaapan, Kasahstan, Mongoolia, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Serbia ja Montenegro, Šveits, Tšehhi, Ungari, Ukraina ja Venemaa[17].

Soo-tähniksinitiiva (Maculinea alcon, Phengaris alcon) leiukohad on Euroopas ja Põhja-Aasias[17].

Tume-tähniksinitiiva (Maculinea nausithous, Phengaris nausithous) leiukohad Armeenias, Austrias, Aserbaidžaanis, Bulgaarias, Gruusias, Hispaanias, Kasahstanis, Moldovas, Montenegros, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Saksamaal, Serbias, Sloveenias, Šveitsis, Tšehhis, Ungaris, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal[17].

Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopas esineb neli liiki tähniksinitiibu: nõmme-tähniksinitiib (Maculinea arion), M. teleius, tume-tähniksinitiib (M. nausithous) ja soo-tähniksinitiib (M. alcon)[5].

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõmme-tähniksinitiiba (Maculinea arion), varasema nimetusega tähniksinitiiba, on senini peetud oma perekonna ainsaks esindajaks Eestis[1]. Soo-tähniksinitiiba M. alcon oli Eestist leitud vaid kaks korda[18][19], mõningatel andmetel on ainult üks leid Saaremaalt 1937. aastal[1]. Taasleidude puudumisel nii Eestist, Soomest kui ka Lätist on soo-tähniksinitiib jäetud välja Eesti fauna nimestikust ja Eesti liblikate määrajast. Viimastel aastatel on leitud, et soo-tähniksinitiib on Eestis tagasi (suulised, dokumenteerimata andmed Eesti liblikauurijatelt).

Kaitse(meetmed)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Populatsioone mõjutavad juhuslikud keskkonnamõjud, elupaiga kvaliteet, suurus ja ühendatus teiste elupaikadega.

Euroopa riikides on erinevad nii kliimatingimused kui ka peremeessipelgad[20], seetõttu vajab iga tähniksinitiiva populatsioon ka erinevat lähenemist[21].

Tähniksinitiibade laienemine naaberaladele on raskendatud[22]. Arvatavasti on see põhjustatud elupaikade killustumisest ning toidutaimede ebaühtlaselt paiknemisest[14].

Kaitse seisukohalt on peamiseks küsimuseks liikide paiknemise ja arvukuse muutuste põhjuste väljaselgitamine[23]. Oluline on edasi uurida ka munemise seotust peremeessipelgatega[24], kuna peremeessipelgast sõltuvat munemisstrateegiat on korduvalt tõestatud mitmetel sinilibliklastel[25].

20. sajandil tähniksinitiibade populatsioonid vähenesid järsult ning kõik liigid on kantud punasesse nimekirja peaaegu kõikides Euroopa riikides[26]. Ühtlasi on need liigid saanud ka lipulaevaks nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas[27][28].

Nad on äärmiselt ohustatud kogu palearktilises piirkonnas ning on olnud tähelepanu keskpunktis tiheda kaitsetegevusega[28][29].

Mõnikord kasutatakse Maculinea arioni populatsioone elupaiga kvaliteedi bioindikaatoritena[30].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Viidalepp J, Remm H. 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn „Valgus“, 445 lk
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Pierce NE, Braby MF, Heath A, Lohman DJ, Mathew J, Rand DB, Travassos MA. 2002. The Ecology and Evolution of Ant Association in the Lycaenidae (Lepidoptera). Annual Review of Entomology 47:733–771
  3. Capinera JL (ed.). 2004. Encyclopedia of Entomology. Vol 2. pp 1634–1635
  4. Pech P, Fric Z, Konvička M, Zrzavỳ J. 2004. Phylogeny of Maculinea blues (Lepidoptera: Lycaenidae) based on morphological and ecological characters: evolution of parasitic myrmecophily. Cladistics 20:362–375
  5. 5,0 5,1 Fric Z, Wahlberg N, Pech P, Zrzavỳ J. 2007. Phylogeny and classification of the Phengaris-Maculinea clade (Lepidoptera: Lycaenidae): total evidence and phylogenetic species concepts. System Entomol 32:558–567
  6. 6,0 6,1 6,2 Thomas JA, Elmes GW, Wardlaw JC, Woyciechowski M. 1989. Host specificity among Maculinea butterflies in Myrmica ant nests. Oecologia 79:452–457
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Šliwinska EB, Nowicki P, Nash DR, Witek M, Settele J, Woyciechowski M. 2006. Morphology of caterpillars and pupae of European Maculinea species (Lepidoptera: Lycaenidae) with an identification table. Entomol Fennica 17:351–358
  8. Thomas, J. A. &Wardlaw, J. C. 1992. The capacity of a Myrmica ant nest to support a predacious species of Maculinea butterfly. Oecologia 91, 101–109
  9. Thomas, J. A. & Elmes, G. W (1998) Higher productivity at the cost of increased host specificity when Maculinea butterfly larvae exploit ant colonies through trophallaxis rather than by predation. Ecol. Entomol. 23, 101–108
  10. Akino T, Knapp, JJ, Thomas JA, Elmes, GW. 1999. Chemical mimicry and host specifity in the butterfly Maculinea rebeli, a social parasite of Myrmica ant colonies. Proceedings of the Royal Society of London B 266:1419–1426
  11. Viidalepp J, Möls T. 1963. Eesti suurliblikate määraja. I. Päevaliblikad. Abiks loodusevaatlejale Nr 49. 133 lk
  12. Clarke RT, Thomas JA, Elmes GW Hochberg ME. 1997. The effects of spatial patterns in habitat quality on community dynamics within a site. Proceedings of the Royal Society of London B 264:347–354
  13. 13,0 13,1 13,2 Martin M. 2006/12. Eesti Loodus
  14. 14,0 14,1 Körösi A, Örvössy N, Batáry P, Kövér S, Pergovits L . 2008. Restricted within-habitat movement and time-constrained egg laying of female Maculinea rebeli butterflies. Oecologia 156:455–464
  15. Batáry P, Kőrösi Á, Örvössy N, Kövér S, Peregovits L. 2009. Species-specific distribution of two sympatric Maculinea butterflies across different meadow edges. Journal of Insect Conservation 13:223–230
  16. Als TD, Vila R, Kandul, NP, Nash DR, Yen SH, Hsu YF, Mignault AA, Boomsma JJ, Pierce NE. 2004. The evolution of alternative parasitic life histories in Large Blue butterflies. Nature 432:386–390
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 The IUCN Red List of Threatened Species 2012.1
  18. Jürivete U, Õunap E. 2008. Eesti liblikad. Kataloog. Estonian Lepidoptera. Catalogue. Tallinn. 175 lk
  19. Petersen W. 1927. Eesti päevaliblikad. Tartu 95 lk
  20. Sielezniew M, Syankiewicz AM. 2008. Myrmica sabuleti (Hymenoptera: Formicidae) not neccessary for the survival of the population of Phengaris (Maculinea) arion (Lepidoptera: Lycaenidae) in eastern Poland: Lower host-ant specificity or evidence for geographical variation of an endangered social parasite? Eur J Entomol 105:637–641
  21. Mouquet N, Thomas JA, Elmes GW, Clarke RT, Hochberg ME. 2005. Population dynamics and conservation of a specialized predator: a case study of Maculinea arion. Ecological Monographs 75(4):525–542
  22. Langevelde F, Wynhoff I. 2009. What limits the spread of two congeneric butterfly species after their reintroduction: quality or spatial arrangement of habitat? Animal Conservation 12:540–548
  23. Dierks A, Fischer K. 2009. Habitat requirements and niche selection of Maculinea nausithous and M. teleius (Lepidoptera: Lycaenidae) within a large sympatric metapopulation. Biodivers Conserv 18:3663–3676
  24. Fürst MA, Nash DR. 2009. Host ant independent oviposition in the parasitic butterfly Maculinea alcon. Biology Letters 6(2):174–176
  25. Pierce NE, Elgar MA. 1985. The influence of ants on host plant selection by Jalmenus evagoras, a myrmecophilous lycaenid butterfly. Behavioral Ecology and Sociobiology 16:209–222
  26. Van Swaay, C. A. M. & Warren, M. S. 1999. Red Data Book of European Butterflies (Rhopalocera) 124–139 (Council of Europe Publishing, Strasbourg)
  27. Thomas, J. A. in Ecology and Conservation of Butterflies (ed. Pullin, A. S.) 180–197 (Chapman & Hall, London). 1995.
  28. 28,0 28,1 Elmes, G. W. & Thomas, J. A. 1992. Complexity of species conservation in managed habitats: interaction between Maculinea butterflies and their ant hosts. Biodivers. Conserv. 1, 155–169
  29. Munguira, M. L. & Martin, J. 1999. Action Plan for Maculinea Butterflies in Europe (Council of Europe Publishing, Strasbourg)
  30. Geissler-Strobel, S. 1999. Landscape planning orientated studies on ecology, distribution, endangerment and protection of the lycaenids Glaucopsyche (Maculinea) nausithous and Glaucopsyche (Maculinea) teleius. N. Entomol. Nach. 44, 1–105