Sinilibliklased

Allikas: Vikipeedia
Sinilibliklased
Ristikheina-taevastiib
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Sugukond: Sinilibliklased Lycaenidae

Sinilibliklased (Lycaenidae) on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond putukate klassist liblikaliste seltsist.

Sinilibliklased on oma nime saanud erksinise tiivavärvi järgi. Sellised tiivad esinevad siiski enamasti vaid isastel. Emased sinilibliklased on sageli pruunikad. Mõne sinilibliklase tiivad on erkpunased või lillakad.

Nad on kõigil mandritel levinud sugukond, kuhu kuulub umbes 6000 liiki ehk 40% kõigist liblikaliikidest. Eestist on leitud 29 liiki sinilibliklasi ja võimalik on veel paari liigi leidmine.

Enamasti on sinilibliklased väikesed, nende tiibade siruulatus ületab harva 3,5–4 cm. Sinilibliklaste isased on tunduvalt eredamalt värvunud kui emased. Näiteks sinitiibade (alamsugukond Plebejinae) isased on tavaliselt sinaka või violetja ülaküljega, emased on aga pruunid. Alakülg on neil kõige sagedamini hall või valkjas pisikeste silmtähnidega[1]. Kuldtiibade (alamsugukond Lycaeninae) emaste ülaküljel on tunduvalt rohkem tumedat kirja kui isastel.

Neil on veidi lühenenud eesjalad. Säärtel pole harjasjaid karvu. [1]

Röövikud on sinitiibadel lühikesed, jässakad, väikese pea ja koonilise tagakehaga. Nukud on kas vöönukud, köidisnukud või asuvad pinnases. Mõne liigi röövikud on röövloomad, toitudes lehetäidest ja kilptäidest.

Osa sinitiibade röövikutel on avastatud sümbioos sipelgatega. Nimelt eritavad röövikud magusat sekreeti, mida sipelgad lakuvad. Niisuguseid röövikuid ei söö sipelgad ära, vaid isegi kaitsevad neid. Selline eluviis on näiteks kukeharja-sinitiival (Scolitantides orion), tema vanemad röövikud ja nukud asuvad sipelgapesades, sipelgad isegi toovad röövikule toitu. Mõne liigi röövikud suudavad tekitada vibratsiooni ja madalat heli, mida nad kasutavad suhtlemisel sipelgatega. Osa liike nukkub sipelgapesas ja pärast koorumist ei saa kohe tiibu avada, vaid peab esmalt pesast välja roomama.

Kolmveerand sinitiivaliikidest on seotud sipelgatega. Sealhulgas on sugukonnas selliseidki liike, kelle röövikud lähevad pikapeale üle parasitismile, süües sipelganukke.

Sinilibliklaste seas on nii muna, rööviku kui valmikuna talvituvaid liike.

Põllumajandusele kahju toovaid liike sinilibliklaste hulgas ei ole.

Suur osa sinilibliklastest on saanud oma nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude järgi.

NSV Liidu Euroopa-osas elas üle 60 siniliblikaliigi, neist pooled ka Eestis. [1]

Eesti liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leek-kuldtiib. Pildistatud Põlva maakonnas.

Kui liblikas on saanud nime antiikmütoloogia tegelaskuju järgi, siis on see nimi lingitud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Loomade elu" 3. kd., lk. 300, 301