Kägu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kägu (perekond)

Kägu
Cuculus canorus vogelartinfo chris romeiks CHR0791.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Käolised Cuculiformes
Sugukond: Kägulased Cuculidae
Perekond: Kägu Cuculus
Liik: Kägu
Ladinakeelne nimetus
Cuculus canorus
Linnaeus (1758)
Käo levila: pesitsus- ja talvitusalad
Käo levila: pesitsus- ja talvitusalad

Kägu (Cuculus canorus) on kägulaste sugukonda käo perekonda kuuluv lind.

Teaduslikult kirjeldas kägu esimesena Linnaeus 1758.

Kägu elab keskmiselt 10 ja maksimaalselt 40 aastat vanaks.[2]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kägu on laia levilaga liik. Ta pesitseb Euraasias, sealhulgas Euraasia saartel, kohati koguni põhjapolaarjoone taga, ent puudub Araabia ja Hindustani poolsaarel ning Indo-Hiina lõunaosas. Aafrikas on ta samuti üldlevinud. Eestis on ta tavaline rändlind.[3]

Kägu talvitub Aafrikas, Araabia poolsaare lõunaosas, Indias, Sri Lankal, Indo- ja Lõuna-Hiinas ning Sunda saartel. Aafrikas pesitsevad käod on paigalinnud või osalt hulgulinnud.[3]

Kägu on väga plastiline liik. Ta võib elada metsas, metsatundras, metsastepis, stepis, isegi kõrbe servas, lammimetsas, parkides, aedades, äärelinnas ja kuni 3 km kõrgusel mägedes.[3]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kägu on keskmise suurusega lind. Ta kaalub 100 g[4]. Tema keha on kuni 40 cm ja tiib umbes 22 cm pikk. Saba on samuti üsna pikk, kuni 18 cm, ümardunud ja astmeline. Nii suuruse kui värvuse poolest meenutab ta pisut raudkulli. Kägudel on selgelt väljendunud suguline dimorfism.[3]

Täiskasvanud isaskäol on selg ja saba tumehallid, kurgualune, pugu ja rind helehallid. Ülejäänud sulestik on valge tumedate vöötidega. Vikerkest ja silmaääris on kollased. Nokk on tume ja tipust kergelt kõverdunud. Jalad on lühikesed ja oranžid.[3]

Emaslinnud võivad olla pruuni selja ja ookrivärvi puguga. Samuti on võimalik, et nende selg ja lagipea on roostekarva, laiade mustade ja kitsaste valgete vöötidega.[3]

Noorlinnud on kas hallikad või roostevärvi. Nad on üle keha tumedavöödilised ja suguline dimorfism ei ole neil välja kujunenud.[3]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kägu leiab toitu peamiselt puudelt ja põõsastelt, harvem õhust. Maapinnal otsib ta toitu haruharva, sest lühikeste jalgade tõttu on ta vilets kõndija.[3]

Kõige suurem tähtsus toidus on karvastel liblikaröövikutel[3]. Röövikud on tavaliselt taimekahjurid, aga enamik linde neid ei söö, sest röövikud on selleks liiga suured ja karvased. Röövikute hävitamisega toob kägu loodusele kasu.

Röövikute karvad tungivad käo mao epiteeli, mistõttu see muutub harjaseliseks. Aeg-ajalt öögatab kägu mao epiteeli pealmist kihti koos sellesse takerdunud karvadega räppetompudena välja.[3]

Käo toidus on tähtsuselt teisel kohal suured mardikad, kuigi neid sööb ta märksa vähem. Veel sööb ta sihktiivalisi, kiletiivalisi ja suuri kärbseid. Sigimise ajal sööb ta pisivärvuliste mune, sügisel marju.[3]

Enne munemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendav kägu

Euroopas suvituvad käod hakkavad talvituskohtadelt Aafrikas lahkuma juba märtsi alguses. Kuid nad liiguvad aeglaselt ja saabuvad Kesk-Euroopasse alles aprilli lõpul. Päevas läbivad nad kõigest 80 km ja levila põhjapiirini jõuavad nad alles mai lõpus. Siiski sõltub see suuresti aastast: kui kevad on varane, saabuvad käodki varem. Teekonda alustavad käod suurtes parvedes, aga pesitsuskohtadesse jõuavad nad ükshaaval, isaslinnud paar-kolm päeva varem kui emaslinnud.[3]

Saabunud isaslind hõivab tavaliselt oma eelmise aasta territooriumi. Tihti on see sama koht, kus ta ise üles kasvas. Nähtavasti käituvad emased samamoodi. Kuid emaste ja isaste territooriumid ei lange kokku, sest isaslindude oma on väiksem, ja seetõttu paarituvad emased käod mitme isaslinnuga. Ühe emaslinnu läheduses võib olla mitu isast, kes üksteisega tülitsevad. Ka isaslind võib mitme emaslinnuga paarituda, kui territooriumi vahetab. Emaslinnu territooriumi suurus on Euroopa parasvöötme segametsades 1–1½ km².[3]

Laul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isaskägu

Esimesed paar päeva pärast saabumist on isaslind vaikne, aga siis hakkab kukkuma. See on vali ja väga iseloomulik hääl, mida naljalt teiste lindude häälitsustega segi ei aja. Isaslind kordab palju kordi pisut nukralt: kuk-kuu, kuk-kuu... Kukkudes istub ta kõrgemal kohal, näiteks puuvõra ülemises otsas rõhtsal oksal, aga stepis lihtsalt kivil või künkal. Harvem kukub kägu lennul. Kukkudes laseb kägu tiivad ripakile ning tõstab ja langetab saba. Kägu võib kukkuda ükskõik mis kellaajal, aga eriti intensiivne on kukkumine hämaruse ajal. Isaslinnu hääle peale lendab kohale emaskägu, aga kui seda ei juhtu, siis lendab isaslind pisut teise kohta ja hakkab uuesti kukkuma.[3]

Emaskäod ei kuku. Isase juurde lennanud emane trillerdab valjult "kli-kli-kli-kli-kli", aga erilise erutuse hetkedel toob kuuldavale kumeda hüüu, mis on kuuldav ainult lähedalt ja meenutab summutatud itsitamist.[3]

Munemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks isas- ja üks emaskägu

Kägu ei ehita ise pesa. Ta muneb teiste lindude, tavaliselt väikeste värvuliste pessa.

Käo munemisperiood on väga pikk, kestes aprilli lõpust või mai algusest juuli keskpaigani[3]. Emane muneb mitmepäevaste vahedega umbes 20 muna[3]. Juba see näitab, et käol ei saa olla tavalist pesa, sest kui ta hakkaks iga muna kohe hauduma, jõuaksid esimesed pojad kooruda enne viimaste munade munemist, aga kui ta ootaks enne haudumist kõigi munade munemist, siis esimesed munad selle ajaga juba rikneksid.

On teada üle 150 liigi linde, kelle pesasse kägu muneb, ent iga emane eraldi võetuna kasutab üksnes mõnd liiki lindude pesi, eelistades nähtavasti sedasama liiki, kelle pesas ta ise üles kasvas. Kõige sagedamini asetab kägu munad pisivärvuliste pesadesse, ent täheldatud on ka rähniliste ja kurvitsaliste pesi.[3]

Käomuna kaalub ligikaudu 3 g[4]. Võrreldes linnu enese suurusega on käo munad väga väikesed. Need on sama värvi ja sama suured või õige pisut suuremad kui nende linnuliikide munad, kelle pesi kägu kasutab.[3]

Munemise ajaks lendab emaskägu oma territooriumi läbi ja otsib üles sobiva pesa. Seejärel jälgib ta pesa ja selle omanikke mõnda aega, püüdes jääda märkamatuks. Hetkel, mil pesaomanikud on eemale lennanud, poetab ta sinna oma muna. Kui pesa on ülalt avatud ja küllalt tugev nagu metskiurul, talvikesel või võsaraadil, istub kägu pesale ja muneb otse sinna. Aga kui pesa asub lõhes või õõnsuses nagu tihasel, lepalinnul või kärbsenäpil või on külgmise sissepääsuga nagu lehelinnul, muneb kägu maapinnale ja viib siis muna nokas pessa.[3]

Kägu muneb igasse pessa ainult ühe muna. Väga harva on ühes pesas kaks käomuna. Sel juhul võib kindlalt öelda, et need kuuluvad eri emastele.[3]

Enamasti tõstavad värvulised oma pesa juures kägu nähes lärmi ja püüavad teda minema kihutada. Pessa poetatud munale reageerivad nad erinevalt. Enamik liike heidab võõra muna lihtsalt pesast välja. Mõned, nagu käblik ja põõsalinnud, hülgavad pesa, isegi täiskurna korral. Roolinnud ja lepalinnud teevad uue pesavooderdise, kattes sellega kõik munad, nii enda omad kui käo oma, ja asuvad uuesti munema. Kuid sageli linnud ei märka pettust. Näiteks võsaraat, punarind ja kiurud ei reageeri võõrale munale isegi siis, kui see ülejäänutest tunduvalt erineb.[3]

Käopoeg pesas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roolind Acrocephalus scirpaceus toidab käopoega.

Tavaliselt koorub käopoeg pesas esimesena, harilikult 12. päeval. Teised linnupojad kooruvad harilikult 12.–14. päeval. Käopoeg on paljas, teistest linnupoegadest pisut suurem ja kaalub ligikaudu 3 g.[3]

Käopoeg kasvab väga kiiresti, eriti esimestel päevadel. Teisel elupäeval ilmneb tal väljaviskamisrefleks: ta püüab kõike pesas leiduvat välja lükata. Eriti aktiivne on ta siis, kui vanemaid pole kohal ja teised linnupojad on väheliikuvad, sest soojendavate vanemate äraolekul nad jäigastuvad kehatemperatuuri alanemise tõttu. Käopoja tagaseljal on eriline süvend ning selja ja külgede nahk on väga tundlik. Nende puudutamisel ilmnebki refleks: käopoeg ajab jalad laialt harki, toetab pea vastu pesapõhja ja püüab pugeda muna või poja alla. Kui see õnnestub, siis upitab ta selle mõne tõukega oma seljale. Siis tõstab ta oma tiivaalged üles, hoides objekti oma seljalohus, ja ukerdab pesa serva poole. Jõudes servani, ajab ta jalad sirgu, tõuseb püsti ja viskab seljal oleva eseme järsu liigutusega üle pesa serva. niimoodi vabaneb ta mõne päeva jooksul oma kasuvendadest-õdedest. 5. elupäevaks väljaviskamisrefleks kustub ja teisi enam väljaviskamine ei ähvarda, aga ega nad ellu sellegipoolest ei jää. Käopoeg kasvab kiiresti, nõuab kogu vanemate toodud toidu endale ja teised pojad pesas surevad nälga.[3]

Käopoeg viibib pesas kolm nädalat, ent pesast lahkudes lendab ta veel halvasti, rohkem oksalt oksale. Alles kuuvanusena hakkab ta korralikult lendama.[3]

Kasuvanemad toidavad käopoega väsimatult päev otsa ja mõnikord ka öösel nii pesas kui ka hiljem, kokku 1–1½ kuud. Nad toovad talle toitu 200–300 korda ööpäevas. Söödetava toidu koostis sõltub loomulikult sellest, missugused linnud teda kasvatavad. Kui käopoeg on juba küllalt suur, peavad kasuvanemad tema toitmiseks oma pea sügavale tema laialiaetud kurku toppima.[3]

Äraränne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast iseseisvumist hakkavad käopojad oma sünnikohas ringi uitama. Sügisränne algab vara, juba juuli keskel, ja on alguses märkamatu, sest linnud lendavad aeglaselt. Vanalinnud lendavad kõigepealt, noorlinnud hiljem. Kesk-Euroopast lahkuvad viimased käod septembri lõpul. Nad rändavad väikeste salkadena. Põhja-Aafrikasse jõuavad esimesed käod juuli lõpul ja massiline läbiränne toimub seal septembris, aga Lõuna-Aafrikasse saabuvad esimesed isendid alles oktoobris ja põhiosa saabub sinna detsembris.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2009). "Cuculus canorus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 128
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 "Loomade elu", 6. kd., lk. 276–278, joon. 201, tahvel 2
  4. 4,0 4,1 "A ja O" 1987, lk. 134