Secret Intelligence Service

Allikas: Vikipeedia

Secret Intelligence Service


Secret Intelligence Service building - Vauxhall Cross - Vauxhall - London - 24042004.jpg
Moodustatud 1909
Peakorter London
Asukoht PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP
Veebileht https://www.sis.gov.uk/

Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Ühendkuningriigi luureühendusse kuuluv välisluureteenistus Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas. Salaluureteenistus SIS on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6, ehk M1-6

Suurbritannia Sõjaministeeriumi salateenistuse büroo loodi [1. oktoober|1. oktoobril]] 1909 Saksa Keisririigi luuretegevuse vastu võitlemiseks. 1910. aastal jagati organisatsioon kaheks: sise- ja välisluurega tegelevaks osakonnaks. 1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO6 (mis varsti nimetati ümber MI6-ks) ja siseriiklik vastuluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 iseseisvus 1925. aastal.

Pärast Teist maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks – allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus MI5 allutati aga siseministeeriumile.

Ülesanded ja asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

SIS hoone Londonis Vauxhallis

SIS-i ülesandeks on koguda salajast teavet ja läbi viia salaoperatsioone selleks, et toetada Suurbritannia valitsust tema ülesannete teostamisel. SIS-i tegevuse aluseks on 1994. aasta Teabeteenistuste Seadus (Intelligence Services Act 1994)[1], mille kohaselt on SIS-i ülesandeks hankida ja edastada teavet ning viia läbi teisi ülesandeid välisriikides asuvate isikute tegude ja kavatsuste suhtes:

  • rahvusliku julgeoleku huvides, eriti küsimustes, mis on puutumuses valitsuse kaitse- ja välispoliitkaga;
  • Suurbritannia majandusliku heaolu ja
  • raskete kuritegude ärahoidmiseks ja avastamiseks.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Juhid ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salaluureteenistuse juhi ametinimetuseks on Chief of Secret Service, kuid ingliskeelses kirjanduses kasutatakse lühendit C või CSS.

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutuses on 5 direktoraati (1998. aasta andmed):

  • Halduse- ja personalidirektoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
  • Operatiivosakond tegeleb ülesannete püstitamise ja luureinfo ettevalmistamisega, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks välis- ja kaitseministeeriumist, töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid infokokkuvõtteid.
  • Regionaalosakondade direktoraat, mis koosneb regionaalgeograafia osakondadest.
  • Riigivälise vastuluure ja julgeoleku direktoraat, mis tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
  • Spetsiaalluuredirektoraat, mis tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
    • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluurealaseid ülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjamerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris; briti laevastiku kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond – Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal viidi enne Buuri sõda läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X) otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

I 3[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • I-3(а) – "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
  • I-3(b) – andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
  • I-3(с) – sõjakaartide koostamine;
  • I-4(d) – raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaa ajakirjanduses avaldatust.

Pärast Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium 1904. aastal Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 19041914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka pärast Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid koosseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906. aastal läbiviidud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

Secret Intelligence Service Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Secret Intelligence Service pärast Esimest maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal korrastati organisatsiooni struktuuri ning moodustati 4 piirkondlikku osakonda: G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930. aastate lõpus täiendati organisatsioon järgmiseks:

  • Section I, (piirkondlikud osakonnad)
  • Section II,
  • Section III,
  • Section IV,
  • Section V, vastuluure,
  • Section VI, majandusluure (Industrial intelligence),
  • Section VII, finantsluure (Financial intelligence),
  • Section VIII, kommunikatsioon teiste luureühenduse liikmete ja riigiasutustega,
  • Section IX, šifrid ja koodid,
  • Section X, ajakirjandus ja press.

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast Esimest maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrollliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja alguses määrati SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes reorganiseeris luureteenistuse struktuuri, mille käigus moodustas kaks eraldi põhiosakonda.

  • 1938–1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi Erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
  • YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
    • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja algust Euroopa mandril ning Saksamaa ja NSV Liidu vallutusi kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure mandri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehr ja SD poolt läbiviidud operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades.

Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli sunnitud likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka seni tegutsenud välisluure kattevarjuks olnud passikontrolli bürood, mis tegutsesid välisesinduste juures.

SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: RootsisStockholmis; PortugalisLissabonis ja ŠveitsisBernis.

  • major Frank Foley, Berliini tugijaama (Station) ülem;

Secret Intelligence Service pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ning likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi ülesehitust, moodustati (Directorate of Production):

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

  • R1 Political Section,
  • R2 Military Section,
  • R3 Naval Section,
  • R4 Air Section,
  • R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelvalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
  • R6 majandusluure,
  • R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
  • R8 koostöö Suurbritannia signaalluur ja dešifreerimisasutuse – Valitsusside Peakorteriga;
  • R9 (Scientific Intelligence)
  • Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

19781979. aastatel toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines järgnevalt kuuel põhiosakonnal:

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Secret Intelligence Service ja NSV Liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1962. aastal, peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
  • 1979. aastal, peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises[7];

Secret Intelligence Service ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
  • Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
  • Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
  • Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
  • Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service, Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;

MI-6/Secret Intelligence Service teemaline filmograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

51.48722222-0.12444444