Aleksander Tassa

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Tassa
Triik, Nikolai. Aleksander Tassa portree. 1905. Õli, lõuend. 59x49,6, TKM TR 10614 M 2251.jpg
Aleksander Tassa portree. 1905. Nikolai Triik.
Sünniaeg 5. juuli, 1882
Tartu, Eesti
Surmaaeg 23. märts, 1955
Tallinn, Eesti
Rahvus Eestlane
Tegevusala Maal, joonistamine
Kunsti õppinud A. Stieglitzi Kunsttööstuskool, Ants Laikmaa ateljeekool
Kunstivool Juugend

Aleksander Tassa (5. juuli 1882 Tartu23. märts 1955 Tallinn) oli eesti kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldhariduse sai Tartu linnakoolis. Kunstiõpinguid alustas 1897–1898 Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel Rudolf Julius von zur Mühleni juhendamisel. Õppis alates 1904. aastast A. Stieglitzi Kunsttööstuskoolis, kust oli sunnitud koos teiste eestlastega lahkuma seoses üliõpilasrahutustega 1905. aastal. Elas pagulasena Helsingis, Šveitsis, Hollandis, Taanis ja Norras. 1907. aastal reisis Tassa koos Konrad Mäe ja Nikolai Triigiga Pariisi. Esimese maailmasõja puhkemisel kunstnik mobiliseeriti ja saadeti Kaukaasiasse, kust ta sattus Türgi rindele.

1918. aastal oli ta taas kodumaal, kus oli tegev kunstikaitse alal, Eesti Rahva Muuseumi kunstiosakonnas ning osales kunstiühingu "Pallas" ja samanimelise kunstikooli asutamisel. 191822 oli Tassa ühingu juhataja ja 19251926 kooli õppejõud. 1928–1931 möödusid töös Eesti Kunstimuuseumis, siis aga siirdus Tassa jälle Tartusse ERMi kunsti- ja kultuuriloolist osakonda korraldama ning 1935. aastast ka juhatama.

Uuris eesti raamatuillustratsiooni, eriti puulõikeillustratsiooni ajalugu. Oli juhtivalt tegev eesti raamatu 400 juubeli ja eesti puugravüüri 100 juubelit tähistavate näituste korraldamisel 1935. aastal[1]. Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas. Kuulus "Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita" rühmitustesse[1].

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on loonud maastikumaale, juugendlikke raamatuillustratsioone, avaldanud kunstiuurimusi. Tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks Eesti juugend kunstis. Ta kuulub oma akvarellidega 20. sajandi alguse eesti modernismi klassikasse.

Kirjanikuna on ta tõlkinud, kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid novelle, näidendeid.

1908. aastal viibides koos Konrad Mäega Norras, valmisid mitmed maastikud, mille ainetel on kujundatud 1909. aastal ilmunud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse "Noor-Eesti" III albumi päisliistud[2]. Neis avaldub täielikult Aleksander Tassas peituv sümbolist ja romantik. Nagu tema kirjadest selgub, köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau[2]. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud[2].

Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus, otsustas Tassa nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Seekord asus ta teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega[2]. Peatuti Ahvenamaal, ning just siin loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust[2]. Erinevate novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb siin selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.

1914. aastal sündisid veel mõned tööd raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele, millele oli innustust andnud tihe läbikäimine Friedebert Tuglasega[2]. A. Tassa enda 1919. aastal ilmunud fantastiliste novellide kogumik ilmus Ado Vabbe kaanekujundusega.

Kirjanduslikku tegevust alustas vene ja poola autorite (Vassiili Žukovski, Anton Tšehhov, Bolesław Prus jt) teoste vahendamisest (1902–1903)[2]. Pagulasperioodil saatis nii ajakirjale "Noor-Eesti" (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldas fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumiku "Hõbelinik" (1921)[2]. Ajakirjas "Looming" ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927)[2]. Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Pärast 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena[2].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Nõiasõrmus". Odamees, 1919
  • "Hõbelinik". Warrak, 1921
  • "Puulõikekunstist". Ilukirjandus ja Kunst, 1948
  • "Saalomoni sõrmus". Perioodika, 1970
  • "Igaviku lõpul". Kunst, 1988

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Illustratsioon Fr. Tuglase "Õhtutaevale". Tušš, guašš. 1913. EKM Ga 67

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Aleksander Tassa 60-aastane, Eesti Sõna, 5.03.1942
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Eesti Modernism TKM lehel

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]