Alo Hoidre

Allikas: Vikipeedia
Alo Hoidre
Sünninimi Aleksander Horn
Sündinud 26. jaanuar 1916
Petrograd
Surnud 2. oktoober 1993
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Riigi Kunsttööstuskool, Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala maalikunstnik, raamatuillustraator, graafik
Tuntud teoseid "Rehepeks" (1945)

Alo Hoidre (aastani 1935 Horn, õieti Aleksander; 26. jaanuar 1916 Petrograd2. oktoober 1993 Tallinn) oli eesti maalikunstnik, raamatuillustraator, graafik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündinud Venemaal, kolis 1920 koos perega Tallinna ning käis 18. algkoolis. Aastatel 1933–1937 õppis Riigi Kunsttööstuskoolis litograafiat ja 1938–1941 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas graafikaeriala. Mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse ning võttis Eesti laskurkorpuse ridades osa lahingutest Velikije Luki all. Demobiliseeriti 1943. aastal. Sai stipendiumi õpinguteks Moskvas ja Leningradis. Naasis Tallinna 1944. aastal. Oli ajalehe Sirp ja Vasar kunstiosakonna juhataja. Aastatel 1944–1982 oli Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Viljeles nii vaba- kui ka raamatugraafikat, tehnikaist valdas meisterlikult litograafiat; maalijana eelistas tempera- ja õlimaali. Osales arvukalt nii Eesti kui ka üleliidulistel näitustel, sealhulgas ka mainekatel Tallinna graafikatriennaalidel.

Sõjast naasnuna pühendus Hoidre raamatugraafikale ning sõja- ja tööstustemaatilisele vabaloomingule.

Alo Hoidre "Rehepeks" on ühtaegu autori tuntumaid töid kui ka ajastut erakordselt täpselt illustreeriv. Ebatõeline ning helge on asendunud mustvalge ausa vaatega tööle, mis õilistab inimest. Hoidre sammub siin sellel õhukesel piiril, mis eraldab poliitilist kohustust tööteema kujutamisel ning argise ülistamist. Paratamatus elada oma ajas on siin küll aimata, kuid Hoidre sisemine veendumus lihtsate inimeste kujutamisel samavõrd.

1951. aastal osales Alo Hoidre koos Ott Kangilaski, Richard Sagritsa, Richard Kaljo, Edith Parisega Fr. R. Kreutzwaldi "Kalevipoja" illustreerimisel. Eesti NSV 10. aastapäevaks ilmunud suurejoonelisust taotlenud väljaande kujundamisel kasutati tol ajal väga soositud ja levinud kollektiivse töö meetodit. Vahetiitlid ja vinjetid valmistas Richard Kaljo, vahetiitlite ornamentaalse kujunduse tegi Edith Paris. Järjekordne "Kalevipoja" uustrükk avaldati Fr. R. Kreutzwaldi 150. sünniaastapäeva puhul ilmunud viieköitelises teoste sarjas 1953. aastal koos eelnevalt mainitud kunstnike illustratsioonidega.

Hilisemas loomeeas, olles tagasi tõmbunud tellimustöödest ja pedagoogipraktikast kunstiinstituudis, avaldus Hoidre maalijaisiksus hedonistlikes elurõõmsates kompositsioonides. 1980. aastatel ja 1990. aastate algul katsetas kunstnik erinevaid materjale ja tehnikaid, maalides lõuendi kõrval vaskplaatidele, kartongile ja puule abstraktseid maale ja kollaaže peamiselt enda jaoks, katsetades abstraktse kunsti erinevaid võimalusi. Maalitehniliselt ületas ta kõik endale seni seatud piirid, kasutas ootamatuid võtteid ja materjale. Aktiivsest elust tagasi tõmbunud kunstniku loodu seas leidub tõelisi maalilisi pärleid. Hoidre hilisloomingu koloriit on küllastatult rikkalik ja sügav, teemad inimeksistentsi põhiprobleeme uurivad. Maalide pealkirjad olid kõnekad: "Kirgastumine", "Selginemine". 1971. aastal valminud töö "Selgimine" on avamänguks 1990. aastate algul saabunud tunnustusele, mis tõi kunstnikule ka Kristjan Raua preemia.

Üks suund Hoidre loomingus on seotud grotesksete, poolabstraktsete figuuridega, mida ta viljeles nii maalis kui ka graafikas. Maali puhul kasutas ta segatehnikat, näiteks kullavärvi, et muuta kompositsioon ilmekamaks ja atraktiivsemaks. Kunstnikuna mängis Hoidre oma töödes traagilisuse ja koomilisuse piirimail. Kompositsioon suplejatega näitab tema loomingu lõbusamat poolt.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pühajärv. Lito, paber. 1963. Lm 43,5 × 60 cm, Pm 32,5 × 45 cm
  • Otepää maastik. Lito, paber. 1964. 21 × 28 cm
  • Karolina. Lito, paber. 1988. Lm 45,8 × 50,4 cm, Pm 37 × 41,7 cm
  • Kübar. Õli. 1990
  • Lelu. Lito, segatehnika. 1971
  • Peagi saabun. Segatehnika. 1975
  • Kotermannide laul. Segatehnika. 1974
  • Rehepeks. Lito. 1945
  • Selgimine. Õli, masoniit. 1971
  • Näod. Kuivnõel. 1939
  • Kompositsioon suplejatega. Segatehnika. 1980. aastad
  • Kiviõli. Litograafia, paber. 1947
  • Kohtla-Järve. Litograafia, paber. 1940
  • Kohtla-Järve. Litograafia, paber. 1940
  • Kohtla-Järve. Litograafia, paber. 1947
  • Ehitustööd Kiviõlis. Litograafia, paber. 1947
  • Kohtla-Järve tehased. Tempera, paber. 1948
  • Mahtra sõda. Süsi. 1955
  • Lõhed. Lito, paber. 1961
  • Exlibris
  • L. Mikko, A. Hoidre, Priidu Aavik. Punalipu üleandmine. Akvarell, vatman. 1950

Portreed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kunstimeistrid (Portree Eduard Wiiraltist). Värviline lito. 1986. 61 × 46,5 cm

Kaanekujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Illustratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eduard Vilde. "Jutustused" (3. osa)
  • Nekrassov, Nikolai. "Pakane Punanina"

Õpilased[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Hoidre õpilased: kunstnikud Siima Škop, Maret Olvet,

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1999, 3. veebruar – 5. märts Galerii 36: Konrad Adenaueri fondis, näitus "Tundmatu Alo Hoidre"
  • 2000, 30. aprillini Tammsaare muuseumi rohelises tiivas näitus "Alo Hoidre. Viimased maalid"
  • 2005, 19. september – 3. märts Pärnu linnagaleriis graafiku ja maalikunstniku Alo Hoidre litode näitus "Retrospektiiv"

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Art 81 Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse andmise kohta: Holdre, Aleksander Jaani p. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 7. veebruar 1969 Nr. 7 (172)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]