Villem Raam
Villem Raam (30. mai 1910 Pärnu – 21. mai 1996 Tallinn) oli eesti kunstiteadlane.
Sisukord |
Elulugu [muuda]
Villem Raam sündis 30. mail 1910 Pärnus koolmeistri perekonnas. Lõpetas 1930. a Rakvere Õpetajate Seminari ja astus 1932. a Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus peaaineks valis kunstiajaloo. 1938. a pälvis ta võistlustöö „Keskaegne ehituskunst Eestis ja tsistertslaste mungaordu" eest ülikooli kõrgeima auhinna. Tartu Ülikooli lõpetas Villem Raam 1939. a professor Sten Karlingi õpilasena, järgmisel aastal käis riigi stipendiaadina end täiendamas Itaalias. Esimese suurema erialase tööna juhatas ta aastatel 1936–1939 Padise kloostri konserveerimistöid [1]
Enne II maailmasõda tegi ta esimesed sammud kunstikriitikuna ning hakkas tõsisemalt huvituma arhitektuuriajaloost ja restaureerimisproblemaatikast. 1940. aasta juulis määrati Villem Raam Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi direktoriks. Järgmise aasta juunis küüditati Villem Raam 15 aastaks Siberisse[2].
Villem Raami elu teist poolt saab kokku võtta ühe sõnaga - meistriaastad. Pärast naasmist 1956. a töötas ta Teadusliku Restaureerimise Töökojas ja sellest välja kasvanud uurimis-restaureerimisettevõtetes enamasti peaspetsialistina ajaloo alal. Villem Raami tähtsaimaks uurimisteemaks oli keskaja arhitektuur, aukartustäratavast objektide hulgast nimetagem Padise ja Pirita kloostreid, Saare-Lääne ja Järvamaa keskaegseid kirikuid, Tallinna linnamüüri, Põltsamaa ja Haapsalu linnuseid. Uurimisega kaasnes sageli restaureerimistööde juhendamine, muinsuskaitseline tegevus ja meie ehituskunsti pärandi tutvustamine[1].
Lisaks keskaegsetele meistritele jätkus tal tähelepanu ka kaasaegsetele kunstnikele: Ott Kangilaski, Lepo Mikko, Leili Muuga, Evald Okas, Richard Sagrits, Olev Soans, Vive Tolli jt. Olulisemaks tööks ses vallas jäi monograafia Evald Okasest. 1960.–1980. aastatel osales Villem Raam kõigi peamiste eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo käsitluste ning teatmeteoste koostamisel, viimaseks suuremaks tööks jäi leksikoni „Eesti arhitektuur" üldtoimetamine. Lisaks raamatutele on ta avaldanud üle 60 teadusliku artikli ja kirjutanud umbes 130 käsikirjalist aruannet[1].
Elukäik arvudes [muuda]
- Õppis 1932–1941 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas
- 1930–1940 töötas algkooliõpetajana Aluveres ja Tartus
- 1936 täiendas end Soomes, 1938 Rootsis, 1940 Itaalias
- 1940–1941 oli Riikliku Kunstimuuseumi direktor.
- 1941 arreteeriti NKVD poolt ja küüditati Siberisse Krasnojarski kraisse, 1941–1951 vangilaagris, 1951–1956 asumisel
- 1956–1965 Riikliku Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudi "Eesti Ehitusmälestised" teadur, 1965–1982 peaspetsialist, 1982–1990 konsultant
- 1990 dr phil h. c. (Turu Ülikoolis). Coetus 1932/II.
Tunnustused [muuda]
- Kahekordne Nõukogude Eesti preemia ja Kristjan Raua preemia laureaat
- Suomen Muinasmuistoyhdistys'e liige (1970)
- ENSV teeneline kunstitegelane (1976)
- Martin Carl Adolf Böckler Stiftungi hõbemedal "Mare Balticum" (1985)
- Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees (1987)
- Turu Ülikooli audoktor (1990)
- Riigivapi III klassi teenetemärk (1996)
- Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane
Viited [muuda]
Allikad [muuda]
Villem Raami isikuarhiiv Rahvusraamatukogus.
Kirjandus [muuda]
- Ene Hion, "Kolm meest stuudios. Hendrik Allik, Gustav Naan, Villem Raam. Valitud minuteid mõttevahetusest“. Eesti Raamat, Tallinn 1987, 176 lk
Välislingid [muuda]
- Villem Raam 100. Intervjuu Villem Raami tütardega, Eesti Ekspress, 30. mai 2010
