Tarapita (rühmitus)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2014) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922; anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid kohe analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt olid tarapitalastel kõne all noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas korraldas Tarapita 1921. aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks".[viide?]
Tarapita liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
- Albert Kivikas
- Johannes Semper
- Marie Under
- Artur Adson
- Johannes Vares-Barbarus
- Friedebert Tuglas (Tarapita toimetaja)
- August Alle
- Jaan Kärner
- Aleksander Tassa
Tarapita manifest[muuda | muuda lähteteksti]
"Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil?
Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik. Noorsoo käärivad mahlad juhitakse vaimu aladelt sporti, sõjatsevva skoutismi. Tugevast sääremarjast on kyllalt kultuuriks.
Vaimlist palet ei olegi ega taheta. Ideaali- ja ideedelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. Loov vaim on orb praegusen yhiskonnan. Kultuuri all mõistetakse veel kõige enam koolipingi eest hoolitsemist. Kirjastatakse veel ainult koolikirjandust. Sest muul pole turuväärtust. Arusaamine kõrgemaist vaimlistest väärtustest ei mahu väikekodanlase aktsiatega tapetseerit pääajju."[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Friedebert Tuglas, "Kirjandusloolisi pisivesteid". Loomingu Raamatukogu 1969, nr 22, lk 44–69 (valik kaastöid Tarapita rubriigile "Luukamber")
- Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 1. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1981, lk 39–43, autor August Eelmäe
- Toomas Haug, ""Tarapita" ja tarapitalased" – Keel ja Kirjandus 1983, nr 1, lk 8–19 ja nr 2, lk 61–72
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Tarapita!, Tarapita nr 1/1921-1922
- Tarapita digiteeritud numbrid