Jaak Joala

Allikas: Vikipeedia
Jaak Joala
Sündinud 26. juunil 1950 Viljandis
Surnud 25. september 2014 (64-aastaselt) Tallinnas
Stiil(id) popmuusika
Amet(id) laulja, instrumentalist, muusikapedagoog, muusikaprodutsent
Pill(id) vokaal, flööt, basskitarr, kitarr, klahvpillid
Hääleliik bariton
Plaadifirma(d) Melodija

Jaak Joala (26. juuni 1950 Viljandi25. september 2014 Tallinn) oli Eesti laulja, muusikapedagoog ja muusikaprodutsent.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaak Joala sündis ja kasvas muusikute perekonnas. Jaagu ema Helgi Ridamäe lõpetas 1952. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise erialal ja töötas muusikaõpetajana Tallinna koolides, hiljem Eesti Riiklikus Filharmoonias kontsertloengute lektorina. Jaagu muusikust isa Arno Joala oli hilisemas eas tuntud tervendaja. Seitsmendast eluaastast peale õppis poiss klaverimängu. Tänu vanemate muusikaarmastusele võeti teda sageli kaasa sümfoonia- ja kammermuusikakontsertidele ning ooperietendustele. Pelgulinna poisina alustas Jaak kooliteed Tallinna 17. keskkoolis Ristiku tänaval ja jätkas 1961. aastal, uue koolimaja valmides, Tallinna 46. keskkoolis Mulla tänaval. Seal vaimustus ta kardisõidust, kartide ehitamisest ja jäähokist. Pärast 8. klassi lõpetamist asus Jaak vanemate soovil õppima flöödimängu, alguses Tallinna Muusikakeskkoolis Suvorovi puiesteel ja seejärel Tallinna Muusikakoolis Võidu väljakul.

Joala muusikukarjäär algas biitansamblis Kristallid 1966. aastal flöödimängija ja lauljana ning pärast Toivo Undi lahkumist ka basskitarrimängijana. Kristallidega Eesti Televisioonis salvestatud kümmekond lugu olid tema esimesed helilindistused. Sügisel 1968 lõi ta bassimängija ja lauljana kaasa Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised. Virmalistega laulis ta sisse mitu Toivo Kurmeti laulu: "Taas on päev", "Naer", "Ainult sul", "Ma ei tea miks" ja "Üksinda". Sellesse aega jäävad ka tema esinemised Eesti Televisiooni populaarses levimuusikasaates "Horoskoop" ja kiiresti kasvav kuulsus. Sõjaväeteenistus möödus Tallinnas Tondil sõjaväeorkestris mängides, kust vajadusel oli võimalik käia helisalvestustel ja esinemas kontsertidel. Publikulemmikust sõdurpoisi argipäevast jäädvustas ETV 1968. aastal noortesaate jaoks filmilõike. Telefilmis "Tantsugalerii" 1969. aastal Joala lauldud "Kuulsuse ahelad" osutus tema järgnevat lauljakarjääri silmas pidades ettekuulutavaks.

Aastatega laienes laulja repertuaar, muutudes sisult ja vokaalselt nõudlikumaks. Joalat kuulasid meelsasti noored ja vanad. 1970. aastatel võitis ta auhindu mitmetel lauluvõistlustel ja festivalidel Eestis ja välismaal. Ta oli võidukas Tippmeloodia lauluvõistlusel (1972) ja Tallinn – Tartu lauluvõistlusel (1972, 1973, 1974), niisamuti Rostockis (1972), Vilniuses (1974, kus talle anti kõik auhinnad, mis ühel lauljal oli üldse võimalik saada) ja kahel aastal Sopotis (žürii eripreemia 1975. ja III preemia 1979. aastal). Sellest ajast peale sai Jaak Joalast nõutumaid lauljaid heliloojatele, kelle loomingut ta esitas. Eesti heliloojatest on talle kirjutanud laule Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Raivo Tammik, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev, Olav Ehala jt, tolleaegsetest Nõukogude heliloojatest David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls, Viktor Reznikov, Vladimir Matetski jt.

Vana-aasta õhtul 1979 esietendus Nõukogude televisioonis muusikaline telefilm "31. juuni" ("31 июня"), milles kõlas neli laulu Jaak Joala esituses. See tõi endaga kaasa laulja tohutu populaarsuse Nõukogude Liidus. Hiiglaslikud kultuuripaleed olid tema kontsertidel puupüsti täis ning Nõukogude Liidu ainsas plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid olid defitsiit.[1] 1980. aastatel keerles ta kontsertreisidel, esines pidupäevakontsertidel, muusikafilmides (kontsertfilm "Olümpiaregati tähed / Звёзды олимпийской регаты", KTV ja ETV, 1980); "Jaak Joala. Estraaditähestik", Eesti televisioon, 1981; "Teisikud / Двойники", Eesti Telefilm, 1982 jt) ja televisioonisaadetes "Утренняя почта" (Hommikune post), "Голубой огонёк" (Kutsuv tuluke) ning tuli korduvalt televisiooni-laulufestivali "Песня года" (Aasta laul) laureaadiks. Arvukate esinemiste eest Venemaal ja mujal NSV Liidus ja selle eest, et suur osa tema tolleaegsest repertuaarist oli venekeelne, sai Jaak Joala Eestis teenimatult hüüdnime "Kremli ööbik".

1982. aastal tabas Jaak Joalat mitu ränka lööki. Kõigepealt varastati ajal, mil ta oli muusikafilmi "Teisikud" võtetel Sotšis,[2] tühjaks tema korter; järgnes abielulahutus; lõpuks sai ta sõnakuulmatuse eest võimudelt aastaks esinemiskeelu. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid ei olnud rahul Jaak Joala jõulise iseseisvumisega. Ta oli niivõrd kuulus Nõukogude Liidus, et võis endale lubada praktiliselt kõike. Kultuuriministeeriumisse Moskvas tehti kõne: "Сделайте с ним хоть что-нибудь, он у нас неуправляемый!" (Võtke temaga midagi ette, ta on meil juhitamatu).[3] Peaaegu viivitamatult järgnes sellele aastane esinemiskeeld.[4]

1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku juurde. 1990. aastatel esines ta aeg-ajalt ka suuremate rockkontsertide ja -festivalide konferansjeena (Rock Summer, Rolling Stonesi tuur jt). Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (koos Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi jt) ning kümnendi keskel ühiskontserdid Ivo Linna ja Tõnis Mäega "Las jääda kõik, mis hea" (rahvasuus "Kolme tenori tuur"). Hiljem loobus Joala laulmisest, pühendudes pedagoogi-, produtsendi- ja saatejuhitööle.

Viimased kümme aastat oli Joala äärmiselt eraklik, isegi paljudel kunagistel sõpradel ei õnnestunud temaga enam kohtuda.[5][6] 2005. aasta mais tabas lauljat infarkt. 17. mail 2011 viidi ta jälle infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaigla südame-veresoonkonna haiguste intensiivraviosakonda. Vaatamata sellele, et tegemist oli teise infarktiga, taastus ta kiiresti. 25. septembri õhtul 2014 leiti Jaak Joala oma kodust surnuna, äsja oli ta kopsuprobleemide tõttu olnud haiglaravil.[2] Ta maeti 1. oktoobril Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema ema oli muusikateadlane Helgi Ridamäe, isa tervendajana tuntud Arno Joala.

Hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaak Joala oli erakordselt andeka ja mitmekülgse muusikuna meie esimene tõeline väikese Eesti superstaar ja täht peale Georg Otsa.[7]

Reet Linna

Pean teda üheks musikaalsemaks inimeseks, kellega olen oma elus kokku puutunud. Vanasti öeldi Nat King Cole'i kohta, et ta ei laula nagu laulja, vaid nagu muusik, mina võin Joala kohta sama öelda.[8]

Riho Sibul

Ei ole võimalik ehitada nii kõrget ausammast, kui Jaak tegelikult väärib selle eest, mis ta Eesti jaoks tegi. Nii kõrgelt ja julgelt ei ole lihtsalt võimalik teha. Täna õhtul võiksid kõik need, kes teda tundsid või tema laule tähtsaks ja oluliseks pidasid, panna põlema küünal ning mõelda mehe peale, kes eestlaste hingemaailma on täitnud nii ilusate, kaunite ja sisutihedate lauludega.[5]

Vahur Kersna

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaak Joala laule on rohkesti avaldatud heliplaatidel nii kodu- kui ka välismaal.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhiivisaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raadiosaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Telesaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]