Aksel Orav

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aksel Orav (19. veebruar 1929 Alatskivi28. oktoober 2003) oli eesti näitleja.

Aksel Orav lõpetas aastal 1947 Tartu I Keskkooli ja õppis seejärel (aastatel 19471950) Tartu Ülikooli agronoomiateaduskonnas. 1953. aastal lõpetas ta näitlejana Moskvas Anatoli Lunatšarski nimelise teatriinstituudi legendaarse Eesti stuudio koosseisus.

Ta töötas aastast 1953 Draamateatris nii näitleja kui ka lavastajana.

Orav tegutses ka vene keelest tõlkijana, tema tõlgitud raamatud ilmusid aastail 1979–1991.

Ta on maetud Metsakalmistule.

Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]

Lavarollid[muuda | muuda lähteteksti]

Orava poole sajandi pikkune näitlejaaeg mahutas väljapaistvaid rolle, nagu Võllamäe Päärn ("Mahtra sõda"), Margus ("Libahunt"), Tuomas ("Seitse venda"), Klaus Pedak ("Avarii"), Lennie ("Hiirtest ja inimestest"), doktor Fromm ("Põletatud oranž"), Balis Butrimas ("Pühajärv"), Sirgaste Martinson ("Tants aurukatla ümber"), Protassov ("Päikese lapsed"), Väinamöinen ("Kalevala") ja Elmar Krabbi ("Teekond kappi"). Viimase rolli eest esitati ta 2000. aasta teatriauhinna kandidaadiks.

Tema väga hea diktsiooniga[1] hääl oli aastakümneid tuttav kuuldemängudest, ta osales ka filmides "Veealused karid" ja "Õhtust hommikuni". Teatris oli ta vahel ka lavastaja. 1966.–1968. aastail oli Orav Albert Üksipi ja Rudolf Nuude mälestustaskukella hoidja. Tema 50-aastane lavaaeg kinnistas teadmise teatripõlvkondade järjepidevusest.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Suri näitleja Aksel Orav, Eesti Päevaleht, 29. oktoober 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]