Mine sisu juurde

Aksel Orav

Allikas: Vikipeedia

Aksel Orav (19. veebruar 1929 Alasoo küla, Alatskivi28. oktoober 2003 Tallinn) oli eesti näitleja.

Aksel Orav lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis seejärel aastatel 19471950 Tartu Riiklikus Ülikoolis agronoomiat. 1953. aastal lõpetas ta näitlejana Moskvas GITIS-e eesti stuudio.

Ta töötas aastast 1953 Draamateatris nii näitleja kui ka lavastajana.

Orav tõlkis vene keelest raamatuid, mis ilmusid aastail 1979–1991.

Ta on maetud Metsakalmistule.

Orava poole sajandi pikkusse näitlejaaega mahtus väljapaistvaid rolle, nagu Võllamäe Päärn ("Mahtra sõda"), Margus ("Libahunt"), Tuomas ("Seitse venda"), Klaus Pedak ("Avarii"), Lennie ("Hiirtest ja inimestest"), doktor Fromm ("Põletatud oranž"), Balis Butrimas ("Pühajärv"), Sirgaste Martinson ("Tants aurukatla ümber"), Protassov ("Päikese lapsed"), Väinamöinen ("Kalevala") ja Elmar Krabbi ("Teekond kappi"). Viimase rolli eest esitati ta 2000. aasta teatriauhinna kandidaadiks.

Tema väga hea diktsiooniga[1] hääl oli aastakümneid tuttav kuuldemängudest, ta mängis 12 filmis, sealhulgas filmides "Veealused karid" ja "Õhtust hommikuni". Tema häält kasutati eestikeelses "Viimses reliikvias" Siimu häälena. Teatris oli ta vahel ka lavastaja. 1966.–1968. aastail oli Orav Albert Üksipi ja Rudolf Nuude mälestustaskukella hoidja. Tema 50-aastane lavaaeg kinnistas teadmise teatripõlvkondade järjepidevusest.

Ta oli aastatel 1955–1979 abielus Õie Oravaga ja aastast 1984 Inga Oravaga.

  1. Suri näitleja Aksel Orav, Eesti Päevaleht, 29. oktoober 2003

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]