Polüstüreen
Polüstüreen (lühend PS) on stüreeni polümeriseerumisel saadav amorfne või osaliselt kristalliseerunud termoplastne polümeer. Polüstüreen on plastmaterjalina laialdaselt kasutusel.
Polüstüreeni täielik nimetus keemianomenklatuuri kohaselt on polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül). Kui see materjal 1950. aastatel vahtplasti kujul laiemalt kasutusele võeti, nimetati seda polüstürooliks.
Puhas polüstüreen on läbipaistev, kõva, kuid habras materjal, tihedus 1050 kg/m3, pehmenemistemperatuur 97 °C amorfsel ja 114 °C osaliselt kristalliseerunud polüstüreenil. Polüstüreeni töötemperatuur on –40 kuni 70 °C, kuid erinevate lisanditega on võimalik seda vahemikku laiendada –200 kuni 80 °C-ni. Polüstüreen on mehaaniliselt ja samuti kuumutatult hästi töödeldav.
Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
Polüstüreeni liigitatakse harilikult kasutusotstarbe järgi:
- normaalpolüstüreen ehk standardpolüstüreel (PS, ka GPPS, inglise keele sõnadest purpose polystyrene);
- vahtpolüstüreen (EPS ehk PS-E, expanded polystyrene)
- löögikindel polüsteen (HIPS, high impact polystyrene), mida saadakse stüreeni kopolimeeridena, näiteks
- ABS – akrüülnitriilbutadieenstüreen,
- ACS – akrüülnitriilvinüülkloriidstüreen,
- AES – akrüülnitriiletüleenstüreen.
Ehituses plaatidena kasutatavat vahtpolüstüreeni nimetatakse harilikult vahtplastiks, kõnekeeles ka penoplastiks (venekeelse пенопласт järgi).
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Puhtast polüstüreenist (PS) valmistatakse näiteks pakkekilet, ühekordseid joogiklaase ja toiduainetopse.
Vahtpolüstüreeni kasutatakse laialdaselt kaupade pakendusmaterjalina, sest seda saab hõlpsalt vormida pakendatava toote kuju järgi.
Heade soojusisolatsiooniomaduste tõttu kasutatakse seda materjali elamute soojus- ja heliisolatsiooniks.
Löögikindlast polüstüreenist valmistatakse näiteks dušikabiine, vitriiniklaase, külmkapiriiuleid, reklaamtahvlite kaitseklaase.
Vahtpolüstüreeniga seotud ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Polüstüreenist hakkab juba +40 °C juures eralduma mürgiseid lendaineid. On tehtud katseid EPS-ühenditega, mille kuumutamisel 80 kraadini hakkavad lenduma formaldehüüdi, karbamiidi, fenooli jm osakesed, mis on mürgised ja akumuleeruvad organismis.
Materjali oluliseks puuduseks on ka põlevus. Selle vältimiseks lisatakse toorainele spetsiaalseid tulekindlaid lisandeid (põlemisaeglusteid).[1] Nii saavutatakse küll vahtplasti tulekindlus madalamal temperatuuril, kuid ühtlasi suureneb risk, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja.