Mine sisu juurde

Peeter Tooma

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Peeter Tooma (sündinud 3. novembril 1946 Tallinnas) on eesti laulja ja pedagoog.

Peeter Tooma on lõpetanud 1965. aastal Tallinna 22. Keskkooli, Tallinna Muusikakooli, 1972. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (5. lend)[1] ning õppinud kolm aastat Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudios estraadilaulu (1. lend).[2]

Ta on töötanud režissööri ja kultuuriprogrammi juhina Eesti Televisioonis, õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooriumis/ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (sealhulgas lavakunstikateedris), õppejõuna-koolitajana Concordia meediakoolis, Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis (õpetanud peamiselt lavakõnet, inglise keelt ja avalikku esinemist), ajakirjanikuna ajalehes Sirp ja Vasar ning ajakirjas Teater. Muusika. Kino.[3]

Kuni 1982. aastani õpetas ta ühtlasi Filharmoonia estraadistuudios noori lauljaid.[4]

Meeldejäävalt isikupärase hääletämbriga Peeter Tooma on hääleliigilt bassbariton.[4]

Tema esituses on tuntuks saanud mitu Uno Naissoo laulu mängufilmist "Viimne reliikvia" (1969), näiteks "Põgene, vaba laps", "Prostituudi laul", "Pistoda laul", "Mässajate laul" ("Igaüks on oma saatuse sepp") jm.

Protestilauljana

[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Tooma oli alates 1960. aastate lõpust üks väheseid protestilaulude žanri tutvustajaid ja esitajaid Eestis. Tema lauluvalikusse kuulus populaarseid laule rahvusvaheliselt tunnustatud protestilauljate repertuaarist, näiteks Simoni & Garfunkeli "The Sound of Silence" (eesti keeles "Vaikus"), Pete Seegeri esituses tuntuks lauldud "Little Boxes" (autor Malvina Reynolds, eesti keeles "Väiksed kastid") ja Pete Seegeri enda laul "If I Had A Hammer" (eesti keeles "Kui oleks mul haamer"), Violeta Parra "Gracias a la vida" (eesti keeles "Tänan sind, elu")jne.

Paljudele kaveritele on Tooma ise eestikeelsed sõnad kirjutanud.

1968. aastal võitis Peeter Tooma Sofias toimunud IX ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilaste festivali lauluvõistlusel protestilauljate kategoorias kuldmedali.[5][2]

Folkmuusika propageerijana

[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastate alguses korraldas ta neljal aastal Tallinnas Kiek in de Köki tornis folkfestivale, kuni Nõukogude võimu esindajad need üritused ära keelasid. Peeter Tooma on tunnistanud: "Ega ma siis ainult ei laulnud seal, vaid laulmise vahele sai räägitud kõiksugu poliitilise värvinguga lugusid."[4]

Aastatel 1971–1974 tegi ta Vikerraadios autori ja saatejuhina muusikasaatesarja "Folkstuudio", kus tutvustas nii kodumaist kui ka rahvusvahelist folkmuusikat ja -muusikuid.[6]

Tooma on koostanud 1981. aastal ilmunud "Meie repertuaari" folgivihiku[7] ja 1990. aastal folklaulude kogumiku "Tule minuga".[8]

  1. ↑ Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri lõpetajad (PDF) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koduleht. Vaadatud 3 jaanuaril 2024
  2. 1 2 Jaanus Kulli. Pool sajandit vaikinud Peeter Tooma: „Pole ma tüüdanud ligimesi kõrtsides ega pulmades, laevatantsudel ega õllesummeritel“. Õhtuleht.ee, 12. veebruar 2021
  3. ↑ "Rain Stuudio". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. märts 2016. Vaadatud 20. augustil 2011.
  4. 1 2 3 Jaanus Kulli. "Viimse reliikvia" laulja: jätsin muusika, sest ei tahtnud saada mingiks Dean Reediks!. Õhtuleht.ee, 3. november 2016
  5. ↑ AK filmikroonika 1958-1991: 1 | Sofia noorsoofestivali laureaatide vastuvõtt. ERR Arhiiv, ETV esmaeeter: 16. august 1968
  6. ↑ Peeter Tooma "Folkstuudio" saated. ERR Arhiiv. Vaadatud 3. jaanuar 2024
  7. ↑ "Meie repertuaar" 10/1981. ESTER. Vaadatud 3. jaanuar 2024
  8. ↑ Folklaulude kogumik "Tule minuga". ESTER. Vaadatud 3. jaanuar 2024

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peeter_Tooma&oldid=6986445"