Aleksander Kurtna

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aleksander Kurtna haud

Aleksander Kurtna (sünd. Kurson) (20. oktoober 1914 Räpina31. jaanuar 1983 Tallinn) oli eesti tõlkija ja polüglott[1].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kurtna sündis Räpinas (ristitud Räpina õigeusu kirikus) põllutööametniku perekonnas. Kurtna isa oli eestlane ja luterlane, ema venelane ja õigeusklik. Aastatel 19211923 õppis ta Kuressaare algkoolis, 1923–1925 Valga algkoolis, 1925–1927 Petseri gümnaasiumi ettevalmistusklassis, 19281930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930–1932 Petseri gümnaasiumis. Aastatel 19331935 õppis ta Petseri vaimulikus seminaris. Aastal 1935 sai ta stipendiumi õppimaks Vatikanis ja läks ettevalmistavateks õpinguteks Lvivi Ülikooli. 1936. aastal siirdus ta õppima paavstlikku kolleegiumisse Russicumi, 1939. aastal sai ta Vabariigi Presidendilt Konstantin Pätsilt stipendiumi uurimistööks Vatikani arhiivis[2].

Pärast vabanemist Siberi vangilaagrist 1954. aastal naasis Kurtna Eestisse ja asus tegelema kirjandusega. 1957. aastal ilmus tema järelsõnaga Giovanni Boccaccio "Dekameron" Johannes Semperi tõlkes. Kurtna suri 31. jaanuaril 1983 ja ta maeti 4. veebruaril Tallinna Metsakalmistu kirjanike künkale.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Kurtna kasvas üles eesti-vene segaperekonnas. Aleksandri isa Viktor Aleksander Kurson sündis Viljandimaal Pöögle vallas 1887. aastal. Õppis Venemaal Uspenski põllutöökoolis ja töötas enne Esimest maailmasõda Venemaal ja Eestis mõisavalitseja ja põllutööinspektorina. Sõjaväeliselt auastmelt oli ta nooremleitnant. Aleksandri ema Eugenia (sündinud 1891) elas perega kuni 1922. aastani Tuula kubermangus.

Aleksandri isa Viktor osales Esimeses maailmasõjas ja siirdus 1918. aastal samuti Venemaale. Kui Kursonid (1935. aastal eestindatud Kurtnaks) Eestisse ümber asusid (1922), oli Aleksander 6-aastane, tema 4-aastane õde Veera sündis Tuulas. Aleksander, Veera ja ema olid õigeusku, isa luterlane. Pere kodune keel oli Venemaal ilmselt vene keel, sest ema ümberasumisel eesti keelt ei rääkinud. Isa Viktor seevastu oskas nii kõnes kui kirjas eesti, vene ja saksa keelt. Hiljem sündis Kurtnatel Eestis veel kaks poega Jüri (1923) ja Nikolai (1924).

Usutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kurtna õppis aastatel 1933–1935 Petseri vaimulikus seminaris sooviga saada õigeusu preestriks. Sellel perioodil aktiveerusid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) ja Rooma-Katoliku Kiriku kokkupuuted. Rooma-Katoliku Kirik alustas Eestis uniaadisihilist idariituse misjonitegevust, mida Eestis juhtis jesuiitide ordu. Väidetavalt säilitas EAÕK Rooma-Katoliku Kiriku lähenemise suhtes ettevaatliku ja valdavalt kriitilise hoiaku. Konvertiite aga esines, nende hulgas Kurtna[3]. Kurtnaga koos vahetas konfessiooni teinegi Petseri seminarist Juhan Raidal. Mõlemad kavatsesid pärast Petseri seminari lõpetamist sõita õppima Rooma, eesmärgiga hakata tulevikus Eestis katoliku idariituse preestriks.[4] Veel samal aastal (1935) astus Kurtna Poolas Dubnos asunud Paavstlikku Idaseminari. 1936. aastal kutsus jesuiitide ordu Kurtna Rooma ja võimaldas talle stipendiumi õppimaks Paavstlikus Kolleegiumis Russicum. 1940. aastal otsustas jesuiitide ordu Kurtnat siiski mitte vastu võtta, kuna noormehel puudunud sisemine tahe preestriks saada[5]. Arvatakse, et Kurtna viibis aastatel 1939–1942 Vatikanis[6]. Ometi esitati Nõukogude uurimisorganite poolt piiskop Profittlichile süüdistus, et ta olevat varjanud "Nõukogude võimuorganite eest kultuseteenri Kurtna kavatsust põgeneda illegaalselt Soome kaudu Itaaliasse" [4].

Luuretegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Pekka Erelti andmetel oli Aleksander Kurtna Teise maailmasõja ajal Vatikanis elades algul Nõukogude Venemaa, seejärel aga Saksa spioon. Kui 1940. aastal katkes Eestist saadav stipendium, hakkas vastutasuks Kurtna liitumise eest Nõukogude spioonivõrguga teda rahastama NSV Liidu Teaduste Akadeemia. Suvest 1941 juunini 1942 töötas ta aga sakslaste heaks.[5] 30. juunil 1942 Kurtna vahistati ning saadeti 15. augustil 1943 sõjatribunali ette. Aastatel 19441954 jätkus ta vangistus Siberis Norilskis.[5]. Pekka Erelt kirjutab: "olles mitme isanda teener, pettis ta tegelikult neid kõiki. Võib arvata, et ta omamoodi nautis seda suurt kombinatsioonide mängu"[7].

Tõlketegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast vangistusest vabanemist pühendus Kurtna tõlkimisele. Aleksander Kurtna on tõlkinud eesti keelde arvukalt kirjandusklassikat, nii proosat, draamat kui ka luulet. Kurtna tõlgitud autorite hulka kuuluvad Friedrich Dürrenmatt, Luigi Pirandello, Dante Alighieri, Bolesław Prus, Sławomir Mrożek, Giordano Bruno, Eugène Ionesco, Miguel de Cervantes Saavedra jpt. Kurtna valdas juba noorena suurepäraselt vene, ukraina, poola, saksa, itaalia ja ladina keelt ning mõistis prantsuse, inglise, uuskreeka ja soome keelt [7]. Mõningatel andmetel mõistis ta 26 keelt[8].

Aleksander Kurtna nimeline auhind[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aleksander Kurtna nimeline auhind.

Teatriliit asutas 1988. aastal Ülev Aaloe, Paul-Eerik Rummo ja Mati Undi ettepanekul Aleksander Kurtna nimelise auhinna. See antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks peab olema samal hooajal ka lavastatud. Eeldatakse pikka draamatõlke kogemust, auhinna võib saada ka mitu korda.[9]. Auhinna esimene laureaat oli Edvin Hiedel. Selle on saanud ka näiteks Ott Ojamaa, Mihkel Mutt, Mati Unt ja Ülev Aaloe.[9]

Fotod[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84934
  • Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84935
  • Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84936

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Aleksander&filter_maetud_perenimi=Kurtna&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=
  2. Aleksander Kurtna aruanded töö kohta Vatikani arhiivis, EAA.661.1.489
  3. EAÕK USKKONDADEVAHELISED SUHTED ENNE II MAAILMASÕDA
  4. 4,0 4,1 Christoph Wrembek SJ. Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu, Johannes Esto ühing, 2003
  5. 5,0 5,1 5,2 Pekka Erelt Spioonilugu: kirjandusklassika tõlkija osutus suurriigi topeltagendiks, Eesti Ekspress 11.06.2010
  6. Klinke, Lambert. Erzbischof Eduard Profittlich und die katolische Kirche in Estland 1930-1942. Ulm, Hess, 2000
  7. 7,0 7,1 Pekka Erelt Spioonilugu: Vend Alessandro (järg), Eesti Ekspress 18.06.2010
  8. Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  9. 9,0 9,1 "Aleksander Kurtna nimeline auhind", Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb