Karl Kalkun

Allikas: Vikipeedia
Karl Kalkun ja Jaanus Orgulas 1976. aastal

Karl-Kustav Kalkun (9. aprill 1927 Tartu21. veebruar 1990 Tallinn) oli eesti näitleja.

Ta lõpetas 1946. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1956. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Ta tuli 1948. aastal ülikooli spordiklubi meeskonnas korvpallis Eesti NSV meistriks.

Ta töötas Vanemuises, Draamateatris, Noorsooteatris ja Estonias, esines estraadil ning mängis muu hulgas ka filmides "Laulu sõber" (1061), "Viini postmark" (1967), "Hullumeelsus" (1968), "Viimne reliikvia" (1969), "Tuulevaikus" (1970), "Karikakramäng: Tätoveering "(1977), "Siin me oleme" (1978), "Teatridirektor" (1983), "Õnnelind flamingo" (1986), "Näkimadalad" I ja II osa (1987) ning IV osa (1988). Karl Kalkun oli oma õnnestunud karakterrollide tõttu armastatud ja hinnatud eesti näitleja.

Suri 21. veebruaril 1990 Eesti Televisiooni stuudios saate "Teemaõhtu" salvestamise ajal[1] südame rütmihäiretest põhjustatud äkksurma.[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Karl Kalkun (vanem) oli Vanemuise inspitsient.[3] 2000. aastal ilmus mõlema Karl Kalkuni mälestusteraamat „Ühe isanda teenrid. Teatrimemuaare” (Vanemuise Seltsi Kirjastus).

Tema onu oli ketta- ja vasaraheitja Gustav Kalkun.[4]

Tema vanem poeg Kristjan on spordiajakirjanik ja noorem poeg Kaarel on jurist.[5]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://arhiiv.err.ee/vaata/lopetamata-saade
  2. Eha Laanepere. Perpetuum mobile ootamatud löögid. Anne & Stiil / Delfi Lood. 21.01.2003.
  3. "Teatrileksikon".
  4. Marilin Vikat. Kristjan Kalkun sai vägilase mõõtu poja. Õhtuleht, 3. august 2005
  5. Greta Kaupmees. Poeg Kaarel Kalkun: "Nii ülekohtune on see elu..." Õhtuleht, 11. aprill 2002

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EE 14. köide. Lk 131

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]