Napalm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ecuadori õhuväe IAI Kfir lennuk kasutamas napalmi USA-Ecuadori ühisõppustel "Blue Horizon"

Napalm on kergestisüttiv vedelik, mida kasutatakse sõjalistes tegevustes. Napalm koosneb enamasti paksendajast ja bensiinist. Algselt oli see süütevedelik, mida kasutati hoonete põletamiseks, kuid hiljem leidis rohkem kasutamist relvana, sest napalm kleepub naha külge ja tekitab põledes sügavaid põletushaavu. Napalmi töötas välja 1942. aastal Harvardi Ülikooli salajases laboris töörühm, mille eesotsas oli keemik Louis Fieser.[1] Teadaolevalt rakendati napalmi esimest korda sõjalisel otstarbel Teise maailmasõja ajal Euroopas. Ameerika Ühendriigid kasutasid napalmi Jaapani linnade põletamiseks Teises maailmasõjas ning hiljem ka Korea sõja ja Vietnami sõja ajal.

Sõna "napalm" on tuletatud oma paksendaja komponentide nimetustest: nafteen- ja palmitiinhappe sadestatud alumiiniumisooladest.[2] Tuntud on ka napalm B, mis on napalmi tänapäevasem versioon ja erineb sellest keemilise koostise poolest, kuid mida tihti nimetatakse samuti lihtsalt napalmiks.[3]

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Napalmi kasutati Teise maailmasõja ajal leegiheitjates, pommides ja ka tankides. Usutakse, et napalm loodi spetsiaalselt selle kavatsusega, et see kleepuks pindade külge ja põleks kindla kiirusega, suurendades napalmi hävitusjõudu. Põlemise ajal kasutab napalm ümbritseva õhu ülimalt kiiresti ja moodustab suurtes kogustes vingugaasi ja süsihappegaasi.

Erineva koostisega napalmi segusid kasutatakse erineval otstarbel, näiteks trietüülalumiinium, mis on pürofoorne ühend, abistab süütamist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tule kasutamisel sõjapidamises on pikk ajalugu. Arvatakse, et napalmisarnase Kreeka tule (kreeka keeles πῦρ κολλητικόν pýr kolletikón, 'kleepuv leek') valmistamiseks kasutati naftapõhiste ainete segu.[4] Esimestes napalmisüütepommides kasutati lateksit, mille laialdane kasutamine Vaikse ookeani sõjategevuses Teise maailmasõja ajal tõi kaasa selle nappuse. Põhjuseks oli kummipuu istanduste vallutamine Jaapani armee poolt Malaisias, Indoneesias, Vietnamis ja Tais.

Kummipuudus sundis ettevõtete Du Pont ja Standard Oil keemikuid ja Harvardi Ülikooli teadlasi arendama tehislikke alternatiive. Tulemuseks oli kunstlik kummi, mida hakati kasutama kõikjal: sõidukite rehvides, tankiroomikutes, tihendites, voolikutes, meditsiinitarvetes ja vihmariietes. Keemikute töörühm, mida juhtis Louis Fieser Harvardi Ülikoolist, oli esimene, kes tootis sünteetilist napalmi 1942. aastal.[5] "Napalmi tootmine usaldati esimesena Nuodexi firma kätte ja 1942. aasta aprilli keskpaigaks olid nad välja töötanud pruuni, kuiva pulbri, mis oli iseenesest mittekleepuv, kuid bensiiniga segades muutus see väga kleepuvaks ja süttivaks aineks." Üks Fieseri kolleegidest soovitas lisada fosforit segusse, mis suurendaks "läbitungimisjõudu... lihaskonda, kus see jätkab põlemist mitu päeva".[6]

4. juulil 1942 toimus aine esimene kasutamiskatse Harvardi ärikooli spordiväljakul. Katsed käsitlemistingimustel viidi läbi Jeffersoni lasketiirus eluks kõlbmatuks tunnistatud taluhoonetel ja seejärel Dugway lasketiirus hoonetel, mis olid projekteeritud ja valmistatud saksa ja jaapani linnade majade eeskujul.[7][8] Uut katsetatud kemikaalide segu kasutati Teises maailmasõjas laialdaselt süütepommides ja leegiheitjates.

Aastatel 1965–1969 tootis Dowi keemiatoodete firma napalm B-d Ameerika vägede jaoks.[9] Kui uudised napalm B surmavast ja ägedast mõjust hakkasid levima, hakati Dowi tooteid boikoteerima ning värbajad, kes otsisid kolledžitest ja ülikoolidest firmasse uusi keemikuid, keemiainsenere jt, ei lubatud koolialale. Ettevõtte juhtkond otsustas, et firma "esimene kohustus on valitsuse ees". Samal ajal sai napalm B Vietnami sõja sümboliks.[10]

Sõjaline kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse mereõhuväed heitmas napalmi Viet Minhi guerrillasõdurite positsioonide peale varitsuses (detsember 1953).

Napalmi kasutati esmalt süütepommides ja hiljem kütusena leegiheitjates.[11]

Napalmi esimene teadaolev strateegiline kasutamine süütepommides oli Ühendriikide õhuväe poolt Berliini pommitamisel 6. märtsil 1944, kus heideti Ameerika AN-M76 süütepomme PT-1 (Pyrogel) täiteainega.[12][13] Esimene teadaolev taktikaline operatsioon oli 140. õhuväe allväeüksuse De Havilland Mosquito lennukitel 14. juulil 1944, kus kasutati samuti AN-M76 süütepomme kättemaksurünnakul 17. SS-Soomusgrenaderide divisioni "Götz von Berlichingeni" vastu Bonneuil-Matours'is. Selle Relva-SS üksuse sõdurid olid kinni püüdnud ning seejärel tapnud Briti SAS-i sõjavangi, kolonelleitnant Tomos Stephensi, kes võttis osa operatsioonist Bulbasket ja temaga koos seitse kohalikku prantsuse vastupanuvõitlejat. Pärast õhurünnakut selgus, et hukatud oli veel 31 sõjavangi samast SAS-i üksusest ja üks nendega liitunud Ameerika sõjalendur.[14]

Edasine napalmi kasutamine Ameerika vägede poolt toimus Vaikse ookeani operatsioonide käigus, kui 1944. ja 1945. aastal kasutati napalmi taktikalise relvana Jaapani punkrite, blindaažide, tunnelite ja muude kindlustatud kohtade vastu. Kõige rohkem rakendati seda Saipani, Iwo Jima, Filipiinide ja Okinawa kindlustuste vastu, kui end sügavale kaitsesse võtnud Jaapani väed keeldusid alistumast. Napalmipomme heitsid Ameerika Ühendriikide mereväeAmeerika Ühendriikide õhuväe ja Ameerika Ühendriikide merejalaväe lennukid selleks, et toetada oma maavägesid.

Kui USA õhuväel said tavalised termiidipommid oma lennukite B-29 Superfortresses jaoks Mariaani saartel otsa, otsustas õhuvägede kõrgem juhtkond, teiste seas kindral Curtis LeMay, kasutada napalmi, et jätkata pommitamisreide Jaapani linnade vastu.[15]

Teise maailmasõja ajal kasutasid Ameerika väed napalmi Euroopas[16] La Rochelle'i piiramisrõngas 1945. aasta aprillis, kus seda heideti saksa sõdurite (ja kogemata prantsuse tsiviilelanike peale Royanis) umbes kaks nädalat enne sõja lõppu.[17]

Napalm B-d kasutati ka Kreeka kodusõja ajal Kreeka rahvusarmee ja Demokraatliku Kreeka armee (kreeka keeles Δημοκρατικός Στρατός Ελλάδας, lühend ΔΣΕ DSE) vahel. Sõja viimasel aastal (1949) suurendasid Ameerika Ühendriigid oma sõjalist abi Kreeka valitsusele, võttes kasutusele uue relva napalm B, et sõda lõpetada. Esimene napalmirünnak Kreekas toimus Grammose mäel, mis oli DSE tugipunkt.[viide?]

USA sisevete alus kasutamas süüdatud napalmisegu Vietnamis, mida heidab alusele paigaldatud leegiheitja.

Napalm B-d kasutasid laialdaselt ka ÜRO sõjalised jõud Korea sõja ajal. Kuigi liitlaste maaväed olid Koreas sageli suures vähemuses Hiina ja Põhja-Korea ründajate vastu, oli USA õhujõudude ja USA mereväe lendurite käes ülekaal õhus peaaegu kogu Korea poolsaarel. Seega oli lähiõhutoetus Põhja-Korea ja Lõuna-Korea piiril maavägede jaoks hädavajalik ning Ameerika Ühendriikide ja teiste ÜRO liikmesriikide lendurid kasutasid napalm B-d olulise relvana selle kommunistliku riigi rünnakute vastu. Kõige tähelepanuväärsem napalmi kasutamine toimus Outpost Harry kaitsmisel Lõuna-Koreas 10. ja 11. juuni vahelisel ööl 1953.[viide?]

Napalm B sai iseloomulikuks Vietnami sõjale, kuna Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutas seda nii taktikalise kui ka psühholoogilise relvana.[viide?] Teadaolevalt heideti Vietnamis umbes 388 000 tonni napalmipomme aastatel 1963–1973, võrreldes 32 357 tonniga üle kolme aasta Korea sõjas ja 16 500 tonniga Jaapanis aastal 1945.

USA õhuvägi ja merevägi kasutasid napalmi võimsa hävitava mõju pärast paljudel sihtmärkidel: jalaväe, tankide, hoonete, džungli, ja isegi raudteetunnelite vastu. Laastav mõju ei olnud alati puhtalt füüsiline, kuna napalmil oli ka psühholoogiline mõju vaenlase vastu.[viide?]

Napalmi kasutasid sõjalisel otstarbel Prantsusmaa Esimese Indohiina sõja ajal (1946–1954) ja Alžeeria iseseisvussõja ajal (1954–1962),[18] Portugal Portugali kolooniaalsõja ajal (1961–1974), Iisrael Kuuepäevase sõja ajal (1967), Maroko Lääne-Sahara sõjas (1975–1991); samuti kasutati napalmi Nigeerias (1969), Indias ja Pakistanis (1965 ja 1971), Iraanis (1980–1988), Egiptuses (1973), Iraagis (1980–1988, 1991), Angolas (1993), Jugoslaavias (1991–1996) ja Argentinas (1982).[19]

Mõju inimestele[muuda | muuda lähteteksti]

"Napalm tekitab kõige hullemat valu, mida keegi suudab ette kujutada," ütles Kim Phúc, napalmipommitamisel ellujäänud teada-tuntud vietnamlanna Vietnami sõja fotolt. "Vesi keeb temperatuuril 100 °C. Napalm tekitab temperatuure vahemikus 800–1200 °C."[20]

Süüterelvana kasutatuna võib napalm põhjustada tõsiseid põletusi (nii nahapealseid kui ka -aluseid), lämbumist, teadvuse kaotust ja surma. Napalmi relvana rakendades võivad napalmi tekitatud tulekahjud tuua õhu koostisse isegi rohkem kui 20% süsinikmonooksiidi (võrreldes 0,08%, mis on juba paari tunniga inimesele surmav ja tunniga võib inimene kokku kukkuda) ja tulekeeriseid, mille isetekkivate tuulte kiirus võivad ulatuda kuni 100 km/h. Üks peamisi napalmi omadusi on, et see kleepub nahale, samal ajal kui puuduvad meetodid põleva aine eemaldamiseks.

Napalm on tõhus sissekaevunud vaenlase vastu. Põlev süüteaine voolab hõlpsasti vaenlase kaevatud kaitsetesse, kaevikutesse ja punkritesse läbi kanalisatsiooni- ja niisutuskraavide ja torude. Isegi need, kes varjavad ennast hästi kaitstud varjupaikades, võivad surra hüpertermiasse, soojuskiirguse üledoosi, vedelikupuudusse, lämbumisse või vingugaasimürgistusse.[21]

Üks madallennul lendavalt lennukilt heidetud leekpomm võib kahjustada kuni 2090 ruutmeetri suurust ala.

Rahvusvaheline õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelised lepingud ei ole otseselt keelanud napalmi ega muude süüterelvade kasutamist sõjaliste sihtmärkide vastu, kuid selliste ainete kasutamine tsiviilisikute vastu keelati ÜRO ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooniga (CCW), mis võeti vastu 1980. aastal ja jõustus 1983. aastal.[22] CCW III protokolli järgi keelatakse kõik süüterelvad, aga mitmed riigid ei ole kõikide CCW protokollidega liitunud. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-Uuringute Instituudi (SIPRI) seisukohalt peetakse riike, mis on ratifitseerinud vähemalt kaks viiest protokollist, konventsiooniga liitunuks. Umbes 25 aastat pärast konventsiooni jõustumist allkirjastas selle 21. jaanuaril 2009 ka Ameerika Ühendriikide president Barack Obama oma ametiaja esimesel täispikal päeval Ovaalkabinetis, kuid Ameerika Ühendriigid jätsid endale siiski õiguse konventsiooni sätteid mitte järgida, kui sellega võidakse päästa tsiviilisikute elu.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Books in brief. Napalm: An American Biography Robert M. Neer Harvard University Press 352 pp.". Nature 496 (7443): 29. 2013. doi:10.1038/496029a. 
  2. "Oxford Dictionaries – napalm: definition of napalm". Vaadatud 2. oktoober 2014. 
  3. Napalm. GlobalSecurity.org
  4. Greek fire. Encyclopædia Britannica
  5. University of Bristol Webproject
  6. Lindqvist, Sven (2001). A History of Bombing. New York: The New Press. p. 105. ISBN 1-56584-625-7. 
  7. Noyes, W.A. Jr. (ed.) (1948). Science in World War II: Chemistry. Boston: Little, Brown and Company. pp. 392, 393. 
  8. "An Ithaca of sorts". 29. juuni 2010. Vaadatud 26. detsember 2012. 
  9. "Napalm in War". GlobalSecurity.org. Vaadatud 8. mai 2013. 
  10. Napalm. vcdh.virginia.edu.
  11. "The Harvard Candle". 6. märts 2011. Vaadatud 26. detsember 2012. 
  12. Kleber, Brooks E. and Birdsell, Dale (1966) The Chemical Warfare Service: Chemicals in Combat.
  13. 12. oktoobril 1973 The Harvard Crimson-is ilmunud artikkel väidab, et "The U.S. military started using napalm during the middle of 1942".
  14. McCue, Paul and Baker, Max (2009) SAS Operation Bulbasket: Behind the Lines in Occupied France.
  15. De Chant, John A. (1947). Devilbirds. New York: Harper & Brothers Publishers. p. 155. 
  16. Zinn, Howard (1997). The Zinn Reader: Writings on Disobedience and Democracy. Seven Stories Press. pp. 267–. ISBN 978-1-888363-54-8. 
  17. You Can't Be Neutral on a Moving Train. 2004. aasta dokumentaalfilm
  18. Benjamin Stora, "Avoir 20 ans en Kabylie", L'Histoire n°324, October 2007, lk. 28–29 (Prantsuse keeles)]
  19. Goose Green, 2 Para in Falklands War 1982.
  20. Omara-Otunnu, Elizabeth (November 8, 2004).
  21. Irizarry, Lisandro. Napalm Exposure. Medscape.
  22. "Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsioon". Riigi Teataja. Kasutatud 22.01.2018.
  23. Robert M. Neer. [http://www.napalmbiography.com"Napalm. An American Biography"]. Kasutatud 22.01.2018. Inglise.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]