Keemiarelv

Allikas: Vikipeedia

Keemiarelv ehk kemorelv on massihävitusrelv, mille aluseks on toksiliste keemiliste ühendite mõju elusorganismidele. Keemiarelv moodustub ründemürgist ning selle kandjast. Kandjaiks võivad olla: raketid, lennukipommid, mürsud ja miinid, granaadid jpm. Keemiarelva võib pihustada ka lennukitelt või balloonidest, lastes tuulel seda vaenlase peale kanda.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keemiarelva kasutamine esimeses maailmasõjas. Saksa väed Idarindel
USA väed pihustamas Agent Orange'i mürki Vietnamis

Keemilisi aineid kasutati vaenlase vastu juba muinasajal. Kasutati nii taimsete kui loomsete mürkidega töödeldud torkerelvi ja nooli aga ka suitsu. Näiteks on teada, et 400 aastat eKr kasutasid spartalased Peloponnesose sõjas puidu, väävli ja pigi põletamisel saadud suitsu.

1855. aastal kasutasid inglased Krimmi sõjas väävli põletamisel tekkivat suitsu.

1907. aastal keelustati Haagi konventsiooniga mürkaineid sisaldavate mürskudega tulistamine. Sellegi poolest kasutati keemiarelva laialdaselt Esimeses maailmasõjas. 22. aprillil 1915 kasutasid sakslased kloori Flandrias. Kogu sõja jooksul kulutati erinevaid ründemürke kokku 113 000 tonni, kannatada sai ligi 1,3 miljonit inimest ja suri umbes 91 000.

Maailmasõdadevahelisel perioodil jätkus keemiarelva arendustegevus ning suurte keemiarelvaarsenalide loomine. Sünteesiti mitmed uued ründemürgid. 1925. aastal Genfi protokolliga keelustati ründamine igasuguste keemiarelvadega. Siiski ei peetud keeldudest alati kinni. Näiteks kasutas Itaalia ründemürke 1936. aastal Abessiinias ja Jaapan 1937. aastal Hiinas.

Teises maailmasõjas kasutati keemiarelva piiratud ulatuses (nt Jaapan Hiina vastu), kuigi ka näiteks Saksamaal olid suured keemiarelvade varud. Pärast sõda uputati suur osa Saksamaa keemiarelvadest Biskaia lahte, Põhja- ja Läänemerre, täpselt märgistamata kohtadesse.

Ründemürkide arendustegevus on jätkunud ka pärast II maailmasõda. 1960ndatel sünteesiti VX gaas, 1970ndatel loodi binaarsed ründemürgid.

Külma sõja ajal oli Ameerika Ühendriikide ja Venemaa keemiarelvade tagavarad nii suured (kümneid tuhandeid tonne), et nendega oleks võinud hävitada suurema osa planeedil Maa eksisteerivatest inimestest ja loomadest. Iraak kasutas keemiarelvi Iraanis 1980ndatel. 1988. aastal kasutas Iraak sinepigaasi ja närvigaase Halabaja elanike vastu Põhja-Iraagis. Halabaja rünnaku ohvrite pildid vapustasid maailma Keemiarelvade keelustamise konventsiooni läbirääkimiste ajal.[1]

Keemiarelvi on kasutatud ka hilisemates relvakonfliktides (nt USA Vietnamis ja Iraagis). Samuti on ründemürke kasutatud keemiaterrorismiks: 20. märtsil 1995 Tokyo metroos, kus äärmusliku ususekti Aum Shinrikyo liikmed tapsid sariini kasutades 11 inimest ja umbes 5000 sai mürgituse. Venemaa kasutas fentanüülgaasi Moskva Dubrovka teatri pantvangidraama lahendamisel 26. oktoobril 2002, kus ohvreid oli üle saja.

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjalise kasutatavuse järgi jagunevad ründemürgid tapvateks ja ajutisi kahjustusi tekitavateks. Ründemürke iseloomustavad parameetrid LC50 – ründemürgi kontsentratsioon (mg/m3 ühe minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse ja LD50 – ründemürgi doos (mg kehakaalu kg kohta saaduna 1 minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse.

Mõju järgi inimorganismile jaotatakse mürkained järgmistesse gruppidesse:

  1. närvimürgid (näiteks sariin, somaan, tabuun, VX)
  2. sööbemürgid (näiteks ipriit, levisiit)
  3. lämmatavad mürgid (näiteks kloor, fosgeen, difosgeen, lämmastiku oksiidid)
  4. üldtoimega mürgid] ehk veremürgid (näiteks sinihape)
  5. ärritava toimega mürgid (näiteks adamsiit, CS, CN, CR, DA, DC)
  6. psühhotroopsed mürgid (näiteks BZ, LSD 25)

Mürgid võivad organismi tungida läbi naha, limaskestade, sissehingamisel või seedeelundkonna kaudu, lämmatavad mürgid ainult hingamisteede kaudu.

Lämmatavad mürgid[muuda | muuda lähteteksti]

Keemiarelvad, mis kasutavad lämmatavaid mürke, on disainitud takistama ohvri hingamisvõimet. Nende toime põhineb vedeliku kogunemisel kopsudesse, mille tagajärjel ohver lämbub. Sellised kemikaalid on enamasti naha ja silmadega kokkupuutel korrosiivsed, hägustades nägemist ja tekitades sügavaid põletushaavu. Sissehingamisel põhjustavad köha, oksendamist, peavalu, valu ja ängistavat tunnet rinnus, hingamis- ja vereringepuudulikkust.[2] Lämmatavad mürgid on näiteks:

  • Kloor – hakati keemiarelvana kasutama, sest teda on lihtne toota, ta on odav, kergesti veeldatav ja õhust raskem, mistõttu saab gaasitamisel kasutada tuule abi. Kloor on kollakas-rohelist värvi gaas, millel on ärritav ja iseloomulik lõhn. Kloor ärritab hingamisteid juba kontsentratsioonis 3,6 ppm (10 mg/m3). Kloori korral mõisteti üsna kiiresti, et sõdurid, kes põgenemise asemel jäid kohapeale, said väiksemas ulatuses mürgistuse kui need, kes minema jooksid. Igasugune aktiivne liikumine muutdab kloori toime intensiivsemaks. Kuna kloor on õhust raskem ja koguneb maapinna lähedale, kannatasid kloori mürgituse käes rohkem need sõdurid, kes olid keemiarünnaku ajal maapinna lähedal (lamades asendis). Iseloomuliku lõhna ja värvuse tõttu on kloori võimalik detekteerida juba päris väikeses kontsentratsioonis. Kloori keemiarelvana kasutamisest loobuti, sest efektiivsed ja lihtsad kaitsevahendid leiti väga kiiresti. Näiteks kasutati ära seda, et kloor on vees hästi lahustuv, mistõttu juba läbi märja lapi hingamine vähendas märgatavalt kloriidi kahjulikku mõju tervisele.[3]
  • Kloropikriin ehk nitrokloroform ehk trikloronitrometaan (PS) – kasutatakse tänapäeval laiaspektrilise pestitsiidina. Keemiarelvana oli kloropikriin ulatuslikult kasutuses I Maailmasõjas. Kloropikriini on küllaltki lihtne toota ja seda on võimalik teha erinevate keemiliste reaktsioonide kaudu. I MS ajal kasutati kloropikriini tootmiseks peamiselt pikriinhappe ja kaltsiumhüpokloriti vahelist reaktsiooni. Kloropikriinil on iseloomulik lõhn ja ta on silmadele tugevalt ärritav.[3]
  • Difosgeen – kasutati keemiarelvana I Maailmasõjas, sest ta hävitas sel ajal kasutusel olnud gaasimaskide filtreid. Nüüdseks on leitud, et aktiivsüsil põhinevad filtrid eemaldavad difosgeeni täielikult. Difosgeen laguneb kokkupuutel veega süsihappegaasiks ja soolhappeks.[3][4]
  • Fosgeen ehk karbonüüldikloriid – valmistatakse tööstuslikult süsinikmonooksiidi ja kloori läbijuhtimisel aktiivsöest, mis toimib katalüsaatorina. Fosgeenil on iseloomulik lõhn ning mürgistuse sümptomid avalduvad aeglaselt. Fosgeeni kasutati esmakordselt sõjategevuses detsembris aastal 1915 ning teda kasutati kogu I Maailmasõja vältel kas iseseisvalt või segatuna klooriga. Fosgeeni kasutati lahingus nii vabastamisel kanistritest kui ka mürskude abil. Fosgeeni on võimalik detekteerida tema lõhna järgi, kusjuures minimaalne kontsentratsioon, mida on võimalik tuvastada, on 4 mg/m3.[3][5]

Söövitavad mürgid[muuda | muuda lähteteksti]

Söövitavaid mürke võib sõjategevuses kasutada mitmel eesmärkil, esiteks vastaste mürgitamiseks (sh tapmiseks) ja teiseks eesmärgiga sundida vastase vägesid kandma täiskomplekti kaitsevarustust, mis vähendab nende võitlemise efektiivsust.[6] Söövitavad mürgid põletavad ja ärritavad kokkupuutel nii nahka kui ka teisi kehaosi. Nad mõjuvad silmadele, limaskestadele, kopsudele, nahale ja vereloome organitele. Nahale tekitavad ville, haavandeid ja põletushaavu. Sissehingamisel kahjustavad hingamisteid ja allaneelamisel põhjustavad oksendamist ning kõhulahtisust.[6]

Sellised kemikaalid on näiteks:

  • Ipriit ehk sinepigaas – toodetakse etüleeni ja divääveldikloriidi (S2Cl2) vahelisel reaktsioonil. Destilleerimata H sisaldab 20-30% lisandeid ning ei säili seetõttu hästi. Destilleeritud sinepigaas, HD, sisaldab oluliselt vähem lisandeid (puhtus 96%) ning ka säilib paremini. Sinepigaas on väga tugeva sööbiva toimega, samuti muta- ja kanterogeenne. Mürgistuse sümptomid ei avaldu kohe, mistõttu võivad ohvrid tarbida väga suuri doose. Esimene naha ärritus tekib 24 tunni jooksul.[7]
  • Lämmastiksinep – on sinepigaasile sarnane kemikaal, mida kasutatakse ka meditsiinis. Keemiarelvades kasutatakse kolme tüüpi lämmastiksinepeid: HN1 (bis(2-kloroetüül)etüülamiin), HN2 (bis(2-kloroetüül)metüülamiin) ja HN3 (tris(2-kloroetüül)amiin). Lämmastiksinepid on tugevalt tsütotoksilised, teostades DNA alküülimist.[8]
  • Levisiit on arseenorgaaniline ühend, mida valmistatakse arseentrikloriidi (AsCl3) ja etüüni (C2H2) vahelisel reaktsioonil. L on väga söövitava toimega ja põhjustab kopsudes ärritust. Puhas L on värvitu ja lõhnatu. Levisiidi vastumürgina kasutatakse dimerkaproli.[6][9]
  • Fosgeenoksiim ehk dikloroformaldoksiim (CX) – ei põhjusta nahale otseselt ville, kuid liigitatakse söövitavate kemikaalide alla, sest põhjustab tugevat ärritust ja löövet. Samuti on CX ärritav silmadele ja hingamisteedele. Sümptomid avalduvad koheselt, kuid toime süveneb veel ligi 3 nädala jooksul.[10]

HD ja HN on läbi ajaloo olnud kõige kardetumad söövitavad mürgid, sest nad on keemiliselt stabiilsed ja püsivad, samuti nende laiahaardeliselt kahjustava toime tõttu. Lisaks pole veel väljatöötatud efektiivset ravi nende mürgistuse vastu. Sinepiühendid on oma füüsikaliste omaduste tõttu väga püsivad ka madalatel temperatuuridel ja nende püsivust on võimalik veelgi tõsta, lahustades neid mittelenduvates solventides.[6]

Söövitavaid kemikaale testisid esimest korda sõjategevuses sakslased aastal 1917. Söövitavatel kemikaalidel põhinevaid relvi kasutati hiljem mitmetes konfliktides, kuid kõige rohkem aastatel 1980-1988 Iraani ja Iraagi sõjas. Neid kasutatakse peamiselt vedeliku või aerosoolina. Söövitavatel kemikaalidel on tihti pikaldane mõju, mille jooksul sümptomid süvenevad. Söövitavad kemikaalid ei ole enamasti surmavad (vaid paaril protsendil juhtudest), kuid põhjustavad pimedust ja püsivaid kahjustusi hingamisteedele.[11]

Keemiline inaktiveerimine kasutades kloorimist on efektiivne sinepigaasi ja levisiiti ning vähemefektiivne HN-i vastu, kuid täiesti ebaefektiivne fosgeenoksiimi korral. Söövitavate kemikaalide mürgistust aitab vältida täiskomplektne kaitsevarustus. Respiraator üksi kaitseb ainult silmi ja kopse. Nahka on lisaks vastavale riietusele võimalik kaitsta määrides seda kloreeriva pastaga, mis sisaldab näiteks kloroamiini, aga see kaitseb väga väikeste dooside korral.[6]

Veremürgid[muuda | muuda lähteteksti]

Veremürgid levivad organismis vere kaudu. Keemiarelvana levitatakse neid enamasti aerosoolina ning organismi satub see sissehingamise teel. Veremürgid takistavad vererakkude võimet kasutada ja transportida hapnikku, mistõttu põhjustavad veremürgid kergesti lämbumist. Surm võib saabuda minutitega. Enamasti on nad tsüaniidil või arseenil põhinevad. Veremürgid on näiteks:

  • Vesiniktsüaniid (HCN) ehk sinihape on värvitu, pooltele inimestele lõhnatu, äärmiselt mürgine gaas. 300mg/m3 vesiniktsüaniidi kontsentratsioon õhus tapab inimese 10-60 minutiga, kontsentratsioon 3200 mg/m3 tapab alla ühe minutiga. Toksilisus on põhjustatuid tsüaniidi iooni poolt (CN-), mis käitub mittekonkureeriva inhibiitorina tsütokroom c suhtes, mis on mitokondri ensüüm. See segab mitokondris toimuvat elektrontransporti ja põhjustades seeläbi rakkude lämbumise.[12]
  • Tsüanogeenkloriid (NCCl) on võrreldes vesiniktsüaniidiga natukene vähem mürgisem, kergesti veeldatav, värvitu gaas. Kokkupuutel tekitab kohaselt vigastusi silmadele ja hingamisteedele. Sissehingamisel tekivad sümptomid äärmiselt kiiresti - 15 sekundiga ning surm võib järgneda 10 minutiga. Peamisteks sümptomiteks on uimasus, nohu, kurguvalu, köhimine, oksendamine. Eriti ohtlikuks peetakse seda ainet sellepärast, et see on võimalik läbi tungima gaasimaskide filtritest ning imenduma organismi naha kaudu.[13]
  • Arsiin (SA) on värvitu, kergesti süttiv, mitte ärritav mürgine gaas, millel on kerge küüslaugu lõhn. Arsiini korral tekib mürgitus seda sisse hingates, naha kaudu organismi sattumist ei ole suudetud tõestada. Olenevalt sissehingatava arsiini kontsentratsioonist võivad sümptomid tekkida alles 24h jooksul. Suure sisalduse korral võib tappa koheselt. Arsiini sattumisel verre, kahjustab see punaseid vereliblesi ja põhjustades sellega hemolüütilise aneemia sümptomite teket (nõrkus, peavalu, pulsi kiirenemine).[14]

Ameeriklastel on tsüaniidi mürgistuse raviks esmaabipakett, kus esimese asjana hingatakse sisse väikse doosi amüülnitritid, seejärel süstitakse vereringesse naatriumnitritit ja viimasena naatriumtiosulfaati.[15]

Psühhotroopsed mürgid[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhotroopsed mürkide puhul tegu väga ohtlikke keemiarelvadega. Suurem osa neist töötati välja enne II Maailmasõda ja selle ajal. Keemiliselt on nad sarnased fosforit sisaldavatele insektitsiididele ehk putukamürkidele. Mõned tuntumad psühhotroopsed mürgid on:

  • Tabuun ehk GA on värvitu (vahel pruunikas) vedelik, mis on maitsetu ja puuvilja lõhnaga. Tabuuni peetakse kõige nõrgemaks psühhotroopseks mürgiks. Keskmine surmav annus on sissehingamisel 135 mg∙min/m3 ja kokkupuutel nahaga 4000 mg [fas]. Kokkupuutel tabuuni või selle aurudega ilmnevad koheselt erinevad sümptomid, näiteks lihasnõrkus, peavalu, pitsitus rinnus, oksendamine.[16][17]
  • Sariin ehk GB on algselt pestitsiidina loodud värvitu, lõhnatu vedelik. Sariin on väga lenduv ning peamiselt saadakse sariini mürgistus selle sissehingamisel. Keskmine surmav annus sariini on 70 mg∙min/m3 sissehingamisel ja 1700 mg kokkupuutel nahaga [fas]. Sariini mürgistuse sümptomid ilmnevad minutitega. Kui ohver peale paari tundi sariiniga kokkupuutumist veel elab, siis väga suure tõenäosusega suudab ta taastuda mürgistusest täielikult. [Y]
  • Somaan ehk GD on märkamatu lõhnaga ja läbipaistev vedelik, mis on tugevalt korrosiivne ja väga mürgine. Seda valmistatakse sarnaselt sariiniga, kasutades isopropüül alkoholi asemel pinakolüül alkoholi. Keskmine surmav annus inimestele on umbes 70 kg kaaluvale inimesele on sissehingamisel 70 mg∙min/m3 ja 350 mg kokkupuutel nahaga [fas]. Somaan häirib närvisüsteemi normaalset tööd inhibeerides nii atsetüül- kui butürüülkoliinesteraasi.[16] [18]
  • VX on üks mürgisemaid psühhotroopseid mürke, mida kunagi on suudetud sünteesida. Tavaolekus on tegemist maitsetu ja värvitu õlitaolise vedelikuga, mida kõrgel temperatuuril on võimalik aurustada. Selle surmavaks doosiks naha kaudsel imendumisel on 10 mg ja sissehingamisel 30-50 mg*min/m3. VX laguneb organismis aeglaselt ja seetõttu mitmekordsel kokkupuutel selle on sellel akumuleeruv efekt. Arvatakse, et igasugune naha otsene kokkupuude VX vedelikuga on surmav (kui ei pesta koheselt mürki maha).[19]

Vastupidiselt “V”-mürkidele on “G”-mürgid on üldiselt mittepüsivad. Mõningad “G”-mürke on teatud ainetega võimalik paksendada, et suurendada nende püsivust ja sellega kokkupuute aega nahaga.[6] Psühhotroopsed mürgid toimivad tavaliselt läbi atsetüülkoliinesteraasi inhibeerimise organismis. Normaalsel funktsioneerimisel hüdrolüüsib atsetüülkoliinesteraas kogu tekkiva vaba atsetüülkoliini. Atsetüülkoliinesteraasi inhibeerimisel hakkab atsetüülkoliin kogunema erinevates organismi osades, näiteks parasümpaatilistes närvides, bronhiaalpuus, põies, veresoontes, seedetraktis, higinäärmetes jm.[6] Süptomid varieeruvad sõltuvalt kokkupuuteviisist. Sissehingamisel hakkavad esmalt ilmnema hingamisteedega seotud sümptomid, allaneelamisel aga seedetraktiga seotud sümptomid. Sissehingamisel on üks esimesi sümptomeid ka pitsitus rinnus, mis intensiivistub edasisel kokkupuutel mürgiga, olenemata kokkupuute viisist. Kopsud ja silmad absorbeerivad psühhotroopseid mürke väga kiiresti. Kopsudest imenduvad mürgid vereringesse, silmadel võib esineda punetust ja pupillide kontraktsiooni. Edasisel kokkupuutel tekib erinevaid sümptomeid, näiteks nina veritsus, suurenenud süljeeritus, õhupuudus, lihastõmblused, iiveldus, kõhukrambid jne.[6] Mürgistuse ravimiseks kasutatakse vastumürke. Laialdaselt on sõjaväes levinud psühhotroopsete mürkide vastane “Swedish” vastumürk, mis sisaldab endas kahte ühendit: HI-6 (500 mg) ja atropiini (2 mg). Selle eesmärgiks on uuesti aktiveerida ensüüm atsetüülkolinesteraas, mille aktiivsus on eelnevalt mürgi poolt inhibeeritud. Atropiini ülesandeks on leevendada sümptomite tugevust ja mõju.[20]

Seadusandlus[muuda | muuda lähteteksti]

1899. aastal Haagis toimunud diplomaatilisel konverentsil võeti vastu sõja tavasid määratlev konventsioon, mis keelas lämmatavate gaaside kasutamise. See keeld ei kehtinud kaua ning juba I Maailmasõjas hakati kasutama lämmatavaid gaase. I Maailmasõjas kasutatud keemiarelvad tingisid tõsise avaliku pahameele. See pani aluse 1925 aastal loodud Genfi protokolli loomisele, mille eesmärgiks oli keelata keemiarelvade kasutamine sõjapidamises. Selles protokollis oli aga palju auke, näiteks ei keelanud see keemiarelvade arendamist, tootmist ja kogumist. Lisaks oli probleemiks see, et protokolliga liitunud riikidel jäi õigus kasutada keemiarelvasi riikide vastu, kes polnud Geneva Protokolli ratifitseerinud.[21]

3. septembril 1993. aastal võeti peale 12 aastat kõnelusi desarmeerimisteemalisel konverentsil Genevas vastu Keemiarelvade keelustamise konventsioon. See konventsioon on riikidevaheline lepe, mille eesmärgiks on keemiarelvad täielikult likvideerida, kaasaarvatud nende arendamine, tootmine ja varumine. Konventsiooniga on tänaseks päevaks liitunud 189 riigi, mis moodustab ligikaudu 98% maailma populatsioonist.[22]

19. aprill 1997 loodi riikidevaheline Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon, mis ühendab Keemiarelvade Keelustamise Konventsiooniga liitunud riike. Selle peaeesmärgiks on valvata, et riigid konventsioonist kinni peaksid.[21]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Keemiarelva kaitsevahenditena kasutatakse gaasimaski, ABK-ülikonda, naha ja riietuse degaseerimist, vastumürgi süstimist ja kohest evakuatsiooni.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/history-of-cw-use/
  2. U.S. Army Medical Research Institute of Chemical Defense. (Sep. 1995). Medical Management of Chemical Casualties Handbook: Pulmonary Agents. Retrieved Nov. 7, 2004
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 The War Gases, http://library.sciencemadness.org/library/books/the_war_gases.pdf
  4. http://emedicine.medscape.com/article/832575-overview
  5. Wolfgang Schneider; Werner Diller (2005), "Phosgene", Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry, Weinheim: Wiley-VCH
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 https://fas.org/cw/documents/cwagents.pdf
  7. History and Analysis of Mustard Agent and Lewisite Research Programs in the United States, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK236059/
  8. University of Durham. "SCHEDULE 1 CHEMICALS". dur.ac.uk. 
  9. "CDC - The Emergency Response Safety and Health Database: Blister Agent: LEWISITE (L) - NIOSH". www.cdc.gov. Vaadatud 2016-04-28. 
  10. ATSDR Medical Management Guidelines for Phosgene Oxime
  11. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/types-of-chemical-agent/blister-agents/
  12. http://www.cyanidecode.org/cyanide-facts/environmental-health-effects
  13. http://www.fireengineering.com/articles/print/volume-161/issue-4/departments/chemical-warfare-agents-for-firefighters/blood-agent-cyanogen-chloride.html
  14. http://emergency.cdc.gov/agent/arsine/facts.asp
  15. http://emedicine.medscape.com/article/814287-overview
  16. 16,0 16,1 Weapons of Mass Casualties and Terrorism Response Handbook By Charles Edward Stewart
  17. http://emergency.cdc.gov/agent/tabun/basics/facts.asp
  18. http://www.gulfweb.org/bigdoc/report/appgd.html
  19. http://emergency.cdc.gov/agent/vx/basics/facts.asp
  20. https://www.opcw.org/about-chemical-weapons/types-of-chemical-agent/nerve-agents/
  21. 21,0 21,1 http://www.un.org/disarmament/WMD/Chemical/
  22. https://www.opcw.org/about-opcw/member-states/

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]