Vasakpoolsus

Allikas: Vikipeedia

Vasakpoolsus on termin poliitikas, mis tähistab poliitilise spektri seda poolt, mille alla kuuluvad anarhism, sotsialism, sotsiaaldemokraatia ja kommunism.

Vasakpoolse poliitilise filosoofia põhiteemad on:

  1. Inimsuhete eripära mõju ühiskonnale
  2. Inimeste heaolu eesmärgiks seadmine
  3. Aktiivsus kui inimloomuse peajoon
  4. Võrdsus
  5. Ajalugu kui arengu areen

Klassikaline vasak- ja parempoolse poliitika teema on küsimus: kui palju peaks riik sekkuma ühiskonna tegemistesse? Parempoolsed leiavad, et mida vähem seda parem ning vasakpoolsed, et riik peab sekkuma nii palju kui võimalik. Vasakpoolsuse pooldajad aktsepteerivad valitsuse sekkumist majandusse kui sobivat ja tarvilikku abinõu rikkuse õiglasemaks jaotamiseks. Sotsiaalliberalism toob sisse ka uue vabaduse mõõtme, milleks on sotsiaalne vabadus.


Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi tänapäeval tundub see vastupidine, siis algselt oli Prantsuse revolutsiooni ajal "Vasakpoolsed" põhiliselt vaba turumajanduse toetajad. "Vasakpoolsus" 1789 toetas liberalismi mis toetas omanikuõiguseid ja ning mitte tööliste õiguseid. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal.

Mõnedes maades, nagu näiteks Hollandis, tähendas "vasakpoolsus" poliitika seda külge, mis oli vaba religioonist. See järk-järgult muutuski Euroopas selle sõna põhiliseks tähenduseks.

20. sajandil USAs oli "liberaal" sama mis "sotsiaaldemokraat". Euroopas see nii ei ole, kuna "liberaal" tähendab siin jätkuvalt turumajanduse vabaduse eest seisjat.

Euroopas tekkis 1960ndatel liikumine Uus vasakpoolsus, mis sisaldas endas erinevaid radikaalseid poliitilisi rühmitusi nagu feministid, rohelised, ametiühingud, ateistid, seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ja mõningaid rahvusvähemuste ja inimõiguste eest võitlejad. Hiljem nende radikaalsus vähenes.

Sotsiaaldemokraatia sai alguse 19. sajandi lõpus – peaideoloogiks oli saksa poliitikateoreetik Eduard Bernstein, kes tuli välja evolutsioonilise sotsialismi ideega ja algatas marksislike ideede suure ümberhindamise (revisjonismi). Põhiline erinevus kommunismist on sotsiaaldemokraatide seisukoht, et kapitalismi pahede vastu saab võidelda ka legaalsete vahenditega. Praktikas tähendaks see idee parlamendis demokraatlikel valimistel enamuse saavutamist ja siis vajalike reformide elluviimist.

Pärast Teist maailmasõda on sotsiaaldemokraatias toimunud põhimõttelised muutused: sotsialismist ja kommunismist on pidevalt kaugenetud, on jõutud arusaamale, et ulatuslik majanduse natsionaliseerimine pole enam otstarbekas. Eesmärgiks on seatud demokraatlikel alustel funktsioneeriv heaoluühiskond. Oluliseks on peetud ka kõlbeliste väärtuste arengut.

1990-ndate lõpus loodi kolmanda tee kontseptsioon, mille aluseks on Tony Blairi ja Gerhard Schröderi manifest. Kolmas tee üritab leida vahepealset teed kahe seni valitsenud poliitilise filosoofia – sotsialismi ja turufundamentalismi vahel.

21. sajand läheb tulevikule vastu mässumeelsena ja kodanlusevastasena. Kommunismis ei taha küll pea keegi elada, kuid ükski kriitiliselt mõtlev inimene ei ülista ka kapitalismi. Radikaalse tee otsingud viivad põlvkondi vastumõtlejaid üksteise järel vasakpoolsete ideolooogiate juurde, milles süütuim taktika revolutsioonilise situatsiooni esilekutsumiseks on kodanluse kritiseerimine. Euroopas ja Ameerikas on vähe kunstnikke, kes ei rõhutaks oma vasakpoolset hoiakut ja kirjanikud väljendavad sümpaatiat väikese inimese vastu. Kultuuriteoreetikud räägivad sellest, kuidas kunst peab väljendama tõde postkapitalistliku ühiskonna kahepalgelise moraali, rahajõu ja interkontinentaalsete korporatsioonide määratu mõjujõu kohta ning sugupoolte sotsiaalsest ebavõrdsusest.

Vasakpoolsusest Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi alguses loodi Eestis mõningaid illegaalseid vasakpoolseid organisatsioone ja suurem vasakpoolne liikumine hoo sisse 1905. aastal, mil alustati streikide ning väljaastumistega. Novembris jõudiski enne Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei osakonnana tegutsenud illegaalne organisatsioon oma erakonna asutamiseni. Uue erakonna nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESTÜ). Esimene sotsialistlike vaadetega partei ei püsinud aga kaua ning erinevate karistusviiside, arreteerimiste ning sanktsioonide tõttu soikus partei tegevus peagi. Sarnaselt ESTÜ-ga proovis seaduslikult poliitikasse sekkuda ka teine, vaadetelt väga sarnane sotsiaaldemokraatlik partei – Radikaalsotsialistlik Ühisus, kes vastupidiselt Peeter Speegi juhitud ESTÜ-le ei rõhunud aga mitte töölistele, vaid radikaalsete vaadetega intelligentsile.

Järgmiseks tõukeks vasakpoolsuse ajaloos oli 1917. aasta sündmused. Tol hetkel eksisteeris Eestis kolm suuremat sotsialistliku ideoloogiaga erakonda: juba varem lõhenenud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist (VSDTP) oli saanud enamlaste (bolševike) partei, mis siiski kuulus VSDTP koosseisu ja eraldunud olid vähemlaste (menševike) parteid, mille ametlikuks nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, samuti sotsialistide-revolutsionääride poolt moodustatud esseeride Eesti partei – Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, (rahvapäraselt – esseeride partei). Samuti oli sotsialistlike iseloomujoontega ka neljas partei – Eesti Radikaalsotsialistlik Partei, mis hiljem muudeti Eesti Tööerakonnaks. Iseseisvat Eesti Vabariiki ei soovinud kuni oktoobripöördeni ükski partei. 1917. aastal oli vasak-parempoolsust parteide seas kerge määratleda. Ainsana polnud vasakpoolne Maarahva Liit. Kõik ülejäänud erakonnad klassifitseerisid end radikaalsete vasakpoolsetena.

Kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist eksisteeris Eesti Vabariigis kolm sotsialistliku suunitlusega parteid. Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) ning neist juhtival kohal poliitilises elus oli ESDTP. EISTP oli EKP vaadetega üpris sarnane ja EKP saavutas EISTP ühendamise EKP alluvusse. Seepeale asutati järelejäänud liikmetest Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (ISTP). Peale kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatset 1924. aasta detsembris sai uut tuult tiibadesse sotsiaaldemokraatlik liikumine, kui liitusid ESDTP ja ISTP. 1920ndate sotsialistide programme iseloomustas endiselt sotsialistliku ühiskonna saavutamise idee, lisaks peeti tähtsaks tööliste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda parandavate reformide läbiviimist.

1930. aastatel algas vasakpoolsete erakondade nõrgenemine, kuid peamiselt vähenes kommunistide toetajaskond. Seda põhjendati Põllumeestekogude ja Asunike populaarsuse kasvuga kogu maal. 1920-1932 hääletas vasakpoolse mõtteviisi poolt umbes 30 protsenti valijatest, kommunistide said enim hääli 1923. aastal ja sotsialistid 1929. aastal. Peale vaikiva ajastu saabumist olukord aga muutus. Kuna parteide tegevus keelati, hakkas poliitiline elu käima mittepoliitiliste organisatsioonide kaudu. Ametiühingute kaudu sai teoks ka sotsialistide ja kommunistide koostöö, mille eesmärgiks sai tööliste majandusliku olukorra parandamine ning demokraatlike vabaduste kehtestamine. 1935 keelustas riigivanem Konstantin Päts ka kõik teised parteid Eestis.

Ennem 1940 aasta valimisi Eestis oli võimalus endised parteid taastada, kuid ainukesena jõudis seda ennem valimisi 4. juulil teha Eestimaa Kommunistlik Partei, kes moodustas 21. juuni 1940 Valitsuse, eesotsas Johannes Vares Barbarusega. 21. juuli 1940 võttis Tallinnas Toompeal Riigivolikogu oma korralisel istungjärgul vastu otsus Eesti astumisest NSVLiidu koosseisu. 8. oktoobril 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja temast sai NLKP allorganisatsioon. Kongress peeti 1941. aasta veebruaris enamik juhtivaid ametikohti täideti Nõukogude Liidust tulnud inimestega. Nõukogude Liidu perioodil oli poliitiline ainuvõim "kommunistide" ning EKP käes, kuid peamised juhtnöörid tulid Moskvast ning iseseisvust kohalikel "kommunistidel" polnud.

Üheparteiline süsteem jäi püsima kuni 1980ndate lõpuni, kuid kui 1988. aastaks oli rahulolematus kehtiva korraga suurenenud kriitilise piirini, aktiviseerusid rahvuslikud liikumised (Rahvarinne, Interrinne, Muinsuskaitse Selts jt.) ning 20. augustil loodi ka esimene peaaegu parempoolne partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. EKP reformis oma vaateid ja võttis 1990. aastal vastu uue sotsiaaldemokraatliku programmi ning seadis uueks eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise. (Praegune Eesti Vasakpartei).

Seoses asjaoluga, et ligi pool sajandit oli Eesti Vabariik NSVL koosseisus, on vasakpoolsust harjutud seostama eelkõige Venemaa ning venelastega. Nii Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), Vene Ühtsuspartei (VÜP) kui ka Vene Erakond Eestis (VEE) on avalikult end ühel või teisel ajahetkel määratlenud kui vasaktsentrisse kuuluvat parteid, kuid on oma poliitilised programmid ehitanud üles põhiliselt vaid vene rahvuse kaitseks Eestimaal, mida sisuliselt võiks lugeda rahvulikuks konservatismiks ehk parempoolseks poliitikaks.

Eesti poliitikaeksperdid on liigitanud Keskerakonna vasakpoolsete parteide sekka, samas kuulub Keskerakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, mis on kindlalt parempoolne. Samuti on Keskerakonna programm rohkem paremtsentristlik kui vasaktsentristlik.

7. veebruaril 2004 muutis Rahvaerakond Mõõdukad end ümbernimetamise tulemusel Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Erakonna ideoloogiaks sai modernne sotsiaaldemokraatia.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]