Mỹ Lai veresaun

Allikas: Vikipeedia
Mỹ Lai veresaun
Osa Vietnami sõjast
USA armee fotograafi Ronald L. Haeberle'i foto (16. märts 1968)
Koht Sơn Mỹ, Quảng Ngãi provints, Lõuna-Vietnam
Kuupäev 16. märts 1968
Sihtmärk Mỹ Lai ja Mỹ Khe küla
Liik Veresaun, vägistamine, piinamine
Hukkunuid 347 (Ameerika Ühendriikide andmetel Mỹ Lai kohta)
või 504 (Vietnami arv Mỹ Lai ja Mỹ Khe kohta)
Toimepanija Ameerika Ühendriikide maavägi
Süüdimõistetuid William Calley
Tulemus 22 mõrva
Karistus Eluaegne vanglakaristus (sai armu ning kandis 3,5 aastat koduaresti)

Mỹ Lai veresaun (vietnami keeles Thảm sát Mỹ Lai) oli sõjakuritegu, mille Ameerika Ühendriikide maaväelased saatsid korda 16. märtsil 1968.[1] Vietnami sõja ajal aset leidnud roimas tapeti Lõuna-Vietnami Sơn Tịnhi ringkonnas 347–504 relvastamata tsiviilisikut, kelle seas oli nii mehi, naisi, lapsi kui imikuid. Osasid naisohvreid vägistati grupiviisiliselt ning kehasid moonutati. Vägistamise ohvriks langes ka 12-aastaseid lapsi.[2][3] Tegu on Ameerika Ühendriikide ilmselt suurima 20. sajandi veresaunaga.[4]

Süüdistus esitati 26 sõdurile, kuid süüdi mõisteti ainult C-kompanii rühmaülem leitnant William Calley. Talle määrati 22 külaelaniku tapmise eest eluaegne vanglakaristus, millest ta kandis 3,5 aastat ära koduarestis kuni president Richard Nixon talle armu andis.

My Lai veresaun leidis aset Son Mỹ asula kahes külas Quảng Ngãi provintsis.[5] Ameerika Ühendriikide sõjaväe kaartidel kandsid külad nimesid My Lai ja My Khe.[6] Sõdurid kutsusid seda piirkonda Pinkville'iks (inglise keelest u Roosaküla) ning seetõttu tunti juhtumit algselt Pinkville'i veresaunana.[7][8] Armee juurdluse ajal tunti My Lai veresauna Songmy veresaunana.[9] Praegu kutsutakse seda Ameerika Ühendriikides ja rahvusvaheliselt Mỹ Lai veresaunaks ning Vietnamis Song Mỹ veresaunaks.[10]

Veresaun jõudis avalikkuse ette novembris 1969 ning põhjustas pahameeletormi. Juhtum ise ning katsed see maha vaikida andisd jõudu Ameerika Ühendriikide siseriiklikule vastuseisule sõjas osalemisele.[11]

Alguses süüdistati kolme Ameerika Ühendriikide sõjaväelast, kes olid üritanud tsiviilisikuid päästa. Näiteks demokraat, Esindajatekoja Relvateenistuste Komitee esimees L. Mendel Rivers nimetas neid riigireeturiteks. Kolmkümmend aastat hiljem nende kolme sõduri tegusid tunnustati ja autasustati (üht postuumselt).[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "WHAT REALLY HAPPENED ON 16 MARCH 1968? WHAT LESSONS HAVE BEEN LEARNED? A LOOK AT THE MY LAI INCIDENT FIFTY YEARS LATER". The Army Historical Foundation. 4. mai 2018. Vaadatud 9. septembril 2023.
  2. Brownmiller, Susan (1975). Against Our Will: Men, Women and Rape. Simon & Schuster. Lk 103–05. ISBN 978-0-671-22062-4.
  3. Murder in the name of war: My Lai, BBC News, 20 July 1998.
  4. Rozman, Gilbert (2010). U.S. Leadership, History, and Bilateral Relations in Northeast Asia. Cambridge University Press. Lk 56.
  5. Department of the Army. Report of the Department of the Army Review of the Preliminary Investigations into the My Lai Incident, Volumes I–III (1970).
  6. Summary of Peers Report.
  7. Frontline (PBS): Remember My Lai Originally Broadcast 23 May 1989.
  8. "The My Lai Massacre: Seymour Hersh's Complete and Unabridged Reporting for the St. Louis Post Dispatch, November 1969 /Candide's Notebooks". Pierretristam.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2011. Vaadatud 18. juunil 2011.
  9. Ex-G.I. Says He Saw Calley Kill a Vietnamese Civilian. The New York Times, 27 November 1969.
  10. "Commemorating victims of Son My massacre" VOV News, 13 March 2012.
  11. Corley, Christopher L. Effects on Public Opinion Support During War or Conflict. Monterey, California: Naval Postgraduate School, 2007, p. 39.
  12. ""Moral Courage In Combat: The My Lai Story" (lecture by Hugh Thompson), Center for the Study of Professional Military Ethics, United States Naval Academy, 2003" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2022. Vaadatud 13. oktoobril 2013.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]