Vahur Kersna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vahur Kersna
Vahur Kersna.JPG
Vahur Kersna 2012. aastal
Sünninimi Vahur-Üllar Kersna
Sündinud 4. aprill 1962 (57-aastane)

Vahur-Üllar Kersna (sündinud 4. aprillil 1962 Võrus) on eesti ajakirjanik.

Vahur Kersna lõpetas aastal 1980 Antsla Keskkooli ja 1985 Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna.

Aastal 1976 avaldas ta oma esimesed karikatuurid ajalehes Säde, seejärel ilmus neid ajalehtedes Töörahva Elu ja Edasi ning ajakirjas Pikker.

Vahur Kersna pälvis 1980. aastal Eesti NSV noorte meistrivõistlustel hõbemedali vasaraheites, 1981. aastal Tartu meistrivõistlustel karate kumite's kaalukategoorias kuni 72,5 kg tuli teiseks. Kersna on ka mitmekordne eesti ajakirjanike meister kümnevõistluses (parim tulemus 2003. aastal tehtud 5184 punkti).

Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vahur Kersna 1989. aastal

Vahur Kersna esimene telesaade oli 1982. aastal "Ühises peres" koos Mart Riikojaga. Teletööd Eesti Televisioonis alustas Kersna 1985. aastal "Prillitoosi" spordinurga ja mitmesuguste meelelahutussaadete ("Naeroobika", "Kõverpeegliklassika") toimetajana. Ta on teinud peamiselt meelelahutus- ja publitsistikasaateid. Tema saadete hulgas on sarjad "HTV esitab", "Meie Mats", "Kama kaks", "HÄM-TV", "Neljas mõõde", "Hommiku TV", "Rohekas".

Kersna on teinud ka portreesaateid Gunnar Grapsist ("Raudmees" 1991), Sulev Nõmmikust ("Sulev" 1994), Ervin Abelist ("Ervin" 1994), Kalmer Tennosaarest ("Calmeriino Tenorotti" 1998), Jaak Joalast ("Tundmatu Jaska" 1996 ja "Jaak Joala tähtkuju" 2015), Urmas Otist ( "Urmas Ott. One man show" 2018), Ivo Linnast ("Kõigile Iff" 1996), Tõnis Mägist ("Rohkem kui Mäks" 1996), Alo Mattiisenist ("Alo elu" 1997, "Alo. Surematu" 2016), Oleg Sõlest ("Oleg Sõlg - naised ja muusika" 2014), Andrus Veerpalust ("Lõpuks ometi! 1998), ansamblitest "Ruja" ("Need ei vaata tagasi?" 1999), "Kuldne Trio 25" 1998 ja põhjalikke intervjuusaateid Lennart Meriga ("Lihtne, vaene ja ilus" 1998, "Palju õnne, Lennart Meri!" 1999), Eri Klasiga ("Iga hommik on juubel" 1999), Mati Talvikuga ("Mees televisioonist" 2012, "Talvik, Eesti Televisioonist" 2017), Rein Rannapiga ("Klaveripoeg Rannap" 2003), Erki Noolega ("Peab kõva mees olema" 1998), Edgar Valteriga "Edgar Valter - viimane kohtumine" 2006), Evelin Ilvesega ("Nähtus nimega Evelin" 2019), Juhan Peeglist ("Juhan Peegel. Esimesed 100 aastat" 2019). Kultuuridokumentaale ("Oli kord Rock Summer" 2013, "Koeratüdruk Lotte lugu" 2015, "Kersna Kõnnib Kadriorus" 2018, koondportree presidendikandidaatidest "8 Eestit miljonist" (2016), saateid EV 100. aastapäevaks ("PÕS, kallis juubilar", "100 aastat elu" 2018).

Ta on aastal 2003 valminud BEC-i toodetud 6-osalise Eesti esimest Mount Everesti ekspeditsiooni dokumenteerinud filmi "Everest" autor.

Kirjutanud tekstid mitmele Alo Mattiiseni laulule ("Ei ole ime ükski ime", "Eestile on kombeks", "Lumi on muinasjutt", "Ära ütle, et sina ei naera", "Hiinlase laul", "Elektra ja Must Mees").

Juunis 1990 osales Kersna Eesti Televisiooni pikimas otsesaates "Öö-TV". Ta juhtis ja toimetas 1988. aasta novembris esimest sõjajärgse "Miss Estonia" valimist. 2015. aasta sügisel juhtis ETV saatejuhtide vahetuses ühel õhtul koos Maire Aunastega "Ringvaadet".

Tema saadetes jõudsid laiema avalikkuse ette Onu Bella ("Eesti anderkraund" 1989), Vormsi Enn ("Monoloog tundmatuga" 1989) ja Contra ("Kuniks elu. Palace" 1995).

Avaldanud hulgaliselt arvamusartikleid, 2017. aastal olid Postimehe veebikeskkonnas kolm tema artiklit loetavuselt 1., 7. ja 13. kohal, 2019. aastal 3., 4. ja 5. kohal.

Raadio[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1993–1995 Raadio Top, saatejuht "Hommikudoping", "Top trehv", "Top tobe", "Dobermann", peatoimetaja
  • 1997–1998 Raadio Pulss B3 direktor, saatejuht hommikuprogrammis
  • 1986–2007 Vikerraadio, põhiliselt hommikuprogrammi saatejuht
  • 2012 Vikerraadios "Reedene rõõm"

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Videod[muuda | muuda lähteteksti]