Fred Jüssi

Fred Jüssi

Fred Jüssi (sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal) on eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.

Elulugu

Sünd ja elu Arubal

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935 Kariibi meres asuval Aruba saarel. Tema kuus aastat vanem vend Henry sündis 1929. aastal Venezuelas, kus pere lühemat aega peatus, kuni poiste isa sai tööd Standard Oili vastvalminud õlipuhastustehases Arubal, misjärel saarele elama asuti. Arubal elati kokku üheksa aastat. Fredi isa töötas õlipuhastustehases ja elatas peret, ema tööl ei käinud, vaid kasvatas kodus lapsi, suhtles elavalt naabritega, õppis keeli ning elamise ja majapidamise kunsti ja luges raamatuid – Fredi sõnul olid need üheksa aastat tema ema vaimse elu kõrgaeg, kuna erinevalt elust Eestis sai ta Arubal pühenduda lastele ja iseendale. Arubal lastele eesti keelt ei õpetatud ja koduski räägiti inglise keeles, sest tagasi Eestisse pöörduda Fredi vanemad ei kavatsenud. 1938. aastal see siiski aset leidis – Fredi isa saatis pere Eestisse ja läks ise Iraani õlipuhastusjaama ehitama. Fred on oma Aruba mälestuste kohta öelnud, et need on nagu kirevad pilditükid, millest pilti kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu.

Kolimine Eestisse

1938. aastal Eestisse saabudes oli Fred kolmeaastane. Oma esimest muljet Eestist on Fred tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Fredi esimesi tugevaid muljeid Eestis oli sügisene lehesadu. Talle meeldis Kadrioru pargis puude all lehtedes jalgu sahistada. Samavõrd vaimustas poissi esimene lumesadu, sest subtroopilisel Aruba saarel polnud ta midagi sellist kogenud.

Eestis elu sisseseadmine polnud kerge. Mõni aeg pärast Eestisse saabumist oli Fredi ema läbi raskuste leidnud 1939. aastal perele väikese kahetoalise üürikorteri Tallinnas Kotka tänaval majas number kuus. Isa Johannes suri 1939. aastal pärast rasket haigestumist, kuna 1939/1940 ränk talv oli troopilise kliimaga harjunud mehele liig. Fredi ema leidis teenistust Tallinna Tuletikuvabrikus.

Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooni algus

Esimese Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni ajal käis Fred Tallinnas lasteaias 1942. aastal läks Fred õppima Tallinna 20. algkooli.. Kui 9. märtsil 1943 korraldas Punaarmee Tallinnale pommirünnaku, varjus 9-aastane Fred ühes ema, venna ja teiste majaelanikega keldrisse. Öösel kella ühe paiku saabus tunde kestnud pommirahe järel vaikus, inimesed väljusid varjendist ja läksid oma eluruumidesse. Maja oli rünnakus küll otsetabamustest pääsenud, ent lööklained olid purustanud aknaid ja muud. Paaritunnise hingetõmbeaja järel algas uus rünnak ja sedapuhku süttis leekidesse ka Fredi pere korter, misjärel tuli taas evakueeruda. Maha põles ka Tallinna 20. algkooli hoone, kus tol hetkel oli haavatuid täis sõjaväehaigla.

Eesti Rahva Ühisabi korraldas kiiresti laste ärasaatmise purustatud linnast ajutistesse varjupaikadesse. Fred ja vend Henry saadeti mõni päev pärast rünnakut Viljandimaale Loodi mõisas olevasse koolimajja, kus sadakond last leidis varju septembrini. Fredi sõnul lõi see kogemus nähtamatu sideme tema ja Eestimaa vahel, sest Mulgimaa loodus jättis talle sügava mulje. 1947. aastal viis juhus Fredi üheks kuuks Võhmuta kanti maale, kus elas jõukas talus ning õppis tundma sealseid inimesi, maatöid ja maaelu – sai aimu elamise kultuurist Eestimaal. Seda suve on ta pidanud oma viimaseks lapsepõlve suveks, kuna järgnenud kolhooside rajamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine muutsid maaelu jäädavalt. 1949. aasta veebruaris sai Fredist kooli komsomolisekretäri ähvardusel („Ära unusta, et sa oled välismaal sündinud!“) ja ema soovitusel ÜLKNÜ liige, ehkki ta ise oli sellest algselt keeldunud.

Haridus ja ametid

1950. aastate algul avastas Fred enda jaoks Kõrvemaa. 1953. aastal lõpetas Fred Tallinna 20. Keskkooli ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli õppima bioloogia erialal, mille lõpetas 1958. aastal. Aastatel 1958–1960 töötas Fred Hiiumaal Emmaste põhikoolis õpetajana. Aastail 1962–1975 oli Fred Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis looduskaitseinspektor. Aastatel 1976–1989 oli Fred Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastöötaja.

Fotograafia ja helide lindistamine

Fotograafiaga puutus Fred esmakordselt kokku 1948. aasta paiku, kui tegi loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed pildid. Fotokaamera näol leidis Fred endale sobiva vahendi maailma tunnetamiseks.

Fredi esimene kokkupuude stereomagnetofoni ja stereohelilindistamisega leidis aset 1975. aasta 14. mai õhtupoolikul Soonlepa lahe Valgekare rannal, kui Hannes Valdma Eesti Raadiost lasi Fredil läbi kõrvaklappide kuulata vastvalminud stereoülesvõtet häältest rannas. Fredi sõnul tundus, nagu oleks sel päeval pudenenud mulda üks seeme, mis tasapisi idusid ja juuri kasvatama hakkas. Pärast paarikuulist õpiaega Hannes Valdma ja Jüri Tamme käe all tegi Fred 1976. aasta 9. mai hommikul Laukasool ja Loobu jõe ääres metsas oma esimesed iseseisvad helilindistused – siit algas Fredi jaht looduse häältele.

1. veebruaril 1979 kell seitse õhtul läks esmakordselt raadioeetrisse „Linnuaabits“, mis hakkas eetris olema kord nädalas, nii kuni 1980. aasta detsembrini välja (lk 239). Kuna kõik Eestimaa linnud said saates käsitletud, tuli nihutada piire. „Linnuaabits“ jätkus „Looduse aabitsana“, kus mängiti kuulajaile lindistusi nii Eestimaa lindudest, imetajatest, kahepaiksetest kui ka putukatest.

Looming ja kutse

Fredi looming on mitmekülgne ja kirju. Aastakümnete jooksul on ta kirjutanud mitmeid raamatuid ja artikleid, avaldanud fotoalbumeid, loodusteemalisi jutustusi, mõtisklusi ja heliplaate, juhtinud raadio- ja telesaateid, andnud intervjuusid ning pidanud loenguid. 1980. aastal tegi Fred kaasa Rein Marani filmis „Laanetaguse suvi“, kus etendas peategelaste isa metsavaht Vidriku rolli. Osa tema loomingust on suunatud laste harimisele (nt raamatud „Räägi mulle rebasest“ 1987, „Rebasetund“ 1977; telesaade „Kas sina näed, mida mina näen?[1]“ 1994–1995). Kutse poolest on Fred pühendunud Eestimaa looduse ja maastike jäädvustamisele ning looduskaitse olulisuse teadvustamisele ühiskonnas. 1980. aastal allkirjastas ta 40 kirja.

Film "Fred Jüssi. Olemise ilu"

„Fred Jüssi. Olemise ilu“ (2020) on Taska Filmi ja Jaan Tootseni toodetud täispikk film Eesti loodusest ja Fred Jüssist.

Isiklikku

Fredi ja tema abikaasa Helju Jüssi lapsed on bioloogid Ivar Jüssi, Mart Jüssi ning keskkonnaspetsialist Mari Jüssi.

Teoseid

• "Kajakad kutsuvad" (1966)
• "Merest sündinud" (1972)
• "Viidumäe" (1976, 2004)
• "Eesti linde ja loomi" (1977)
• "Rebasetund" (1977, 1981)
• "Vilsandi" (1982)
• "Jäälõhkuja" (1986, 2007)
• "Räägi mulle rebasest" (1987, 2006)
• "Sügis", fotoalbum (1995)
• "Wild flowers of Estonia" (koos Viktor Masinguga) (2002)
• "Ajamustrid" (2003)
• "Maailma mõte" (2005)
• "Linnuaabits" (2007)
• "Ilusal kevadel" (2008)
• "Mister Fred" (koos Urmas Otiga), (2009) SE&JS 2009, ISBN 9789985854914
• "Metsaelu aabits" (2011)
• "Pääsukese Eestimaa 2" (koos Sven Zacekiga) (2014)
• "Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid" (koos Sirje Endrega)(2015)
• "Kivimustrid" (2015)
• "Reisikirju" (2015)
• "Rajamustrid" (2017)

Fred Jüssi CD-d

• "Eestimaa looduse hääled", CD (1997, 1998)
• "Lahemaa lindude hääli", CD (1997)
• "Eesti laululinde", CD (2001)
• "Konnalaulud" (koos Riinu Rannapiga), CD (2003)
• "Matsalu hääled", CD (2004)
• "Cardium", CD (2005)

Tunnustus

• 1984 – Eesti Eluteaduse Hoidja
• 1989 – Eerik Kumari looduskaitsepreemia
• 1997 – Eesti Taassünni auhind
• 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2001 – Kuldmikrofon
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2014 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
• 2017 – Rahvusmõtte auhind
• 2019 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Välislingid

• "Linnuaabits" ERR-i heliarhiivis

• Kärt Anvelt. Urmas Ott: duelli teiega ei kujuta ma ette. epl.ee, 25. aprill 2009
• "Looduse aabits" ERR-i heliarhiivis