Tugikaar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tugikaarte asukoht seina valgmikuosa ja kontraforsi vahel. 13. sajandi kahekordsed tugikaared Soissonsi katedraalil[1].
Külgsuunalise võlvisurve ülekande skeem Pariisi Jumalaema kiriku näitel
Le Mansi katedraali kolmekordsed tugikaared

Tugikaar ehk arkbutaan[2] (prantsuse keeles arc-boutant) on tugipiidast üle külglöövi kesklöövi katusealuse kõrgseinani ulatuv kivist laotud kaar, mille ülesanne on tasakaalustada kesklöövi võlvide külgsuunalist survet. Tugikaar on gooti arhitektuuris basilikaalse kiriku tugisüsteemi osa[3].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Võlvi külgedelt toetamise süsteem seinast väljaspool asuva kaarekujulise toe abil oli tuntud juba hilisantiigis, tänapäeval seostatakse tugikaari kõige enam gooti arhitektuuriga 12.-16. sajanditel, mil nende kasutuselevõtt koos teravkaarse roidvõlviga võimaldas ehitada kõrgeid ja suhteliselt õhukeste seintega võlvitud ruume, eelkõige kirikuid.

Varased näited[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisantiiksete tugikaarte kasutuse tuntuimad näited on Ravenna San Vitale basiilika ja Galeriuse rotund Thessalonikis. Teatavaks tugikaarte eelkäijaks arhitektuuris tuleb pidada ka Bütsantsi arhitektuurist romaanikasse jõudnud ehituslahendust, mille puhul kaarjad toed kannavad pealöövi kivivõlvi külgsuunalised jõud üle külglöövide massiivsetele välisseintele, jäädes ise empoore katva katuse alla - nii on näiteks Durhami katedraalis.

Gooti arhitektuuris[muuda | muuda lähteteksti]

1160. aastatel jõudsid Île-de-France'i piirkonna arhitektid lahenduseni, mille puhul see külgtugede süsteem, sedapuhku pikemate ja peenemalt töödeldud kaartena, paigutati nähtavana külglöövi katuse kohale. Kaared algasid valgmikukorruselt ning suundusid üle külglöövi raskete piilaritaoliste tugedeni, mis kasvasid välja kiriku välisseinast ning olid kindlustatud fiaali lisaraskusega. Pikka aega peeti vanimaks näiteks gooti tugikaartest Pariisi Jumalaema kiriku tugikaari, kuid mõningate ehitiste ehitusloo uuesti hindamisel on leitud teisi varaseid näiteid, nagu Chartresi ja Bourgesi katedraalide ning Pariisi St-Germain-des Près' kloostrikiriku omad. Siiski jääb tugikaarte kasutuselevõtt gootikas umbes aastaisse 1160–1180.

See külgsuunaliste jõudude vastuvõtmise lahendus vähendas survet, mida varem olid pidanud seinad oma raskusega tasakaalustama ja mis seetõttu varem laoti väga paksud ja tugevad. Lisaks müüride paksuse vähendamisele tugikaartesüsteemiga kirikutes võis nüüd ka seinapinda vähendada ja võimalikuks said laiad aknad, mis täideti värviliste vitraažidega. Varasemate tugikaarte disain kaldus olema veel mõnevõrra raskem sellest, mis oleks hädavajalik olnud võlvide külgsurve tasakaalustamiseks, näiteks on võrdlemisi toekad Chartresi katedraali tugikaared (u 1210), üks parimaid varaseid säilinud näiteid on aga Reimsi Saint-Remi basiilika koorilõpmikku toetavad kaared 1170. aastatest. Hilisemad arhitektid muutsid kaared ja toed peenemaks, kergemaks ning kitsamaks. On näiteid ühe kiilkivi paksustest tugikaartest lukukiviga ülemises tipus, nagu Amiensi katedraali, Le Mansi katedraali ja Beauvais' katedraali tugikaared. Sage tava oli juba esimestel tugikaartega ehitistel panna kaks tugikaart komplektina eri kõrgustele, vahetevahel ühendati need omavahel sambakeste või muu ažuurse kivivõrestiku abil. Le Mansi katedraalil on ühele toele ülestikku paigutatud kolm tugikaart.

Hilisgootikas kuhjati tugikaartele raidkaunistusi, samuti võisid tugipiitade pinnad olla täidetud niššidega, milles asusid skulptuurid. Renessanssarhitektuur hülgas tugikaared, eelistades neile taas paksude müüridega võlvhoonete konstruktsioone.

Hilisemas arhitektuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Tugikaari kasutati uuesti gooti arhitektuuri vorme kopeerivas uusgootikas. 20. sajandil kasutas tugikaarte ideed Kanada insener William P. Anderson tuletornide projekteerimisel ja ehitamisel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]