Ristlillik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ristlilliku eri kujusid. 2–4 – keskaegsed vormid. 1, 5–7 – uusgooti vormid. Joonis raamatust "A handbook of ornament"[1]
Eugène Viollet-le-Duc' tehniline joonis ristlillikust. Joonised raamatust "Dictionnaire raisonné de l'architecture française du XIe au XVIe" siècle[2]

Ristlillik (saksa keeles Kreuzblume[3], prantsuse keeles fleuron[2], inglise keeles finial[4][5]) on ristikujuliselt hargnevate lehtede ja pungataolise tipuga ladvakujuline kaunistuselement gooti arhitektuuris tornide, viilude, fiaalide ja ehisviilude tippudes. Lillik võib olla kahe- või neljaharuline ja pealistikku kahekordne[6].

Eesti arhitektuuris esineb ristlillik sakramendiniššide ehisviiludel ja muus raiddekooris koos krabidega, näiteks Kuressaare linnusekabelis, Niguliste ja Oleviste kirikus ja Tallinna Toomkirikus. Ristlillik kaunistab fiaalitippe Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal tugipiilarite külgedel ning tippudes. Omapärane ristikujuline motiiv, mis võib markeerida ristlillikut, asub ehisviilu tipus Ridala kiriku lääneportaali kohal[7].

Avanemata lehtedega ristlillikuga sarnaneva ladvamotiivi kohta, nagu seda esineb näiteks Muhu kiriku sakramendiniši raamistuse tipus, on eesti keeles kasutatud sõna punglillik[8].

Ristlilliku motiiv leiab palju kasutamist ka uusgootikas, sealhulgas Eesti 19. sajandi altariseintel ja mujal[9][10][11][12].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]