Illuminaadid

Allikas: Vikipeedia

Illuminaadid asutati 1776. a maipühal Baierimaal evolutsiooniliste anarhistide vabamõtlejate klubina. Algne ordu on nüüdseks välja surnud.

Organisatsioon, mille 1776 asutas Adam Weishaupt, kanoonilise õiguse professor Ingolstadtist Baierimaal, on Illuminaatide tuntuim rühm. Siiski on see vaid üks paljudest, kes nimetavad end Illuminaatideks.

Sõna ise pärineb ladina keelest, tähendades „valgustatud” ja Illuminaatlikul liikumisel on kaks eraldi voolu. Üks on põhiolemuselt protestantlik/gnostiline kristluse vorm ja teine (millega on seotud Weishaupt) on vabamõtlejate ja sageli ateistlik (või vähemalt mittekristlik) usk inimkonna täiustumisvõimetesse; Weishaupti valitud nimi Illuminaatidele oli Perfektilibilisten, „täiustumisvõimelised”.

Kristlik suund rajanes teadlikkusel jumalikust gnostilise traditsiooni kohaselt; mitmed poolehoidjad väitsid omavat otsest kontakti Jumalaga ja Neitsi Maarjaga.

Hispaania termin aluminados (Illuminaadid) ehk alumbrados (varjudest väljas) pärineb vähemalt 15. sajandist ja 1511 uuris inkvisitsioon La Beata de Piedrahitana tuntud töölise tütart, kes väitis rääkivat Jumalaga ja Neitsi Maarjaga; ainult vägevate sõprade sekkumine peatas uurimise. 1527 manitses eklesiastiline komisjon isegi jesuiitide asutajat Ignatius Loyolat ta väidetava poolehoiu pärast alumbradosele. 1623. a oli liikumine levinud Prantsusmaale ja saavutanud mõningal määral mõju 1634. a, kui nendega ühines Saint-Georges de Roye curè Pierre Guérin. Ta järelkäijad, guerinetid, suruti maha 1635. Nende järeltulevatel illuminaatidel on olnud vähe ajaloolist tähtsust.

Teine, mittekristlik suund on keerukam. Roosiristlasi peetakse sageli juhtivateks täiustumisvõimelisteks illuminaatideks, aga nad väidavad endil olevat oma ajaloo. Vaieldamatud faktid Weishaupti organisatsiooni kohta on asutamise aeg; asutaja nimi ja mahasurumise kuupäev. Samuti on teada mitme väljapaistva liikme nimi, nende seas Johann Wolfgang von Goethe, aga tõenäoliselt ei ulatunud liikmete arv kunagi üle 2 000 alates asutamisest 1776 kuni mahasurumiseni 1785.

Weishaupti illuminaadid olid huvitatud demokraatiast, vabadusest ja igasugustest reformidest, mis nende arvates olid ajalooliselt vältimatud. Selline usk oli Mõistuseajastu vili ja illuminaadid uskusid väga progressi ning paranemisesse, mis viiks lõpuks vaba võrdsete ühiskonnani. End nägid nad selle liikumise avangardis.

Siiski oli neil müstiline kate. Madalamad kolm astet olid „noviitsid”, „minervlased”, ja „vähemad illuminaadid”; teine koosnes „vabamüürlastest”, „ordinaatidest”, ja „Šoti rüütlitest”; kolmas hõlmas „preestrit”, „regenti”, „maagi” ja „kuningat”.

Nende seotus vabamüürlusega on ähmane. Mõlema organisatsiooni koosolekute salajasus tegi neist suurepärased kohad ohtlike ideede arutamiseks – ideede, mis tõmbaksid mittesoovitavat riigivalitsuse ja riigikiriku tähelepanu, kui neid liiga avalikult välja toodaks. Weishaupt püüdis meelega vabamüürlusega seguneda või vähemalt rajada kontakte nende kaudu. Hirm uute ideede ees, rääkimata veel salaja arutatavatest, ajendas 1785 Baierimaa valitsust nii illuminaate kui vabamüürlasi maha suruma.

Illuminaadid tunduvad olevat laenanud kaasaegse mandrivabamüürluse õitsvast kujundlikkusest, kus astmed paljunesid nagu küülikud. Neil oli kolm eraldi astmete kogumit ja igas kogumis neli või viis astet:

LASTEAED

  1. Ettevalmistus
  2. Noviits
  3. Minerval
  4. Illuminatus Minor

VABAMÜÜRLUS

  1. Õpipoiss (SÜMBOOLNE)
  2. Vennasmüürlane
  3. Meister
  4. Illuminatus Major ehk Šoti noviits
  5. Illuminatus Dirigens ehk Šoti rüütel (ŠOTI)

SALADUSED

  1. Presbüter ehk preester (VÄHEMAD)
  2. Prints ehk regent
  3. Maag (Magus) (SUUREMAD)
  4. Kuningas (Rex)

Rituaalid ja tseremooniad olid ilmselt segu vabamüürlusest ja revolutsioonilisest poliitikast, kuigi viimane ei saanud ilmsiks enne Illuminatus Dirigens astet, mil vastuvõetavat hoiatati nii ajalike kui vaimulike printside kavaluse eest. Ordu eesmärgiks paistis olevat ratsionaalne, ateistlik valitsus.

Illuminaadid oleks tõenäoliselt tänaseks unustatud, kui nad poleks saanud ühe ajaloo suurima vandenõu keskmeks. Kuigi nad ei olnud revolutsiooniline organisatsioon, oli neil tõenäoliselt terve rida revolutsiooniliselt meelestatud liikmeid ja nad elasid revolutsioonilistel aegadel. Kui 1789 leidis aset Prantsuse revolutsioon, seostasid mõned inimesed seda Illuminaatidega; juhtivaks vandenõuteoreetikuks oli abbé Augustin de Barruel, kes leidis vabamüürlaste ja illuminaatide jälgi alates 3. sajandi manilastest.

Barrueli teoseid võtsid vaimustunult vastu paljud järeltulevad kirjanike põlvkonnad, nende seas eriti Nesta Webster, kelle „Secret Societies and Subversive Movements” (Salaühingud ja õõnestavad liikumised) (1924 ja peale seda sageli kordusväljaanded) seostasid illuminaadid ja vabamüürlased Leniniga, Iiri Vabariikliku Armeega ja "rahvusvahelise juutlusega". Webster kirjutas samal teemal ka mitmeid teisi raamatuid.

Kuigi illuminaatide kohta on palju kirjastatud, teatakse neist tegelikult vähe. Nende tegevuse ja organisatsiooni kohta käivate spekulatsioonide poolest jäävad nad ehk maha vaid templirüütlitest.

Illuminaatide Ühing[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Ameerika) Illuminaatide Ühing kujutas endast lõhenenud mormoonide salaühingut, kes laenas Weishaupti ordu nime, omamata selget ettekujutust traditsioonist, millele ta pretendeeris. Ordu moodustas umbes 1850 paiku James G. Strang. Tavalisel mormooni moel võtsid nad vaid mehi vastu, kuigi oli Lepinguks (Covenant) nimetatav abiorganisatsioon, mis võttis vastu mõlemast soost isikuid. Peaordust ei ole palju teada, aga Leping võttis lihaselise ehk sõjalise mormonismi näo ning andis vande kaitsta kirikut kuni verevalamiseni välja.

Strang oli innukas polügaamia pooldaja ja ilmselt naiste aluspükste imetleja; teda tulistati ja tapeti ühe oma jüngri poolt, keda oli avalikult piitsutatud, kuna ta keeldus sundimast oma naist sellist riietuseset kandma. Tema surma järel hävitasid kalurid, kes elasid Koprasaarel Michigani järve põhjaosas, palvemaja (mõlema organisatsiooni peakorteri) ja järelejäänud poolehoidjad läksid laiali.