Julius Streicher

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Julius Streicher 1945. aastal
Jean Boissel ja Julius Streicher (vasakul) 1935. aastal

Julius Sebastian Streicher (12. veebruar 188516. oktoober 1946) oli saksa poliitik ja ajalehetoimetaja.

Julius Streicher sündis Friedrich ja Anna Streicheri üheksalapselises perekonnas. Tema isa Friedrich Streicher oli kooliõpetaja. Põhikooli lõpetamise järel õppis Julius Streicher õpetajaks ning töötas selles ametis aastatel 19041923. Ta võttis osa esimesest maailmasõjast ning teda autasustati korduvalt vapruse eest.

1919. aastal asutas Streicher Saksasotsialistliku Partei (Deutschsozialistische Partei). Tegemist ei olnud mitte vasakpoolse parteiga, vaid antisemiitliku organisatsiooniga. 1922. aasta oktoobris astus Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse.

1923. aasta aprillis asutas Julius Streicher antisemiitliku ajalehe Der Stürmer.[1] 1923. aasta novembris võttis ta osa Õllekeldriputšist.[2] Kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei 1925. aastal legaliseeriti, sai Streicherist Frangimaa gauleiter.[3] 19321945 oli ta Riigipäeva liige. 1933. aasta aprillis organiseeris ja koordineeris Streicher juudi poodide ja äride boikotti.[4] 1934. aastal sai Streicher SS Gruppenführeri aukraadi. 1938. aasta aprillis sattus Streicher konflikti Hermann Göringiga, mille tagajärjel ta 1940. aasta veebruaris vabastati parteilistest ametitest.[5] Kuid ta jätkas tegevust ajalehe Der Stürmer toimetajana.[6]

23. mail 1945 võtsid USA sõjaväelased Streicheri Baieri liidumaal Waldringis vahi alla.[7] Nürnbergi protsessil mõisteti Julius Streicher 1. oktoobril 1946 inimsusvastaste kuritegude eest surma.[8] Ta hukati poomise teel 16. oktoobril 1946.[9] Enne hukkamist hüüdis Streicher: "Heil Hitler! Dies ist mein Purimfest 1946. Ich gehe zu Gott. Die Bolschewisten werden eines Tages euch auch hängen." ("Heil Hitler! See on minu purimipüha 1946. Ma lähen Jumala juurde. Bolševikud poovad ka teid ühel päeval üles.").[10]

Streicher oli seitsmes, kes tol päeval hukati. Tunnistajaks olnud ameerika ajakirjanik Howard K. Smith kirjeldas hukkamist nii: "Julius Streicher sisenes melodramaatiliselt kell 02.12. Kui tema käerauad eemaldati ja paljad käed kinni seoti, vaatas see inetu väike mees, kes kandis kulunud ülikonda ja sinakat särki, mis oli kurguni kinni nööbitud, kolme tapalava poole, mis ähvardavalt tema ees kõrgusid. Seejärel vaatas ta ruumis ringi ning lasi oma pilgul lühidalt puhata väikesel tunnnistajate rühmal. Nüüd olid tema käed kindlalt selja taha seotud. Kaks valvurit haarasid tal käsivartest ja juhtisid ta esimese võlla juurde sissepääsust vasakul. Ta jalutas rahulikult mõne meetri tapalava esimese astmeni, kuid tema nägu moondus. Kui valvurid peatasid ta astmete ees, et formaalselt temalt tema isiku kohta küsida, tõi ta kuuldavale läbilõikava hüüatuse: "Heil Hitler!" Kui kaja oli vaibunud, ütles Ameerika Ühendriikide kolonel, kes seisis trepi juures, järsult: "Küsige mehelt tema nime." Vastuseks tõlgi küsimusele karjus Streicher: "Nad teavad minu nime väga hästi!" Tõlk kordas küsimust ja süüdimõistetu hüüdis vastuseks: "Julius Streicher!" Kui Streicher oli tapalaval, röögatas ta: "Jumala nimel!" Ta suniti tegema kahte viimast sammu surmava paiga poole timuka köie all. Streicher pöörati tunnistajate poole ja ta põrnitses neid. Äkki hüüdis ta: "Purim-pidu 1946!" USA ohvitser, kes seisis tapalava juures, ütles: "Küsige mehelt, kas ta soovib lõpetuseks midagi öelda." Kui tõlk oli tõlkinud, hüüdis Streicher: "Ühel päeval poovad bolševikud sind üles!" Kui talle must kott pähe tõmmati, võis teda kuulda summutatud häälel ütlemas: "Adele, mu kallis naine." Järgmisel hetkel avanes luuk kõva paugatusega. Kukkudes viskles mees tugevasti. Kui köis pingule tõmmati, kiikus keha metsikult edasi-tagasi ja tapalava varjatud sisemusest võis kuulda oigamist. Lõpuks läks timukas platvormilt alla musta kardina taha. Toimus midagi, mis lõpetas Streicheri oigamise ja pani köie liikumatult rippuma. Kui see kõik oli möödas, polnud mul tuju timukalt küsida, mida ta oli teinud, kuid eeldan, et ta haaras visklevast kehast ja tõmbas seda järsult allapoole. Kõik me arvasime, et lõpuks Streicher kägistati." Purim, millele Streicher viitas, on juutide kevadpidu, mis tähendab juutide tagakiusaja Haamani hukkamist, mida kirjeldatakse vanas testamendis.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007316
  2. http://www.dhm.de/lemo/html/biografien/StreicherJulius/
  3. http://www.holocaustresearchproject.org/holoprelude/streicher.html
  4. http://www.spiegel.de/sptv/reportage/a-101879.html
  5. http://spartacus-educational.com/GERstreicher.htm
  6. http://www.holocaust-history.org/short-essays/julius-streicher.shtml
  7. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/568753/Julius-Streicher
  8. http://www.history.co.uk/biographies/julius-streicher
  9. http://www.historylearningsite.co.uk/julius_streicher.htm
  10. http://www.martinschlu.de/kulturgeschichte/zwanzigstes/nszeit/streicher.htm
  11. Rasch, Ebbe (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Imeline Ajalugu (5/22 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 42.