Umberto Eco

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Umberto Eco
Umberto Eco 04.jpg
Sünniaeg 5. jaanuar 1932
Alessandria (Itaalia kuningriik)
Surmaaeg 19. veebruar 2016 (84-aastaselt)
Milano
Alma mater
  • Torino Ülikool
Amet filosoof, romaanikirjanik, esseist, semiootik, kirjanik, kirjandusteadlane, ajaloolane
Autasud Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
Veebisait http://umbertoeco.it
Autogramm
Umberto Eco signature.svg
Umberto Eco (2010)
Umberto Eco (1984)

Umberto Eco (5. jaanuar 193219. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof, medievist ja professor.

Umberto Eco saavutas laiema tuntuse 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi", millest sai alguse tema kirjanikukarjäär. Kokku kirjutas ta elu jooksul üle poolesaja raamatu ning tegi teadustööd peamiselt semiootika vallas.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Umberto Eco sündis 1932. aastal Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab tõlkes taevast kingitut.[2] Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et tema pojast saaks advokaat. Torino Ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, kirjutades 1954. aastal oma väitekirja Aquino Thomase esteetikateooriast. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino Ülikoolis.[3]

1962. aastal abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, kellega tal on poeg Stefano ja tütar Carlotta.[4]

1960. aastatel tärkas Ecol huvi uue distsipliini, semiootika vastu ning 1971. aastal valiti ta Bologna Ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.[5] Oma esimese romaani, "Roosi nimi", avaldas Eco 1980. aastal.

Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning tegi samuti aktiivset kaastööd ajakirjandusele, kirjutades regulaarselt arvamuslugusid ja avaldades raamatuarvustusi.

19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.[6]

Tegevus medievistina[muuda | muuda lähteteksti]

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat hiljem eraldi raamatuna pealkirjaga "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid Eco peamiseks panuseks medievistikasse 1950. aastatel kirjutatud uurimused. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".[7]

Tegevus semiootikuna[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ning kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu "Puuduv struktuur".[8] 1975. aastal ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni: Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus 1997. aastal. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb üksikisiku ja maailma vahel aset leidvaid kognitiivseid protsesse. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal Bologna Ülikooli esimene semiootikaprofessor. Samuti asutas ta Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.[7]

2008. aastast oli ta Bologna Ülikooli emeriitprofessor.

Tegevus kirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastal, 48-aastaselt, avaldas Eco oma esimese romaani "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.[8] "Roosi nime" tegevustik leiab aset 14. sajandi Itaalias, kus William Baskerville'i nimeline munk, saadetuna Adso-nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist ning seda on võimalik käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.[9] Raamatu ainetel valmis 1986. aastal ka samanimeline mängufilm, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.[10] "Roosi nimele" järgnes 1988. aastal "Foucault' pendel", mida on nimetatud ka intellektuaalide "Da Vinci koodiks".[11] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani, millest kuus on ka eesti keelde tõlgitud.

Tegevus esseistina[muuda | muuda lähteteksti]

Paralleelselt akadeemilise ja kirjandusliku tööga on Eco avaldanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid ajakirjanduses. Koostöö ajakirjandusega algas 1959. aastal, kui Eco asus ajakirjas Il Verri kirjutama kolumni "Minipäevik". 1965. aastast kuni surmani tegi Eco tihedat koostööd populaarse Itaalia nädalakirjaga Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid laiema avalikkusega jagada.[7]

Külaskäik Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta mais külastas Eco Tartu Ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu Ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ning ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".[12] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja tudengitega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.[13] 8. mail külastas Eco Tallinna, kus osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis, tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga ning väisas muuhulgas baari Levist Väljas.[7]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Avatud teos" (1962, "Opera aperta")
  • "Minipäevik" (1963, "Diario minimo")
  • "Puuduv struktuur" (1968, "La struttura assente")
  • "Traktaat üldsemiootikast" (1975, "Trattato di semiotica generale")
  • "Lector in fabula" (1979)
  • "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
  • "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
  • "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
  • "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
  • "Interpretatsiooni piirid" (1990, "I limiti dell'interpretazione")
  • "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
  • "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
  • "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l'ornitorinco")
  • "Baudolino" (2000, "Baudolino")
  • "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
  • "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
  • '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Audoktorikraadid[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta seisuga oli Eco 39 ülikooli audoktor.

Muu tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Umberto Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  2. "Eco biograafia". Vaadatud 28.11.2017.
  3. "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  4. "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  5. "The Guardian". Vaadatud 28.11.2017.
  6. "Reuters". Vaadatud 28.11.2017.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Marek Tamm. "Leegion nimega Eco". Vaadatud 28.11.2017.
  8. 8,0 8,1 "The Guardian".
  9. Juri Lotman (1988). Väljapääs labürindist.
  10. "NY times". Vaadatud 28.11.2017.
  11. "The Age". Vaadatud 28.11.2017.
  12. "UTTV". Vaadatud 28.11.2017.
  13. "UT". Vaadatud 28.11.2017.
  14. "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "DF84Q" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "PuxaR" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "BcXEl" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]