Umberto Eco

Allikas: Vikipeedia
Umberto Eco (2010)
Umberto Eco (1984)

Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof, medievist ja professor. Umberto Eco oli aastast 2008 Bologna Ülikooli emeriitprofessor[1] ja aastast 1996 Tartu Ülikooli audoktor.[2] Laiema tuntuse saavutas ta 1980. aastal romaaniga “Roosi nimi”, millest sai alguse tema kirjanikukarjäär. Kokku kirjutas ta elu jooksul üle viiekümne raamatu ning tegutses teadlasena peamiselt semiootika vallas.[3] 5.–9. mail 2009 külastas ta Tartu Ülikooli semiootika osakonda, esines Tartus kahe loenguga ning osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis.[4]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Umberto Eco sündis 5. jaanuaril Põhja-Itaalias, Alessandria linnas. Perkonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab tõlkes taevast kingitut.[5] Tema isa, Giulio Eco, oli raamatupidaja, kes soovis, et tema pojast saaks advokaat. Torino Ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, kirjutades 1954. aastal oma väitekirja Aquino Thomase esteetikateooriast. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning luges loenguid Torino Ülikoolis.[6] Aastal 1962 abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, kellega tal on poeg Stefano ja tütar Carlotta.[7] 1960. aastatel tärkas Ecol huvi uue distsipliini, semiootika, vastu ning aastal 1971 valiti ta Bologna Ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.[8] Oma esimese romaani, “Roosi nime”, avaldas Eco 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning tegi samuti aktiivset kaastööd ajakirjandusega, kirjutades regulaarselt arvamuslugusid ja avaldades raamatuarvustusi. 19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.[9]

Tegevus medievistina[muuda | muuda lähteteksti]

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat eraldi raamatuna pealkirjaga “Il problema estetico in San Tommaso”. Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid 1950ndatel kirjutatud uurimused Eco peamiseks panuseks medievistikasse. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast “talveunes medievistiks”.[10]

Tegevus semiootikuna[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ning kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu, “Puuduva struktuur”.[11] Aastal 1975 ilmus selle edasiarendus, “Traktaat üldisest semiootikast”, mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni, Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, “Kant ja nokkloom”, ilmus aastal 1997. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb kognitiivseid protsesse, mis leiavad aset üksikisiku ja maailma vahel. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal esimene Bologna Ülikooli semiootikaprofessor. Samuti asutas ta Itaalia esimese semiootikaajakirja VS: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.[10]

Tegevus kirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1980, 48-aastaselt, avaldas Eco oma esimese romaani “Roosi nimi”, millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.[12] “Roosi nime” tegevustik leiab aset 14. sajandi Itaalias, kus William Baskerville’i nimeline munk, saadetuna Adso nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. “Roosi nimi” on loetav mitmest vaatepunktist ning seda on võimalik käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.[13] Raamatu ainetel vändati aastal 1986 ka samanimeline film, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.[14] “Roosi nimele” järgnes 1988. aastal “Foucault’ pendel”, mida on nimetatud ka intellektuaalide “Da Vinci koodiks”.[15] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani ning nendest kuus on ka eesti keelde tõlgitud.

Tegevus esseistina[muuda | muuda lähteteksti]

Paralleelselt akadeemilise ja kirjandusliku tööga on Eco avaldanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid ajakirjanduses. Koostöö ajakirjandusega algas 1959. aastal, kui Eco asus ajakirjas Il Verri kirjutama kolumni pealkirjaga “Minipäevik”. 1965. aastast kuni surmani tegi Eco tihedat koostööd populaarse Itaalia nädalakirjaga Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta mitte teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid laiema avalikkusega jagada.[10]

Külaskäik Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta mais külastas Eco Tartu Ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu Ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ning ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".[16] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja tudengitega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.[17] 8. mail külastas Eco Tallinnat, kus ta osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis, tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga ning väisas muuhulgas baari Levist Väljas.[10]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Avatud teos" (1962)
  • "Minipäevik" (1963)
  • "Puuduv struktuur" (1968)
  • "Traktaat üldsemiootikast" (1975)
  • "Semiootika teooria" (A Theory of Semiotics, Bloomington: Indiana University Press) (1976)
  • "Lector in fabula" (1979)
  • "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
  • "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
  • "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
  • "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
  • "Interpretatsiooni piirid" (1990)
  • "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
  • "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
  • "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l’ornitorinco")
  • "Baudolino" (2000, "Baudolino")
  • "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
  • "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
  • '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Audoktorikraadid[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta seisuga on Eco 39 maailma ülikooli audoktor:

Muud tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

  • Caesar, Michael 1999. Umberto Eco: Philosophy, Semiotics and the Work of Fiction. Cambridge: Polity Press.

Tema kohta eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Umberto Eco". Kasutatud 28.11.2017.
  2. "Umberto Eco". Kasutatud 28.11.2017.
  3. "Umberto Eco biograafia". Kasutatud 28.11.2017.
  4. "UT uudised". Kasutatud 28.11.2017.
  5. "Eco biograafia". Kasutatud 28.11.2017.
  6. "The Guardian". Kasutatud 28.11.2017.
  7. "The Guardian". Kasutatud 28.11.2017.
  8. "The Guardian". Kasutatud 28.11.2017.
  9. "Reuters". Kasutatud 28.11.2017.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Marek Tamm. "Leegion nimega Eco". Kasutatud 28.11.2017.
  11. "The Guardian".
  12. "The Guardian".
  13. Juri Lotman (1988). Väljapääs labürindist
  14. "NY times". Kasutatud 28.11.2017.
  15. "The Age". Kasutatud 28.11.2017.
  16. "UTTV". Kasutatud 28.11.2017.
  17. "UT". Kasutatud 28.11.2017.