Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" on August Wilhelm Hupeli valgustuslikus vaimus koostatud topograafia (kohtade kirjeldus) Eesti- ja Liivimaa kubermangust. Teos koosneb neljast köitest, mis on välja antud vastavalt 1774, 1777, 1782 ja 1789.[1]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeses köites (1774) püüab Hupel defineerida Liivimaa mõistet ning eelistab nimena Liefland'i Livland'ile, mille oli hiljuti kasutusele toonud August Ludwig von Schlözer – viimase nimekuju sai siiski valdavaks. Seejärel kirjeldab mõlemat kubermangu linnade, kreiside ja kihelkondade kaupa, käsitleb mitmeid ühisemaid teemasid nagu loodus ja ilmastik, olulisemad elanikkonnagrupid, seisuslikud ja riiklikud institutsioonid. Iga kihelkonna kohta toob Hupel ära sealsete mõisate eesti- või lätikeelsed nimed ning annab andmeid mõisate suuruse, omanike ja ajaloo kohta, toob ära vaatamisväärsused, koolid ja heategevad institutsioonid.Eraldi peatükk on pühendatud kohalikele seadustele, kus kuritööde ja karistuste osas ülistab ta valgustajatele iseloomulikult piinamise ärakaotamist.

Teine köide (1777) katab kultuuri ja sotsiaalsfääri, kus autor iseloomustab baltisakslasi, vaimulikke ja talupoegi – viimaste kirjeldus sai alles hilisemal ajal hinnatuks (ning tsiteerituks). Suur osa teisest köitest on pühendatud majandusele – agraarajaloo tollasele kesksele mõistele "adramaale" –, talupoegade rõhutud ja reglementeerimata juriidilisele seisundile ning kaubandusele Balti provintsides. Viimast pidas Hupel ise oma teoses ka kõige tähtsamaks.

Kolmandas köites[2] (1782) on esimesest veel detailsemalt juttu linnadest ja administratiivsest jaotusest, on tehtud lisaköitena.

Neljas köide (1789), pealkirjastatud kui "Riia ja Tallinna asehalduskonna praegune seisukord. Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete lisanduseks", valmis 1787. aastal (trükiti 1789) sisuga vastavalt pealkirjale. Selleks hetkeks oli Venemaa keisririigi keskvalitsus hakanud tundma rohkem huvi topograafia vastu ning kohustanud erinevaid kohalike omavalitsuste ametkondi ning pastoreid saatma asehaldusvalitsusele vastavat informatsiooni. 1786. aastal sai Hupel "austusväärse ülesande" nende põhjal koostada Riia topograafiline kirjeldus. Valminud teos ületas selle, mida telliti.

Eestimaa kohta oli Hupelil vähe uut materjali, mistõttu Liivimaa osa oli uudsem ja põhjalikum.

Hupel suhtub asehalduskorda positiivselt: Katariina II osav poliitika korra sisseviimisel, selgem seadusandlus, mõisnike õiguste piiramine (aadlimatrikli ja maanõuniku ametikoha kaotamine) ning akulturatsiooni – eri rahvusrühmade kultuurilise lähenemise – algus.

Topograafia nõrgaks küljeks osutusid kohati ebatäpsed kaardid: Hupel toetus neis Jakob Friedrich Schmidtile Peterburi Teaduste Akadeemiast. Oma uurimistöö – neljanda, lisaköite – võis Hupel aga juba arvestada Mellini atlasega, mis oli uus tase tollases kartograafias. See-eest illustratsioonid olid tal igas köites oma aja kohta väga heal tasemel, need tegi Johann Christoph Brotze.

August Wilhelm Hupel

Kaastöölised[muuda | muuda lähteteksti]

Hupel suutis niivõrd detailse ja mahuka töö luua ainult tänu suurele hulgale kaastöölistele, kes katsid võrgustikuna nii Eesti- kui ka Liivimaa. Enamik neist olid kihelkonnapastorid, ent palju oli ka ärksaid ja valgustusmeelseid aadlikke ning linnakodanikke. Kindlalt on teada ligikaudu sadakond kaastöölist, kuid ilmselt oli neid tunduvalt rohkem, sellele viitavad Hupeli kirjavahetus, teose struktuur ning see, et toona eelistati tihti oma töid avaldada veel anonüümselt.

Väljaandmine[muuda | muuda lähteteksti]

Topograafia andis välja Hupeli sõber Hartknoch, viimane elas Riias, kuid oma trükikoda tal polnud – raamatud trükiti Saksamaal. Trükki toimetamisele eelnevalt rändas käsikiri korrektuuride tegemiseks korra edasi-tagasi, aga ka muudel põhjustel, venis trükkimine vähem või rohkem kõikide köidete puhul – autorile rusuvalt mõjudes.

Hupel loobus honorarist – see oli esimeste köidete ilmumise ajal veel ehk valgustajale sobiv, kuid hiljem enam mitte, mistõttu Hupel palus Hartknochil valetada, et talle makstakse.

19. sajandi alguses plaanis Hupel välja anda veel ka viienda köite, asudes selle jaoks ka aktiivselt materjali korjama, kuid et Hartknoch oli surnud, ei leidnud ta oma teosele enam sobivat kirjastajat.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Indrek Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel (1737-1819). Tallinn, 2004. Lk 142-210
  • Allgemeine Literatur-Zeitung, Numero 210, 26. Junius 1794, 801-808

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]