Harilik jugapuu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib harilikust jugapuust; perekonna kohta vaata artiklit Jugapuu (perekond)

Harilik jugapuu
Taxus baccata 001.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Jugapuulised Taxaceae
Perekond: Jugapuu Taxus
Liik: Harilik jugapuu
Ladinakeelne nimetus
Taxus baccata
L.

Harilik jugapuu (Taxus baccata) jugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jugapuu kasvab 10–20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Suurim registreeritud tüve ümbermõõt on 16 meetrit, kuid see puu (Fortingalli jugapuu) on südamemädaniku tõttu lõhenenud mitmeks tükiks, mis välisservast edasi kasvavad.

Taimed on harilikult kahekojalised, mõnikord ka ühekojalised. On täheldatud kojalisuse muutumist taimel elu jooksul.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks.

Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.

Levik ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jugapuu oks marjadega

Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval.

Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria).

Jugapuu valiti 2008. aastal Eesti aasta puuks.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puit

Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele. Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid.

Vana-Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage. Mõnel pool on andami maksmist nõutud jugapuupuidus. Jugapuust tehtud vibusid ja ambusid on peetud paremaks muust materjalist tehtutest.

Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna. Jugapuust on sorte aretatud.

Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli.

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned. Nad sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini, peale selle veel melosiini ja efedriini, mis on vähem mürgised. Seemnerüü (arill) on magusamaitseline ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Loomad, kes söövad jugapuu marju, surevad.

Inimestel on raskeid mürgitusjuhtumeid esinenud jugapuumarjade kasutamisel abordi esilekutsumiseks. Samuti on ajaloost teada juhtumeid, kus jugapuumarju kasutati endalt elu võtmiseks (näiteks räägitakse Caesari "Gallia sõdades" eburoonide kuningast, kes aastal 53 eelistas surma jugapuumarjade läbi roomlaste kätte vangi langemisele).

Mürgistusnähud inimesel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürgistusnähud ilmnevad paari tunni jooksul ja algavad tugeva oksendamisega, millele järgnevad valud maos. Tekib kõhulahtisus ja peapööritus, pupillide laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]