Peeter Mudist

Allikas: Vikipeedia
Peeter Mudist 2004. aastal (Lauri Kulpsoo foto).

Peeter Mudist (19. aprill 1942 Tallinnas6. detsember 2013)[1] oli eesti maalikunstnik ja skulptor.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Mudist õppis aastatel 19601963 Tallinna Polütehnilises Instituudis energeetikat, kuid jättis õpingud 4. kursusel pooleli ja astus 1963. aastal Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1967. aastal maali erialal.[1] Seejärel töötas ta Tallinnas mitmel ametikohal, muuhulgas aastatel 19711979 Arsis kunstnikuna ning 1979–1981 Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna.[1]

Mudist osales näitustel alates 1968. aastast. Alates 1981. aastast tegutses ta vabakunstnikuna.[1]

Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1972. aastast.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Mudist viljeles silmapaistvalt kõiki traditsioonilisi kunstiliike - maali, skulptuuri ja graafikat. Ta maalis enamasti äratuntavaid motiive – inimest, lilli, maastikku. Tema hilislooming muutus üha abstraktsemaks. Mudistile olid olulised tema teoste pealkirjad: näiteks "Nuusutab lille" või "Kõik teed on veel valla ja kõik soovid võivad täituda", "Mullatööd Vabaduse väljakul ja tema ümbruses"[2]. Peeter Mudist väljendas ennast ka kirjasõnas. Suurem osa sellest on kaante vahele kogutud kahes autoriraamatus: "Avaldatud Mudist. Ratsukäik" (2002, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika alal 2003) ja "Illustreeritud Mudist ehk Tobias" (2004). Viimane on mahukas kunstialbum, mis sisaldab autoritekstide ja elulooliste fotode kõrval lõviosa kunstniku loomingust[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Mudist koos Matti Miliusega

Peeter Mudist oli litograaf Evald Mudisti poeg.[1] Tema tädi oli akvarellist Margarethe Fuks.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 http://www.e-kunstisalong.ee/?e=teosed&a=230
  2. 2,0 2,1 Peeter Mudisti uued maalid, 10.01–31.01.2010, E-kunstisalong

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peeter Mudist. Koostanud Liina Kulles. [Tallinn]: Aasta Raamat, 2004.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]