Heino Anto

Allikas: Vikipeedia

Heino Anto (ka Hindrik Anto; 13. oktoober 1882 Saaremaa, Torgu vald, Rahuste küla – 13. september 1955 Tallinn) oli eesti näitekirjanik, teatritegelane, tõlkija ja poliitik (II Riigikogu liige).

Ta õppis aastatel 18931898 Kuressaare linnakoolis. Ta omandas posti- ja telegraafiametniku kutse ning töötas sel alal aastatel 19021914 ja 19171924 (olles 19171921 Tallinna peapostkontori ülem). Esimese maailmasõja ajal oli ta sõjaväeametnik, aastatel 19241925 ajakirja Meie Turg ja 19261939 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja toimetaja.

Aastatel 19251926 (sai liikmeks 5. juunil 1925 tagandatud Peeter Lindau asemele) oli ta Riigikogu liige (Töörahva Ühise Väerinna koosseisus).

Aastatel 19071916 (vaheaegadega) oli ta dramaturg ja näitleja Estonias ning lavastaja karskusseltsis Valvaja ja Lutheri vabriku rahvamaja näitetrupis. Ta oli aastal 1916 Draamateatri asutajaid ning aastatel 19181924 (postiametniku töö kõrvalt) seal dramaturg ja näitleja. Aastal 1917 tegutses ta Tallinna Tööliste Teatris. Ta kirjutas näidendeid ning tõlkis vene, saksa ja prantsuse autorite teoseid[1].

Ta maeti 17. septembril 1955 Rahumäe kalmistule[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli aastast 1904 abielus näitleja Maimu Antoga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heino Anto Eesti biograafilises andmebaasis ISIK