Silvi Väljal

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Silvi Väljal (sündinud Maasing; 30. jaanuar 1928 Abja vald3. aprill 2014) oli eesti raamatuillustraator ja graafik.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Mustla, Sürgavere ja Raudna algkoolis ning lõpetas Viljandi I Keskkooli 1946. aastal kuldmedaliga. Pärast seda asus ta õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1952. aastal graafika erialal. Diplomitööks oli A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osa illustratsioonid ja kujundus. Õpingute ajal tegi ta juba illustraatorina kaastööd Eesti Riiklikule Kirjastusele. Aastatel 1952–1957 oli ta lasteajakirja Pioneer kunstiline toimetaja, seejärel vabakutseline kunstnik.

Ta oli Kunstnike Liidu liige alates 1957. aastast.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Silvi Väljal on illustreerinud üle saja raamatu, peamiselt eesti lastekirjanduse klassikuid: Heljo Mänd, Silvia Rannamaa, Jüri Parijõgi, Elar Kuus, Venda Sõelsepp, Marta Sillaots, Iko Maran, Aino ja Leida Tigane; Ellen Niit, Heino Väli, Olivia Saar. Sel sajandil on kogunud kuulsust Silvi Väljali illustratsioonidega Jaak Kõdari "Kriimureinulised lood", tõelised Mulgimaa muinasjutud, mis jõudsid eesti lasteni aastal 2006. Silvi Väljal illustreeris ja kujundas ka kooliõpikuid (näiteks 2004. aastal mulgi keele lugemik "Mulgi keelen ja meelen"[2]) ja luulekogusid. Raamatute illustreerimise kõrval on kunstnik loonud arvukalt vabagraafikat ja pastelle, kujundanud üle 500 eksliibrise, teinud kaastööd lasteajakirjadele Pioneer ja Täheke.

Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Tema illustreeritud L. Alttoa / H. Raigna "Aabits" (1958) on olnud esimeseks kooliõpikuks kõigile aastatel 1958–1973 esimesse klassi astunud eesti lastele. Silvi Väljali sõnul oli see esimene kord sõjajärgses Eestis, kui ühele kunstnikule anti võimalus üks õpik otsast lõpuni kujundada. Aabitsat esitleti ka Brüsseli maailmanäitusel, kus kirjastus võitis selle eest hõbemedali.[3]

Teine raamat "Jussikese seitse sõpra" tekst ja illustratsioonid pärinevad 1966. aastast. Jussikese raamat on ilmunud üha uutes trükkides tänapäevani. Raamat on tõlgitud rohkem kui tosinasse keelde. Jussikese raamat sündis Väljali sõnul juhuse tahtel. Nimelt tekkis noorel kunstnikul võimalus minna kaheks kuuks Moskva lähistele kunstnike laagrisse, kuid vajalik oli käsikirja olemasolu, mida illustreerida. Ühtegi sellist Väljalil aga käepärast polnud ning nii tuligi tekst ise valmis kirjutada. Hiljem sündisid sinna juurde ka pildid Jussikesest ja seitsmest nädalapäevast[4]. Jussikese raamatu põhjal on Heino Pars loonud samanimelise nukufilmi ning lugu on inspireerinud ka lavastust, mis on etendunud Nukuteatris (2002) ja Endla teatris (2006).

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Silvi Väljal oli Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige.[5] Tema abikaasa oli fotograaf Enno-Kustav Väljal (14. veebruar 1928 – 16. november 2011). Neil oli poeg Veiko Väljal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. In memoriam Silvi Väljal, Eesti Kunstnike Liit
  2. Aime Jõgi, Mulgi keel jõudis lugemikku[alaline kõdulink], Sakala, 28. mai 2004
  3. Silvi Väljal 85 Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel
  4. Tiina Laanem, Jussikese ema Silvi Väljal, Eesti Päevaleht, 1. veebruar 2003
  5. "Äriregister". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2014. Vaadatud 26. septembril 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]