Eesti arhitektuur

Tartu Ülikooli peahoone on klassitsistlikus stiilis

Eesti arhitektuur käsitleb Eesti arhitektuuri läbi aegade.

Ajalugu ja stiilid

Muinasaegne arhitektuur

Enne 13. sajandit on Eesti alal ehitatud linnuseid, mis võidi teha ka looduslikele küngastele (linnamägi). Sellest ajast pärineb näiteks Varbola linnus.

Gooti arhitektuur

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk umbkaudu 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.

Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).

Gootika tõusis uus- ehk neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli uusgooti stiil Eesti arhitektuuris teiste uusstiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõnel määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).

Barokk ja rokokoo

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokkteoseid:

• Kadrioru loss
• Laupa mõis
• Palmse mõis

Klassitsism

Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi umbes 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi umbes 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikus osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn uus-/neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).

20. sajand

Tsaariaeg

K. Burman. A. Buschi maja Tallinnas Tatari 21b, 1912

Tallinna Saksa Teater (praegu Eesti Draamateater), Peterburi arhitekt Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev.

Tallinna vesilennukite angaar praeguses Lennusadamas ehitati aastatel 1916–1917

Eesti ala kuulus 20. sajandi alguses Tsaari-Venemaale, mis kasutas seda ala peamiselt tootmiskohana. See tähendab, et elamute rajamisel ei mõeldud niivõrd kvaliteedile kui raha kokku hoiule. Peamiselt rajati töölistele ühe-kahekorruselisi puitaguleid. Levis 1980ndatel väljakujunenud 2-korruseline tööliselamu tüüp, kus tuleohutuse eesmärgil hakati nõudma eelnevalt ühe trepikoja asemel kahte. 1908-14 kerkis Tallinnas umbes 30 kivist hoonet, kuid linnapilti see ei mõjutanud. Eesti linnadest arenes kõige kiiremini Tallinn, kuhu rajati mitu sõjatehast ning suur merekindlus. Vene-Balti laevatehase kompleks Tallinna Kopli poolsaarel oli planeeringu poolest harukordselt terviklik. Arhitektuurselt oluline on Peeter Suure merekindluse osana rajatud Miinisadama vesilennukite angaarid.

Tsaariaegses Eestis tegutsesid peamiselt Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud baltisakslased ja mõned venelastest insenerid ning tehnikud. Tööga alustasid ka esimesed eestlastest ehitusinsenerid. Korraldati palju arhitektuurivõistluseid, mille enamasti võitsid lähimatest suurtest arhitektuurikeskustest (Helsingi, Sankt-Peterburg ja Riia) osalenud arhitektid. Tellimusi tegi Vene kroonu, sakslased ja eestlased. Kõigil neil oli tellijana erinev arhitektuurne nägemus ja ka arhitektide looming oli eriilmeline. 20. sajandi alguses valitsenud arhitektuur oli siinsetest aegadest kõige mitmekesisem.

Baltisakslastele oli meelepärane historitsism, rõhutades hansalinnade tellisgootikat, ja neomanerism. Neid tabas ka romantismi laine.

• Pärnu Saksa Tütarlaste Gümnaasium, Riia arhitekt Wilhelm Bockslaff 1906) (historitsistlik hoone, tellisgootika)
• Aadlipank Tallinnas (Estonia pst 11, 1902-04) (historitsism)
• Höppeneri ja Co Pank (Harju 9, 1908-09) (neomanerism)
• Scheeli pank Tallinnas (Vana turg 2, 1903-04), arhitektideks riialane Wilhelm Neumann koos Eugen von Nottbeckiga
• Nikolai von Glehni rajatud neogooti loss Mustamäele (nüüd muudetuna kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile)

Eesti aladele jõudis ka juugendstiili elemente:

• Pikk 18 (nüüd Draakoni galerii, 1909-10), baltisaksa arhitekt J. Rosenbaum (juugendfassaad)
• Tõnismägi 5a (1908-09), arhitekt A. Hoyningen-Huene (juugend koos rahvusromantismiga)
• Ammende villa Pärnus (Mere pst 7, 1904-05), Peterburi büroo F. Mieritz ja I. Gerassimov (juugend)

Eesti arhitektuuri alguseks peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, mille kavandas eestlane Georg Hellat 1901-02. See oli esimest korda kuii eesti seltskond tellib eestlase käest maja. Ent eestipärasus puudub, mida olekski ilmselt palju oodata. Stiililt segunevad neogootika, juugend, rahvusromantism ning kasutatud on ka ameerikalikku preeriavilla laia räästast. Sajandi esimesel kümnendil kujunes välja terve grupp eestlastest insenere, G. Hellat, V. Lender, A. Uesson, F. Kangro, K. Jürgenson jt, kes Eesti ajal said juba majaomanikena siirduda administratiivtöödele. Esimeseks päris Eesti aritektiks oli Karl Burman.

Eestlased otsisid enim eekuju naabritelt Soomest. Soome esitatud tellimustest jõuti teostada vaid üks ja sedagi mitte lõplikult. Selleks oli mööbli- ja vineerivabriku tööliste klubi Vana-Lõuna tänaval Tallinnas (1904-05), mis oli Geselliuse-Lingreni-Saarise ühisbüroo projekt. Põhjala rahvusromantismi jooni leidus ka sakslaste arhitektuuris ning sajandivahetusel vaimustuti rahvusromantismist ka Venemaal.

• "Vanemuine" Tartus, A. Lindgren 1906 (hävinud, juugend)
• "Estonia" Tallinnas
• "Endla" Pärnus
• "Säde" Valgas
• Tallinna Saksa Teater (praegu Eesti Draamateater), Peterburi arhitekt Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev (juugend)

• A. Bubõr ja N. Vassiljev. Lutheri villa Tallinnas (Pärnu mnt 67, 1910) (rahvusromantism)
• Taagepera mõis (1907-12) Valgamaal, arhitekt Riia sakslane Otto Wildau (soomepärane rahvusromantism)
• Holdre mõis (1910)
• Tallinna Vastastikuse Krediitühingu äri- ja elumaja konkurssi võitis E. Saarinen 1911 (Pärnu mnt 10, üks esimesi liftiga maja Tallinnas)
• Pauluse kirik Tartus, E. Saarinen, 1911-19 (lõpetamata)
• F. Akeli tellitud üürimaja Tallinnas Roosikrantsi 10, arhitektiks A. Lindgren (juugendklassitsistlik)
• Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone Estoni pst 10 (praegune Inglise kolledž, 1912-16) Peterburi arhitekt Aleksander Rosenberg ja baltisakslane Erich Jacoby
• Riia-Vene Kommertspank Karja tänava hargnemisel (insener A. Jaron, 1911-12)
• üürimaja Pagari tänaval (H. Schmidt, 1911-12)
• Tartu Ülikooli Zooloogia-geoloogia Instituudi hoone Aia tänaval (O. Hoffmann, 1912-15)
• K. Burman. K. Mauritza maja Tallinnas Kreutzwaldi 12, 1912
• K. Burman. A. Buschi maja Tallinnas Tatari 21b, 1912
• K. Burman. Elamu Tallinnas Raua 39, 1913
• K. Burman ja A. Perna. Elamu Tallinnas Viru 4, 1914

Eesti aeg

Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks riigiks 1918. Esialgne majanduslik raskus vaibus 1930ndatel, kui suund võeti põllumajanduse edendamisele. Maareformiga tekkisid suurel hulgal asundustalusi. 1920ndatel korraldati veel mitmeid rahvusvahelisi arhitektuurikonkursse, sest kohalikke arhitekte polnud piisavalt. Ent 1930ndatest täitsid valdavalt siinseid töid kohalikud arhitektid. Eesti ajal tegutsenud arhitektid jagab arhitektuuriajaloolane Mart Kalm tinglikult kolmeks: riialased ehk Riias hariduse omandanud arhitektid, 1920ndatel välismaal õppinud seltskond ning kolmandaks 1918 asutatud Tallinna Tehnikumi kasvandike põlvkond.

Riialased on enamjaolt 1880ndatel sündinud. Paljud neist lõpetasid Tallinna Reaalkooli, peale mida suunduti 1862. aastal asutatud Riia Polütehnilisse Instituuti. Riia oli baltisaksa kultuuri keskus ning sealne arhitektuuri eriala valdavalt Saksa mõjutustega. Õppejõududeks oli näiteks Wilhelm von Stryk, Otto Hoffmann, Eduard Kuppfer, Heinrich Pirang, Eižens Laube jt. 1905. aasta rahutuste pärast suundusid paljud neist hiljem Saksa tehnikaülikoolidesse, kust osad ka hiljem Riiga naasesid ja kooli ära lõpetasid. Töötati ka mõnda aega teiste arhitektide käe all. Paljud riialased tulid kodumaale Vabadussõja ajal, olles valmis vabariiki üles ehitama. Selle põlvkonna kujundada jäi 1920ndate Eesti arhitektuur ning paljud olid veel 1930ndate funktionalismi juhtfiguurideks. Riialaste seltskonda kuulusid: E. Habermann, E. Kühnert, H. Johanson, E. Jacoby, A. Perna, A. Soans, K. Tarvas jt.

Riialaste saksa traditsionalism langes kokku venepärase ja aegunud akademismida, mida valdas väike osa arhitekte, kes oldi õppinud Venemaal (K. Burman, P. Mielberg, A. Poleštšuk, T. Mihkelson)

1918. aastal asutatud Tallinna Tehnikum oli algul väljakujunemata ning ebakindel staatus ei pannud kohalikke arhitektuurihuvilisi sinna tormama. Peamiselt suunduti Kesk-Euroopa ülikoolidesse. 1920. aastal muutuv siinne Tehnikum riiklikuks õppeasutuseks, kus oli võimalik õppida tehnikuteks aga ka insenerideks ja arhitektideks. Ent koolil polnud oma ühist suurt hoonet ning vahendite nappus viis 1936. aastal kooli sulgemiseni. Kooli lõpetas kokku 33 tegevarhitekti (R. Natus, A. Esop, A. Volberg), ent oli ka neid aktiivseid arhitekte, kel jäi sealne haridus poolikuks (E. Velbri, A. Väli, I. Laas jt).

1921 asutasid 15 arhitekti Eesti Arhitektide Ühingu (EAÜ), kus esimeheks sai E. Habermann. Eesmärgiks seati ehitusseaduse paranadamine, tellija kasvatamine ja Eesti ühiskonnale arhitekti mõttekuse selgitamine; osaleti üleriigilistel näitusmessidel; kirjutati “Ehituskäsiraamat” (1932) ja “Eesti arhitektide almanak” (1934). 1925. aastal võeti vastu muinsuskaitseseadus, mis hoidis senisest enam arhitektuuripärandit.

• Riigikoguhoone Toompea lossi õuel (1920-22) H. Johanson, E. Habermann (Eesti Vabariigi esimene riiklik ehitis, 1920ndate traditsionalism ja ekspressionism)
• Niguliste koguduse maja ümberehitus Tallinnas Pikk 10 (1922) E. Kühnert
• vanalinna rajatud uusehitised: A. Perna Pikk 10 (1922-23) ja Jegorovi maja (1924), O. Moeller, A. Soans, G. Hellat Pikk 36 (1921, 1924-25), funktsionalistlik H. Johansoni ja A. Tõnissoni tööstushoone Rüütli 28/30 (1932) ning E. Habermanni Voorimehe 9 (1936).

Eesti president Konstantin Päts hoidus oma poliitilise karjääri jooksul moodsa arhitektuuri soosimisest.

Eesti taluarhitektuur

 Pikemalt artiklis Eesti taluarhitektuur

Eesti arhitektuuriteoseid

Emajõe Ärikeskus - Pääsküla raamatukogu - Sakala keskus - Tallinna Linnahall - Tallinna Olümpiapurjespordikeskus - Tallinna vanalinn - Tartu Kaubahoov - Tartu Ülikooli peahoone - Tigutorn

Vaata ka

• Eesti Arhitektuurimuuseum
• Eesti kunst
• Eesti arhitektide loend
• Eesti linnuste loend
• Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
• Eesti mõisate loend
• Eesti tuletornide loend
• Tallinna kõrghooned

Välislingid

• "Arhitektuuripärlid ja -käkid" – arhitektuuriprofid toovad välja parima ja halvima, mis on juhtunud taasiseseisvunud Eesti hooneehituskunstis. Eesti Päevaleht, 14. november 2009
• Mai Šein: Kultuuritus kultuuris – autoriõiguste ahistamisest Eesti arhitektuurivaldkonnas. Sirp, 19. detsember 2013