Mongolite riik: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Uuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Vapsik (arutelu | kaastöö)
84 muudatust
Uus lehekülg: ' <table width="290" bgcolor="#f9f9f9" style="float: right; clear: right; width: 290px; border-spacing: 2px; text-align: left;border: 1px solid #aaa;"><tr><td colspan="2" align="c...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 23. mai 2012, kell 11:52

Mongoli impeerium
Ikh Mongol Uls
1206–1368
Fail:White Sulde of the Mongol Empire.jpg
Mongolite üheksa valget vimplit
Mongoli impeeriumi laienemine.
Pealinn Avarga, Karakorum[note 1],
Dadu[note 2] ehk tänapäevane Peking
Religioon Tengrism (šamanism), hiljem budism, judaism, kristlus ja teised
Valitsus Valitav monarhia
Seadusandlik võim Kurultai
Riigipeasuurkhaan
 - 1206-1227 Tšingis-khaan (esimene)
 - 1229–1241 Ögedei-khaan
 - 1246–1248 Güyük-khaan
 - 1251–1259 Möngke-khaan
 - 1260–1294 Hubilai
 - 1333–1370 Toghon Timur (viimane)
Ajalugu
 - Loomine 1206
 - Tšingis-khaani surm 1227
 - Pax Mongolica[note 3] 1210–1350
 - Killustumine 1260–1364
 - Yuani dünastia langemine 1368
Valuuta mündid (näiteks dirhamid), paberraha (paberraha tagatiseks siid või hõbe ja Yuani Chao)
Eelkäijad
Khamag Mongol		 Järeltulijad
Kuldhord
Chagatai khaaniriik
Yuani dünastia
Ilkhanaat
Põhja-Yuani dünastia
Tänapäeval osa
Riigid
 Afganistan
 Armeenia
 Aserbaidžaan
 Birma
 Gruusia
 Hiina
 India
 Iraan
 Iraak
 Kasahstan

 Kõrgõzstan
 Laos
 Lõuna-Korea
 Moldova
 Mongoolia
 Pakistan
 Poola
 Põhja-Korea
 Rumeenia
 Süüria
 Tadžikistan
 Türgi
 Türkmenistan
 Ukraina
 Usbekistan
 Valgevene
 Venemaa
 Vietnam

Mongoli impeerium (mongoli: Mongol-yn Ezent Güren ja Монголын эзэнт гүрэн, kasahhi: Моңғол қағандығы) eksisteeris 13. ja 14. sajandil ning oli suurim riik maailma ajaloos.[1] Kuigi riigi häll asus Kesk-Aasia steppides, ulatus see lõpuks Ida-Euroopa metsadest Jaapani mereni, võttes enda alla suure osa Siberist, Kagu-Aasiast, Hindustani poolsaarest ja Lähis-Idast. Oma kõrghetkel oli impeeriumi suuruseks 24 mln km²[2][3][4][5] ehk 16% Maa kogupindalast ning riigis elas üle 100 miljoni inimese.

Mongoli impeerium sai alguse, kui Tšingis-khaan ühendas tänapäeva Mongoolia aladel elavad mongoli ja turgi hõimud ning lasi end aastal 1206 kuulutada kõikide mongolite juhiks. Algasid sõjad, kus Tšingis-khaan ja tema järglased vallutasid maid kõikides suundades.[6][7][8][9][10][11] Tekkinud suurriik ühendas ida ja läänt ning mongolite hoitud rahu (Pax Mongolica) võimaldas kaupmeestel Siiditeed ilma hirmuta kasutada. Mongolid lihtsustasid suhtlemist, kauplemist ja mõtteviiside vahetust Euraasias ning seetõttu levisid kergemini ka haigused nagu katk.[12][13]

Mongolite riik hakkas lagunema pärilsussõdades. Valitsevad klannid ei saavutanud üksmeelt, kas trooni pärimine peaks toimuma mööda Tšingis-khaani poja ja esmase pärija Ögedei liini või saab valitsejaks üks Tšingis-khaani pojapoegadest. Võimuvõitluses jäi peale Tolui klann, kes viis läbi verise puhastuse Ögedei ja Chagatai toetajate seas, kuid lahkhelid jätkusid ka Tolui pärijate seas. Kui üks suurkhaan suri, kuulutasid rivaalitsevad klannide nõukogud välja oma troonipretendendi. Nii sattusid vastamisi vennad Ariq Boke ja Hubilai, kes pidid võitlema omavahel ning ka teiste Tšingise poegade järglastega.[14][15] Hubilai sai valitsejaks, aga järgnenud kodusõjas ei suutnud ta taastada kontrolli Chagatai ja Ögedei perekondade üle.

Kui Hubilai suri aastal 1294, oli ühtne riik killustunud neljaks väiksemaks khaaniriigiks, millest igaühel olid oma probleemid ja ambitsioonid: Kuldhord loodes, Chagatai khaaniriik läänes, Ilkhanaat edelas ja Yuani dünastia tänapäeva Pekingi ümbruses.[16] Aastal 1304 tunnistasid kolm läänepoolset khaaniriiki lühikeseks ajaks Yuani dünastia sümboolset ülemvõimu,[17][18] aga kui Mingi dünastia aastal 1368 Yuani dünastia kukutas, oli Mongoli impeeriumi aeg lõplikult läbi.

Nimi

Mongoli impeerimi nimi oli nende enda keeles Ikh mongol uls (Suur Mongoolia riik).[19] 1240. aastatel kirjutas Tšingise järglane Güyük-khaan paavst Innocentius IV kirja, mille eessõnas oli kasutatud nimekuju "Suure Mongoli riigi (ulus) Dalai (vägev/ookeaniline) khaan".[20]

Hubilai ja tema venna Ariq Boke võimuvõitluse järel oli Hubilail tegelik võim ainult impeeriumi idaosa üle ja seetõttu väljastas ta 18. detsembril 1271 käskkirja, millega ta rajas Yuani dünastia ja nimetas riigi ümber "Suur-Yuaniks" (Dai Yuan või Dai On Ulus). Mõnede allikate väitel oli Mongolite riigi täisnimi Dai Ön Yehe Monggul Ulus.[21]

Ajalugu

Varane ajalugu

Mongolid olid rändkarjakasvatajad, kes liikusid vastavalt aastaajale Mongoolia steppides ringi. Püsivaid linnu neil ei olnud. 10. sajandil oli Mongooliat ümbritsev ala, Mandžuuria ja osa Põhja-Hiinast Liao dünastia võimu all. Aastal 1125 kukutas Jini dünastia Liao dünastia ja üritas saavutada võimu Liao endise territooriumi üle Mongoolias. Jini dünastia suutis edukalt vastu seista mongoli hõmude rüüsteretkedele, mille juhiks oli sel ajal Khabul-khaan ehk Tšingis-khaani vaarvanaisa. Mongoolia platood asustasid sel ajal viis tugevat hõimu: kereiidid, Khamag mongolid, naimanid, mergid ja tatarlased. Jini valitsejad, kelle eesmärgiks oli hoida hõimud võimalikult nõrgad ja seega oma valdustest kaugel, õhutasid vaenu mongolite ja tatarlaste vahel. Khabuli järglane Ambaghai-khaan hukati, kui tatarlased ta reetsid ja hiinlaste kätte andsid. Mongolid vastasid rüüsteretkega ning Jini dünastia üritas aastal 1143 samaga tasuda, kuid nende vasturünnak ebaõnnestus. Aastal 1147 muutsid hiinlased oma poliitikat ja sõlmisid mongolitega vaherahu. Mongolid jätkasid rüüsteretkedega tatarlaste vastu, et oma langenud khaani eest kätte maksta. Järgnes pikk ja verine konflikt, kuid tatarlaste ja hiinlaste armeed saavutasid aastal 1161 mongolite üle võidu.[22]

Tšingis-khaan

 Pikemalt artiklis Tšingis-khaan
Tšingis-khaan

Tšingis-khaan, sünninimega Temutšin, oli mongoli väepealiku poeg. Tal oli raske lapsepõlv ning kui rivaalitsev hõim röövis ta noor naise Borte, ei jäänud Temutšin käed rüpes istuma. Ta ühendas vaenutsevad mongoli-turgi rändhõimud oma juhtimise alla ning päästis mergide hõimu käest oma naise. Pärast seda võitis ta naimane ja tatarlasi.[23]

Temutšin ei lubanud võidetud vaenlasi ilma oma loata rüüstada ja vägistada. Ta andis sõjasaagi eelisjärjekorras mongoli sõdalastele, selle asemel et anda kõik aristokraatidele.[24] Selline kord vihastas Temutšini onusid, kes pidasid teda õige juhi asemel jultunud poisikeseks. See vastuolu levis mongolite väejuhtide ja muu kõrgklassi seas ning mitmed Temutšini lähedased liitlased pöörasid talle selja. Kuid Temutšin triumfeeris koos talle lojaalseks jäänud vägedega oma onude üle ning aastatel 1203-1205 hävitas ta vaenulikud hõimud ja vallutas nad. Aastal 1206 krooniti Temutšin kurultai (nõukogu/üldkoosolek) ajal Yekhe Mongol Ulus'i (Suure Mongoli riigi) suurkhaaniks ning seda sündmust peetakse Mongoli riigi alguseks.[23] Seal võttis ta enda tiitliks "Tšingis-khaan" (üldine juht).

Mongolid katapuldiga. Miniatuur Rashid al-Din'i kroonikast.

Varane ülesehitus

Euraasia enne mongolite pealetungi, ca 1200.

Tšingis-khaan muutis sõjaväe ülesehitust, jagades sõdurid uutesse üksustesse nagu arban (10 sõdurit), zuun (100), myangan (1000) ja tumen (10 000). Asutati Kheshig ehk paleevalve, mis jagati päevavahetuseks (khorchin, torghud) ja öövahetuseks (khevtuul).[25] Ta pani lojaalsed mehed kõrgetele kohtadele, näiteks armeeüksuste juhtideks, kuigi mitmed tema liitlased olid pärit vähetähtsatest klannidest. Võrreldes oma lojaalsetele kaaslastele antud sõjasalkadega, andis ta oma enda perekonna käsutusse neid vähe. Ta kuulutas välja uue seaduse ehk Ikh Zasag või Yassa, mis reguleeris kõike igapäevaelu ja poliitikaga seonduvat. Ta keelustas naiste müümise, teiste omandi varguse, sõdimise mongolite vahel ja loomade küttimise innaajal.[26]

Ta määras oma adopteeritud venna Shigi-Khuthugh'i ülemkohtunikuks (jarughachi), käskides tal kõik impeeriumis toimuv üles märkida. Lisaks perekonda, toitu ja sõjaväge puudutavatele seadustele kuulutas Tšingis-khaan välja suhtelise usuvabaduse ning toetas sise- ja väliskaubandust. Ta vabastas vaesed ja vaimulikud maksustamisest,[27] mistõttu toetasid Mandžuuria, Põhja-Hiina, India ja Pärsia muslimid, kristlased ja budistid teda juba enne ta välisvallutusi. Võttes omaks uiguuri tähestiku, millest sai hiljem uiguuri-mongoli tähestiku alus, toetas ta kirjaoskuse arengut. Oma poegade õpetajaks võttis ta uiguuri Tatatunga, kes oli olnud naimanite hõimu khaan.[28]

Tšingis-khaan sattus kiiresti konflikti Hiina riikide Jini dünastia ja Lääne-Xiaga. Mongooliast lääne pool, kasutades ära muslimi kalifaadi Khwārizmī dünastia provokatsiooni, liikusid mongoli väed Kesk-Aasiasse, laastades Transoxiana ja Pärsia impeeriumi idaosa. Veel rüüstasid mongoli hordid Kiievi-Vene riiki ja Kaukaasiat.[23]

Enne oma surma jagas Tšingis impeeriumi oma poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi kuningliku perekonnna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi.[29]

Painting of Ogedei Khan
Ögedei-khaan, Tšingis-khaani poeg ja järeltulija.

Ögedei vallutused

Mongoli impeerium sai alguse Kesk-Aasias, kui ühinesid mongoli ja turgi hõimud. Tšingis-khaani juhtimise all laienes riik lääne suunas Lähis-Itta, Venemaale ja Euroopasse; lõunasuunal Hiinasse ja Indiasse ning idasuunal kuni Korea poolsaareni ja Kagu-Aasiasse.[23] Kui Tšingis-khaan suri aastal 1227, ulatus impeerium Vaiksest ookeanis Kaspia mereni ning hõlmas maa-ala, mis oli kaks korda suurem kui Rooma impeerium. Tšingis oli määranud oma pärijaks kolmanda poja, karismaatilise Ögedei. Ögedei noorem vend Tolui valitses riiki kuni Ögedei ametliku valimiseni suurkhaaniks aastal 1229.[30]

Ühena oma esimestest tegudest saatis Ögedei väed vallutama baškiire, Volga bulgareid ja teisi rahvaid Kipchak'i kontrollitud steppides.[31] Idas taastasid mongoolid võimu Mandžuuria üle, purustades Lääne-Xia ja tunguusid. Aastal 1230 juhtis Ögedei isiklikult kampaaniat hiinlaste Jini dünastia vastu. Kindral Subotai vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna Kaifengi.[32] Ögedei pojad Kochu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos Songi dünastia abiga hävitasid mongolid Jini dünastia aastal 1234.[33][34] Läänes purustas Ögedei kindral Chormaqan Khwārizmī riigi väe, mistõttu tunnistasid Lõuna-Pärsia väikesed kuningriigid vabatahtlikult mongolite ülemvõimu.[35][36] Mongolid üritasid ka mitmel korral Korea poolsaart vallutada, kuid edu ei saavutatud. Goryeo ehk Korea kuningas Gojong alistus halvima ärahoidmiseks, kuid hakkas hiljem mässama ja tappis mongolite darugachi'd (ülevaatajad) ning liigutas riigi pealinna Kaesongist Ganghwa saarele.[37]

Impeeriumi kasvades nimetas Ögedei riigi pealinnaks Karakorumi, muutes väiksese linnakese kiirelt üheks maailma pealinnaks.[38]

Painting of a battle scene
Batu-khaan rüüstamas Venemaa linna Suzdali veebruaris 1238, miniatuur 16. saj kroonikast.

Samal ajal olid mongolid vallutanud Songi dünastia käest Siyang-yang'i, Jangtse jõe ja Sichuani, kuid ei suutnud neid piirkondi enda käes hoida. Songid vallutasid Siyang-yang'i tagasi aastal 1239. Pärast Ögedei poja Kocho äkilist surma Hiinas tõmbusid mongolid Lõuna-Hiinast tagasi, kuid Kochu vend prints Koten tungis siiski Tiibetisse kohe pärast taandumist.[23]

Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan vallutas Volga bulgarid, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. Aastal 1237 vallutasid mongolid esimese Vene vürstiriigi, Rjazani. Pärast kolmepäevast rünnakut linn alistus ja mongolid korraldasid linnas tapatalgud. Seejärel purustasid mongolid Vladimiri suurvürstiriigi armee Siti lahingus. Aastal 1238 võtsid mongolid Alania pealinna Maghasi. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud mõned põhjapoolsed linnad. Kindral Chormaqani juhitud mongoli väed vallutasid Lõuna-Kaukaasia, mis sundis Gruusia ja Armeenia ülikud alistuma.[39]

Sõjalisest edust hoolimata hakkasid tekkima võimuprobleemid. Batu suhted Güyüki, Ögedei vanima poja, ja Büri, Chagatai-khaani armastatud lapselapsega, olid pehmelt öeldes pingelised ning olukorda ei parandanud ka Batu-khaani võidukas sõjakäik Venemaal. Siiski ei saanud Güyük ega Büri Batule midagi teha, kuni elas Batu onu Ögedei. Parajasti oli Ögedei järjekordsel sõjakäigul India poolsaarele, kus ta hoidis mõnda aega enda käes Lahore'i, Multani, Delhi sultanaati ja Kashmiri.[40] Ögedei lahendas tüli Goryeo ehk Koreaga, muutes selle vasalliks, ning saatis Mongoli printsessid Goryeo printsidele naiseks. Ta hoidis korealased kuulekad piitsa ja prääniku ehk diplomaatia ja sõjalise jõuga.[41][42][43]

Painting of a battle scene with mounted warriors on either side
Legnica lahing, 1241.
Painting of Güyük Khan
Güyük-khaan, Ögedei-khaani poeg ja järglane.
Photograph of a field with a large stone tortoise
Kivikilpkonnad Karakorumis.

Jätkus mongoli sõjakäik Euroopasse läbi Poola, Ungari ja Transilvaania. Samal ajal kui üks osa vägedest oli Poola linnu rüüstamas, aeglustasid polovetside, moraavlaste, Malta ordu, Saksa ordu ja Templiordu ühendväed mongolite edasitungi Legnica lahingus. Ungari, horvaatide ja Templiordu väed said hävitavalt lüüa Mohi lahingus 11. aprillil 1241. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse ja Austriasse ehk Saksa-Rooma riiki,[44][45] aga enne kui mongolitel oli võimalik Viin vallutada, peatas Ögedei surm detsembris 1241 vallutusretke.[46][47] Mongolite traditsioon nägi ette, et kõik Tšingis-khaani printsid peavad osalema järgmise suurkhaani valimisel. Batu ja mongoli armee lahkusid Kesk-Euroopast järgmise aasta jooksul.[48]

Ögedei-järgne võimuvõitlus

Pärast Ögedei surma 1241, aga enne järgmist kurultaid, suutis Ögedei lesk Toregene võimu enda kätte võtta. Ta kiusas taga oma mehe muslimist ametnikke ning andis kõrged kohad oma liitlastele. Ta ehitas paleesid, katedraale ja muid võimsaid ehitisi, mis toetasid religiooni ja haridust. Toregene mõjutuste tulemusena toetas enamik mongoli aristokraate uue suurkhaanina ta poega Güyüki. Kuid Batu, Kuldhordi valitseja, keeldus tulemast järgmisele kurultaile, kuna ta oli väidetavalt haige ja Mongoolia kliima ei sobinud talle. See patiseis kestis neli aastat, mis nõrgendas impeeriumi ühtsust.[49]

Kui Tšingise noorem vend Temuge ähvardas võimu haarata, tuli Güyük Karakorumi oma võimu kindlustamiseks.[50] Batu nõustus lõpuks saatma oma esindajad kurultaile, mis toimus 1246. Selleks ajaks oli Güyükist saanud haige alkohoolik, aga tema võidud Mandžuurias ja Euroopas olid andud talle suurkhaanile sobiva võimsuse. Ta valiti pidulikult tseremoonial, kus osalesid mongolid ja saadikud välisriikidest - vasallriikide juhid, Rooma ja teiste riikide esindajad, kes olid tulnud kohale austuse näitamiseks ja diplomaatiaks.[51][52]

Güyük asus võitlema korruptsiooniga ning jätkas oma isa, mitte Toregene, poliitikat. Ta karistas Toregene toetajaid ning andis oma isa ametnikele tagasi nende koha. Selle tulemusena koosnes ta lähikond uiguuri, naimani ja Kesk-Aasia ametnikest ning hiina väejuhtidest, sest nemad olid aidanud ta isa Hiina sõjakäikudel. Güyük jätkas Korea vallutamist, tungis Lõuna-Hiinasse ja Iraaki ning lasi teha üleriigilise rahvaloenduse.

Mitte kõik impeeriumi osad ei olnud nõus Güyüki võimuga. Assasiinid, kelle peameister Hasan Jalalud-Din oli aastal 1221 astunud liitu Tšingis-khaaniga, ei tunnistanud Güyüki võimu ja selle asemel tapsid nad Pärsias Mongoli kindraleid. Güyük määras oma isa parima sõbra Eljigidei Pärsia armee juhiks ning seadis talle ülesandeks välja juurida assasiinid ning vallutada Abbassiidide kalifaat ehk Iraan ja Iraak.[53][54][55]

Aastal 1248 moodustas Güyük äkki suure armee ja hakkas pealinnast Karakorumist lääne poole marssima. Güyüki eesmärki ei teata: ta võis minna Lähis-Ida vallutama või liikuda oma nõbu Batu-khaani vastu Venemaal. Batuni jõudis hoiatus, et Güyük võib midagi üritada. Sellel ajal oli Batu liikumas ida suunas, arvatavasti Güyükile austuse avaldamiseks. Kuid enne Güyüki ja Batu vägede kohtumist suri haiglane ja reisist väsinud Güyük Ida-Turkestanis, kuid arvatavasti ta mürgitati.[56]

Güyüki lesk Oghul Ghaimish üritas võimu enda kätte võtta, kuid tal ei olnud selleks vajalikke oskusi nagu Toregenel ning ta pojad Khoja ja Naku ei lasknud tal vabalt tegutseda. Batu-khaan kuulutas välja kurultai uue khaani valimiseks aastal 1250, aga see pidi toimuma tema territooriumil. Kuna see oli nii kaugel Mongooliast, keeldusid Ögedei ja Chagatai klannide esindajad osalemast. Kurultai pakkus trooni Batule, kuid ta ei tahtnud seda. Selle asemel toetas ta Möngket, kes oli Tolui poeg ja Tšingise pojapoeg. Mönkge juhtis sellel ajal mongoli vägesid Venemaal, Põhja-Kaukaasias ja Ungaris. Tolui klann asus kohe toetama Möngket, kuid arvestades kurultai vähest osavõttu, polnud Möngkel piisavalt legitiimsust. Batu saatis Möngke Mongooliasse, et korraldada seal uus kurultai. Möngke toetajad kutsusid Oghul Ghaimishi, Ögedei ja Chagatai klannide esindajad nõupidamisele, kuid nad keeldusid tulemast. Ögedei ja Chagatai printsid ei pidanud Möngket õigeks khaaniks, sest nende arvates võisid ainult Ögedei printsid olla suurkhaanid.[57]

Painting of Mongke Khan
Möngke-khaan, Tšingis-khaani pojapoeg.

Tolui reformid

Photograph of a large red-roofed Mongolian building, with an elaborate metallic tree in front of it, about 30 feet tall
Hõbepuu purskkaev Karakorumis (kaasaegne koopia).
Colorful medieval depiction of a siege, showing the city of Baghdad surrounded by walls, and the Mongol army outside
Bagdadi langemine 1258, milles Bagdad kaotas oma senise tähtsuse.

Möngke-khaan kuulutati uueks suurkhaaniks 1. juulil 1251. Sellega algas võimuvõitlus, kui kõrgemad kohad anti Tšingise poja Ögedei järglaste asemel Tšingise poja Tolui järglastele. Möngke võimu ei tunnistanud Ögedei ja Chagatai printsid ning üks neist, Ögedei pojapoeg Shiremun, plaanis teda kukutada. Shiremun viis oma väed kuningliku palee lähedale, kuid Möngket hoiatati. Möngke lasi vandenõud uurida, mis viis vangistamisteni üle kogu riigi. Mitmed Mongoli kõrgklassi liikmed mõisteti süüdi ja hukati, neid võis olla 77 kuni 300, kuid Tšingise järglased saadeti hukkamise asemel riigist välja. Möngke purustas Ögedei ja Chagatai klannide vastuseisu oma võimule ning jagas riigi lääneosa oma liitlase Batu-khaaniga. Pärast verist puhastust andis Möngke vangistatutele amnestia, kuid sellest ajast alates oli suurkhaani võim kindlalt Tolui järglaste käes.[58]

Möngke oli tõsine mees, kes järgis esivanemate traditsioone ja vältis alkoholi. Ta oli salliv teiste uskude ja kunstistiilide suhtes, mistõttu ehitati pealinna kaupmeeste kvartal ning budistide, muslimite ja kristlaste pühakojad. Möngke sattus vaimustusse hiina, euroopa ja pärsia arhitektuurist. Ta lasi ehitada suure hõbedast puu, mille oksad väljastasid jooke. Puu valmistas Guillaume Boucher, Pariisi kullassepp.[59]

Möngke alustas majandusreformidega, mis pidid muutma valitsuse kulutused ettearvatavamaks. Ta õukond vähendas valitsuse kulutusi ja keelas ülikutel ning sõduritel tsiviilisikuid segada või edikte ilma khaani nõusolekuta välja anda. Ta muutis maksusüsteemi ning üritas alama klassi maksukoormat vähendada. Lisaks tugevdas ta postijaamade kaitset. Möngke kuulutas aastal 1252 välja üleriigilise rahvaloenduse, mille teostamiseks kulus mitu aastat. Viimasena loeti üle Novgorod aastal 1258.[60]

Oma võimu kindlustamiseks määras ta oma vennad Hulagu ja Hubilai vastavalt Pärsia ja mongolite Hiina juhtideks. Impeeriumi lõunaosas jätkas ta oma eelkäijate võitlust Songi dünastiaga. Hubilai vallutas Dali kuningriigi 1253. aastal. Möngke kindral Qoridai stabiliseeris olukorra Tiibetis ning budistide kloostrid pidid tunnistama mongolite ülemvõimu. Subotai poeg Uryankhadai hoidis 1258. aastal ajutiselt enda käes Põhja-Vietnami.[53]

Stabiliseerinud majanduse, hakkas Möngke otsima võimalusi impeeriumi laiendamiseks. 1253. ja 1258. aasta kurultai'del Karakorumis otsustas ta rünnata Lähis-Ida ja Lõuna-Hiinat. Islamimaailma keskpunkt oli tol ajal Bagdad, kuid selle võimsus ei suutnud vastu panna mongolite hordidele. Kui Bagdadi kaliif al-Mustasim keeldus mongolite alistumast, vallutati Bagdad aastal 1258. Mongolid rüüstasid ja tapsid kümneid tuhandeid ning seda sündmust loetakse üheks kõige katastroofilisemaks islami ajaloos. Abbassiidide kalifaadi hävitamisega olid mongolitel Lähis-Idas vabad käed ning peagi ründasid nad teel Süüriasse teisi piirkonna riike. Mongolitega liitusid Antiochi ja Tripoli kristlased ning seljukkid ja armeenlased. Mõned linnad alistusid ilma vastupanuta, teised, näiteks Mayafarriqin, üritasid end kaitsta, kuid nende elanikud tapeti ning linnadest jäid järele ainult varemed.[61]

Samal ajal rüüstas Batu-khaani järglane ja noorem vend Berke Ukrainat, Valgevenet, Leedut ja Poolat. Pinged hakkasid tekkima riigi loode- ja edelaosa vahel, sest Batu arvates oli Hulagu Lähis-Ida vallutamine osa salaplaanist vähendada Batu mõjuvõimu regioonis.[62]

Lagunemine

Map of Asia
Mongoli impeerium Möngke-khaani (1251–59) surma järel.

Vaidlus troonipärimise üle

Impeeriumi lõunaosas oli Möngke isiklikult juhtimas Hiina vallutamist. Sõjaretk oli edukas, kuid ei edenenud piisava kiirusega ning seetõttu ei tõmbunud mongolid tagasi nagu tavaliselt, kui ilmad muutusid soojemaks. Mongoli vägedes puhkes verine epideemia ning üks selle ohver oli ka Möngke, kes suri 11. augustil 1259. Algas uus peatükk mongolite ajaloos, sest järjekordselt tuli valida uus khaan. Mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesid kurultaile.[63]

Mönkge vend Hulagu lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Muslimid kasutasid mongolite ajutist nõrkust ära ning aastal 1260 kohtusid mamelukid mongolitega Palestiinas Ain Jaluti lahingus. Mongolid said lüüa ja Kitbuqa hukati. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida Süüriast kaugemale.[64]

Mönkge ja Hulagu kolmas vend Hubilai oli Möngke surma ajal Huai jõe juures Hiinas. Selle asemel et pealinna naasta, jätkas ta pealetungi Wuchangi piirkonda Hiinas, Jangtse jõe lähedal. Perekonna noorem vend Ariq Boke kasutas ära Hulagu ja Hubilai puudumist ning lasi end kõigi perekonna esindajate poolt suurkhaaniks kuulutada. Saanud sellest teada, korraldas Hubilai omakorda kurultai Kaipingis, kus peaaegu kõik Mandžuuria ja Põhja-Hiina mongolid ta kandidatuuri toetasid.[48]

Kodusõda

Yellowed painting of the head and shoulders of a plump middle-aged Asian man. He is wearing a white robe and a white cap with black trim. He has a long black moustache and a forked beard.
Hubilai, Tšingis-khaani pojapoeg ja Yuani dünastia rajaja. Maal aastast 1294.

Hubilai ja Ariq Boke tüli eskaleerus peagi täiemahuliseks sõjaks. Hubilai armee hävitas Arig Boke toetajad ja vallutas Lõuna-Mongoolia. Probleeme tekitasid ka nende sugulased, Chagataid. Hubilai saatis Abishka, talle lojaalse Chagatai printsi, üle võtma võimu Chagatai perekonnale kuuluval alal. Kuid Ariq Boke püüdis ta kinni ning tappis ta ja laskis kroonida oma mehe Alghu. Hubilai blokeeris vilja sisseveo Mongooliasse, põhjustades näljahäda. Hubilai vallutas kiirelt Karakorumi, kuid Ariq Boke kogus end ja vallutas pealinna tagasi aastal 1261.[65][66][67]

Ilkhanaadis tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks, kuid aastal 1262 algasid kokkupõrked Kuldhordi valitseva nõbu Berkega. Berket vihastas ebaõiglane sõjasaagi jaotamine ja muslimite massiline tapmine, nii et Berke kaalus 1259-1260 Hulagu võimu vast mässava Gruusia kuningriigi toetamist.[68] Berke leidis liitlase Egiptuse mamelukkide näol ning ta toetas ka Hubilai vaenlast, Ariq Boket.[69] Hulagu suri 8. veebruaril 1265 ning Berke tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles. Chagatai khaaniriigi valitseja Alghu-khaan suri samuti ainult mõni kuu hiljem ning Hubilai nimetasis Chagatai uueks juhiks Alghu poja Abaqa. Kuldhordi juhiks määras Hubilai Batu pojapoja Möngke Temüri. Ariq Böke alistus Hubilaile Shangdus 21. augustil 1264.[70]

Map of Asia, Europe, and the northern part of Africa, with a red dotted line showing a journey starting from the far eastern side of Asia, heading all the way westward across the continent, through the Middle East, into the Mediterranean, and visiting the capitals of Europe.
Rabban Bar Sauma, Hubilai ja Ilkhanaadi khaani Arghuni saadik, reisis Dadust Euroopasse, külastades Roomat, Pariisi ja Bordeauxi, kohtudes selle perioodi tähtsate valitsejatega aastatel 1287–1288.

Impeeriumi lõunaosas olid mongolid pärast Xiangyangi vallutamist aastal 1273 väga lähedal Songi dünastia kukutamisele. Et võita hiinlaste toetus, nimetas Hubilai aastal 1271 oma režiimi ümber Yuani dünastiaks. Hubilai viis pealinna Dadusse, mis on tänapäevase Pekingi eellane, kuid teised mongolid pidasid Hubilai liigset hiina kultuuri soosimist kohatuks.[71][72] Kuid mongoli kampaaniad Lõuna-Hiina vastu õnnestusid ning aastal 1276 kukutati lõplikult Songi dünastia, mis tegi mongolitest esimesed mitte-hiinlased, kes on vallutanud kogu Hiina. Hubilai rajas võimsa impeeriumi, ehitades kanaleid, kaubasadamaid ning toetades kunsti ja teadust. Tema ajal avati Hiinas 20 166 avalikku kooli.[73]

Kindlustanud oma võimu, võis Hubilai vaadata oma valduste piiridest kaugemale. Vallutusretked Birma, Vietnami, Sahhalini ja Champasse läksid kalliks maksma, kuid Hubilai suutis need maad muuta ainult oma vasallideks. Mongolite katsed vallutada Jaapanit (1274 ja 1280) ning Jaavat (1293) kukkusid läbi.[73] Võimuvõitlus Tšingis-khaani perekonna harude vahel siiski jätkus, kuid need tülid ei takistanud Mongoli impeeriumi majanduslikku ja kaubanduslikku edu.[74]

Märkused

  1. ↑ Linn asutati alles 1220 ja oli riigi pealinnaks kuni aastani 1259.
  2. ↑ Pärast Möngke-khaani surma aastal 1259 ei olnud riigil ühte kindlat pealinna, aga Dadu (Peking) oli Yuani dünastia pealinn aastatel 1272 kuni 1368.
  3. ↑ Mongolite rahu.

Välislingid

Viited

  1. ↑ Morgan. The Mongols. p. 5.
  2. ↑ Finlay. Pilgrim Art. p.151.
  3. ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/102315/history-of-Central-Asia/73543/Creation-of-the-Mongol-empire
  4. ↑ «Mongolia se encomienda a Gengis Jan» (en espa?ol). diario El Pa?s 18.08.2007 (2007). Consultado el 19/06/2008.
  5. ↑ Peter Turchin, Thomas D. Hall and Jonathan M. Adams, "East-West Orientation of Historical Empires". Journal of World-Systems Research Vol. 12 (no. 2). pp. 219-229 (2006).
  6. ↑ Diamond. Guns, Germs, and Steel. p. 367.
  7. ↑ The Mongols and Russia, by George Vernadsky
  8. ↑ The Mongol World Empire, 1206-1370, by John Andrew Boyle
  9. ↑ The History of China, by David Curtis Wright. p. 84.
  10. ↑ The Early Civilization of China, by Yong Yap Cotterell, Arthur Cotterell. p. 223.
  11. ↑ Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260-1281 by Reuven Amitai-Preiss
  12. ↑ Gregory G.Guzman - Were the barbarians a negative or positive factor in ancient and medieval history?, The historian 50 (1988), 568-70.
  13. ↑ Allsen. Culture and Conquest. p. 211.
  14. ↑ "The Islamic World to 1600: The Golden Horde". University of Calgary. 1998. Vaadatud 3. detsembril 2010.
  15. ↑ Michael Biran. Qaidu and the Rise of the Independent Mongol State in Central Asia. The Curzon Press, 1997, ISBN 0-7007-0631-3
  16. ↑ The Cambridge History of China: Alien Regimes and Border States. p. 413.
  17. ↑ Jackson. Mongols and the West. p. 127.
  18. ↑ Allsen. Culture and Conquest'. pp. xiii, 235.
  19. ↑ Sanders. p. 300.
  20. ↑ Saunders. History of the Mongol conquests. p. 225.
  21. ↑ Rybatzki. p. 116.
  22. ↑ Barfield. p. 184.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 Morgan. The Mongols. pp. 49–73.
  24. ↑ Riasanovsky. Fundamental Principles of Mongol law. p. 83.
  25. ↑ Ratchnevsky. p. 191.
  26. ↑ Secret history. p. 203.
  27. ↑ Vladimortsov. p. 74.
  28. ↑ Weatherford. p. 70.
  29. ↑ Morgan. pp. 99–101.
  30. ↑ Man. Genghis Khan. p. 288.
  31. ↑ Saunders. p. 81.
  32. ↑ Atwood. p. 277.
  33. ↑ Rossabi. p. 221.
  34. ↑ Atwood. p. 509.
  35. ↑ May. Chormaqan. p. 29.
  36. ↑ Amitai. The Mamluk-Ilkhanid war
  37. ↑ Grousset. p. 259.
  38. ↑ Burgan. p. 22.
  39. ↑ Timothy May. Chormaqan. p. 32.
  40. ↑ Jackson. Delhi Sultanate. p. 105.
  41. ↑ Bor. p. 186.
  42. ↑ Atwood. p. 297.
  43. ↑ Henthorn. Korea, the Mongol invasions.
  44. ↑ Weatherford. p. 157.
  45. ↑ Howorth. pp. 55-62.
  46. ↑ Weatherford. p. 158.
  47. ↑ Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.
  48. ↑ 48,0 48,1 Morgan. The Mongols. p. 104.
  49. ↑ Jackson. Mongols and the West. p. 95.
  50. ↑ The Academy of Russian science and the academy of Mongolian science-Tataro-Mongols in Europe and Asia. p. 89.
  51. ↑ Weatherford. p. 163.
  52. ↑ Man. Kublai Khan. p. 28.
  53. ↑ 53,0 53,1 Atwood. p. 255.
  54. ↑ D.Bayarsaikhan. Ezen khaaniig Ismailiinhan horooson uu (Did the Ismailis kill the Great Khan)
  55. ↑ Weatherford. p. 179.
  56. ↑ Atwood. p. 213.
  57. ↑ Morgan. The Mongols. p. 159.
  58. ↑ Morgan. The Mongols. pp. 103–104.
  59. ↑ Guzman, Gregory G. (kevad 2010). "European captives and craftsmen among the Mongols, 1231-1255". The Historian. 72 (1): 122–150. DOI:10.1111/j.1540-6563.2009.00259.x.
  60. ↑ Allsen. Mongol Imperialism. p. 280.
  61. ↑ Morgan. The Mongols. pp. 132–135.
  62. ↑ Morgan. The Mongols. pp. 127–128.
  63. ↑ Lane. p. 9.
  64. ↑ Morgan. The Mongols. p. 138.
  65. ↑ Wassaf. p. 12.
  66. ↑ Jackson. Mongols and the West. p. 109.
  67. ↑ Barthold. Turkestan. p. 488.
  68. ↑ L. N.Gumilev, A. Kruchki. Black legend
  69. ↑ Barthold. Turkestan down to the Mongol invasion. p. 446.
  70. ↑ Weatherford. p. 120.
  71. ↑ Man. Kublai Khan. p. 74.
  72. ↑ Sh.Tseyen-Oidov – Ibid. p. 64.
  73. ↑ 73,0 73,1 Man. Kublai Khan. p. 207.
  74. ↑ Weatherford. p. 195.

Allikad

  • Allsen, Thomas T. (1987). Mongol Imperialism: The Policies of the Grand Qan Möngke in China, Russia, and the Islamic Lands, 1251-1259. University of California Press. ISBN [[Special:BookSources/978-0-520-05527-6Mall:Please check ISBN|978-0-520-05527-6[[:Mall:Please check ISBN]]]]. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
  • Allsen, Thomas T. (2004). Culture and conquest in Mongol Eurasia. Cambridge, UK: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-60270-9.
  • Amitai-Preiss, Reuven (1995). Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260–1281. Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-46226-6.
  • Atwood, Christopher P. (2004). Encyclopedia of Mongolia and the Mongol Empire. New York, USA: Infobase Publishing. ISBN 0-8160-4671-9. {{cite book}}: eiran teksti "Facts on File, Inc." (juhend)
  • Barfield, Thomas Jefferson (1992). The perilous frontier: nomadic empires and China. Blackwell. ISBN 978-1-55786-324-9.
  • Burgan, Michael (2005). Empire of the Mongols. New York, USA: Infobase Publishing. ISBN 978-1-4381-0318-1.
  • Diamond, Jared (1997). Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies. New York, USA: W.W. Norton & Co. ISBN 0-393-06131-0.
  • Finlay, Robert (2010). The Pilgrim Art: Cultures of Porcelain in World History. Berkeley, California, USA: University of California Press. ISBN 978-0-520-24468-9.
  • Foltz, Richard C. (1999). Religions of the Silk Road: Overland Trade and Cultural Exchange from Antiquity to the Fifteenth Century. New York, USA: St. Martin's Press. ISBN 0-312-23338-8.
  • Franke, Herbert (1994). Alien Regimes and Border States, 907-1368. The Cambridge History of China. Kd 6. Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-24331-5. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |editors=, kasuta parameetrit (|editor=) (juhend)
  • Grousset, Rene (1970). The Empire of the Steppes: a History of Central Asia (translated from French by Naomi Walford). New Brunswick, New Jersey, USA: Rutgers University Press.
  • Halperin, Charles J. (1985). Russia and the Golden Horde: The Mongol Impact on Medieval Russian History. Bloomington, Indiana, USA: Indiana University Press. ISBN 0-253-20445-3.
  • Howorth, Henry H. (1965 (reprint of London edition, 1876)). History of the Mongols from the 9th to the 19th Century: Part I: The Mongols Proper and the Kalmuks. New York, USA: Burt Frankin. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend)
  • Jackson, Peter (1978). "The dissolution of the Mongol Empire". Central Asiatic Journal. XXXII: 208–351. {{cite journal}}: kursiiv/rasvane kiri pole lubatud: |journal= (juhend)
  • Jackson, Peter (2003). The Delhi Sultanate: A Political and Military History. Cambridge, UK; New York, USA: Cambridge University Press. ISBN 0-521-54329-0.
  • Jackson, Peter (2005). The Mongols and the West: 1221-1410. Harlow, UK; New York, USA: Longman. ISBN 978-0-582-36896-5.
  • Lane, George (2006). Daily life in the Mongol empire. Westport, Connecticut, USA: Greenwood Press. ISBN 978-0-313-33226-5.
  • Man, John (2004). Genghis Khan: Life, death and resurrection. New York, USA: Thomas Dunne Books. ISBN 978-0-312-36624-7.
  • Man, John (2007). Kublai Khan: from Xanadu to superpower. Bantam Books. ISBN 978-0-553-81718-8.
  • Morgan, David (1989). "The Mongols and the Eastern Mediterranean: Latins and Greeks in the Eastern Mediterranean after 1204". Mediterranean Historical Review. Tel Aviv, Illinois, USA: Routledge. 4 (1): 204. DOI:10.1080/09518968908569567. ISSN 0951-8967. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |editors=, kasuta parameetrit (|editor=) (juhend); eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend)
  • Morgan, David (2007). The Mongols (2nd ed.). Malden, Massachusetts, USA; Oxford, UK; Carlton, Victoria, Australia: Blackwell Publishing. ISBN 978-1-4051-3539-9.
  • Prawdin, Michael (pseudonym for Charol, Michael) (1940/1961). Mongol Empire. New Brunswick, New Jersey, USA: Collier-Macmillan Canada. ISBN 1-4128-0519-8. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |date= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  • Ratchnevsky, Paul (1993). Haining, Thomas Nivison (translator) (toim). Genghis Khan: his life and legacy. Wiley-Blackwell. ISBN [[Special:BookSources/8780631189497Mall:Please check ISBNMall:Please check ISBN|8780631189497[[:Mall:Please check ISBN]][[:Mall:Please check ISBN]]]]. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend); parameetris |editor= on üldnimi (juhend)
  • Rossabi, Morris (1983). China among equals: the Middle Kingdom and its neighbors, 10th-14th centuries. Berkeley, California, USA: University of California Press. ISBN 0-520-04383-9.
  • Sanders, Alan J. K. (2010). Historical dictionary of Mongolia. Lanham, Maryland, USA: Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-6191-6.
  • Saunders, John Joseph (2001). The history of the Mongol conquests. Philadelphia, Pennsylvania, USA: University of Pennsylvania Press. ISBN 978-0-8122-1766-7.
  • Rybatzki, Volker (2009). The early mongols: language, culture and history. Indiana University. ISBN [[Special:BookSources/97880933070578Mall:Please check ISBN|97880933070578[[:Mall:Please check ISBN]]]]. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
  • Sverdrup, Carl (november 2010). "Numbers in Mongol Warfare". Journal of Medieval Military History. Kd 8. Woodbridge, Suffolk, UK: Boydell & Brewer. ISBN 978-1-84383-596-7. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |editors=, kasuta parameetrit (|editor=) (juhend)
  • Vladimortsov, Boris (1969). The life of Chingis Khan. B. Blom.
  • Weatherford, Jack (2004). Genghis Khan and the Making of the Modern World. New York, USA: Three Rivers Press. ISBN 0-609-80964-4.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mongolite_riik&oldid=3059370"