Sahhalin

Allikas: Vikipeedia
Sahhalin
Sakhalin (detail).PNG
Pindala 76 400 km²
Rannajoone pikkus 3166
Rahvaarv 514 520 (1.01.2009)
Koordinaadid 51° 0′ N, 143° 0′ E51143
Ohhoota meri.png

Sahhalin (vene keeles Сахалин, jaapani keeles 樺太 (Karafuto), サガレン (Sagaren)) on Venemaale kuuluv saar Vaikses ookeanis.

Sahhalini eraldab läänes asuvast Euraasia mandrist Tatari väin (viimase kitsaim osa on Nevelskoi väin). Sahhalinist põhjas ja idas on Ohhoota meri, lõunas asuvast Hokkaidō saarest eraldab teda La Pérouse'i väin, edelas asub Jaapani meri [1].

Sahhalini pindala on 76 400 km2 [2] (teistel andmetel 72 493 km2 [3]). Rannajoon on 3166 km pikk. Saar on mägine, kõrgeim tipp Lopatini mäetipp on 1609 m kõrge [1].

Sahhalini suurim linn ja halduskeskus on Južno-Sahhalinsk (174 700 elanikku). Teised suured linnad on Korsakov (35 000), Holmsk (31 400), Ohha (26 100), Poronaisk (16 600), Nevelsk (14 700), Uglegorsk (12 000) ja Dolinsk (11 500, kõik 2009. aasta andmed). Suur maailma atlas märgib vähemalt 10 tuhande elanikuga linnadena veel Aleksandrovsk-Sahhalinski ja Nogliki [1].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogilised leiud näitavad, et inimesed elasid Sahhalinil juba paleoliitikumis, 20–25 tuhat aastat tagasi, kui jääajal alanes maailmamere tase ja Sahhalin omandas maismaaühenduse mandriga, samuti Hokkaidōga.

Neoliitikumis, 2000–6000 aastat tagasi, asusid saarele paleoasiaadid, tänapäeva Sahhalini põlisrahvad: saare põhjaossa nivhid ja lõunaossa ainud. Need rahvad elasid saarel kuni 17. sajandini kahekesi, kuid eraldatult. Nivhid käisid läbi Amuuri suudmes asunud hõimudega, ainud Hokkaidō ainudega. Ent nende materiaalne kultuur ja eluviis oli sarnane: mõlemad tegelesid koriluse, kalapüügi ja jahipidamisega.

17. sajandil ilmusid saarele tunguusi keeli kõnelevad rahvad: korilased ja põdrakasvatajad evengid ning orokid, kes evenkide mõjul samuti hakkasid põtru kasvatama.

1855 Venemaa ja Jaapani vahel sõlmitud lepingu kohaselt jäi Sahhalin Venemaa ja Jaapani jagamatusse ühisomandisse. 1875 sõlmisid need riigid Peterburi lepingu, mille kohaselt Sahhalin läks täies koosseisus Venemaale, kuid vastu andis Venemaa kõik Kuriili saared. Kohe seejärel, 23. mail 1875 võeti vastu seadus, millega Sahhalinist sai asumisele saatmise paik ja millega Sahhalinile asutati sunnitöövangla. Venelased asutasid 1882 asula, mis tänapäeval kannab nime Južno-Sahhalinsk (asutamise ajal Vladimirovka).

Vene-Jaapani sõjas võitis Jaapan Venemaalt Portsmouthi rahuga poole Sahhalini. Piir läks mööda 50. põhjalaiuskraadi ja jagas saare üsna täpselt pooleks.

Teises maailmasõjas sai Jaapan lüüa ja Venemaa (Nõukogude Liit) võitis. Sõja tulemusena läksid kõik Kuriili saared ja terve Sahhalin NSV Liidule, kuid rahuleping ja piirileping jäid sõlmimata, mistõttu juriidiliselt kuulub endiselt pool Sahhalini Jaapanile.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Suur maailma atlas, lk. 85
  2. "EE 8", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995.
  3. "Islands by Land Area". United Nations Environment Programme, Kasutatud 27.08.2010. (inglise)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]