Elu mõte

Allikas: Vikipeedia

Elu mõte on mõiste, mis püüab vastata filosoofilisele küsimusele elu või Universumi mõttest või eesmärgist.

On vaieldav, milles elu mõte seisneb ja kas elul üldse on mõte – seega võidakse neid küsimusi pidada hoopis pseudoprobleemideks[1]. Kui aga elule või Universumile püütakse mõtet/eesmärki otsida, siis võib vastust aidata leida filosoofia või religioon.

Elu mõtte all võidakse mõelda nii absoluutset (s.t elu või kogu Universumi mõtet) kui ka suhtelist mõtet (s.t inimese isikliku elu mõtet).

Absoluutse mõtte (või ka väärtuse) peaks tagama mingi väline autoriteet, nt kristluse järgi kõikvõimas ja kõiki inimesi armastav Jumal. Nihilistliku maailmakogemuse järgi sellist välist vaieldamatut autoriteeti pole või ei suuda inimene selle olemasolu kogeda[1].

Religioossetele absoluutsete elu mõtte väljakäimistele heidetakse ette seda, et kui näiline kindlus oma eesmärgis muudab inimesed teiste võimaluste suhtes pimedaks, on tagajärjeks halb usk[2].

Elu mõtte otsimine võib viia ka inimese elu mõttetuse tõdemuseni, nt siis kui jõuab järelduseni, et tema eesmärkide täitumine ei taga püsivat hüve, sest nii tema ise, tema järglased kui ka kogu inimkond surevad, või et maailmakõiksus on inimese vastu ükskõikne[1]. Sellise elu mõttetuse nentimise vastuseks on näiteks Albert Camus pakkunud absurdi trotsimist, Thomas Nagel aga irooniat[1].

Elu suhtelist mõtet otsitakse või see võib olla peitunud n-ö inimmõõdulistes asjades, nt olümpiavõidu saavutamises, armastuse kogemises[1]. Sellisel juhul hinnatakse elu mõttekust selle järgi, kuidas inimene oma elu täidab[1]. Elu mõtet iseendas otsides võib inimene leida, et tema elu on mõtestatud siis, kui tema teod on tema jaoks mõtestatud[3]. Seega – kui inimene seab endale eesmärke ning püüdleb nende poole, siis tema elu ongi mõtestatud[3].

Mõnikord võidakse ka elamist ennast pidada eneseküllaseks väärtuseks (s.t elu ise ongi elu mõte)[1].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 TEA entsüklopeedia 6. köide, 2011.
  2. Blackburn, S., 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, Vagabund. 520 lk
  3. 3,0 3,1 Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. 288 lk