John Cottingham

John Cottingham (sündinud 1943) on inglise filosoof.

Ta on Readingi Ülikooli emeriitprofessor. Tema uurimisvaldkonnad on olnud René Descartesi filosoofia, religioonifilosoofia ja moraalifilosoofia.

Looming

Erapoolikus, soosimine ja moraal

Artiklis "Partiality, favouritism, and morality" (1986) kaitseb Cottingham partsialismi.

Paljud filosoofid on impartsialistid. Nad väidavad, et moraal nõuab aja ja ressursside paigutamist eelistamata iseenda huvisid ja eesmärke ning soosimiseta ja erapoolikuseta nende suhtes, kellega meil on eriline suhe. Impartsialismi toetavad utilitarism, sotsialism ning kristlus ja teised usundid. Ometi on ta alusetu. Esiteks, vaevalt on see praktiliselt teostatav. Kõik eelistavad oma plaane, perekonda, armastatut, sõpru; pole selge, kuidas saaks oma aega ja ressursse teisiti jaotada. Veel enam, tegelikel juhtudel on impartsialism moraalselt kahtlane. Valik päästa oma laps põlevast majast, kui üldise kasulikkuse tasakaalu erapooletu kaalutlus soosiks kellegi teise päästmist, on impartsialistide järgi võib-olla mõistetav, kuid siiski kahetsusväärne allajäämine kõige kõrgematele moraalsetele kaalutlustele, tegelikult aga on see moraalselt õige, just see olekski lapsevanema kohustus (Cottingham, "Ethics and impartiality"; Andrew Oldenquist, "Loyalties").

Ka partsialismil on tõsiseid raskusi, kuid need on ületatavad. Partsialism on esialgse määratluse järgi tees, et on (mitte ainult psühholoogiliselt mõistetav, vaid) moraalselt õige soosida omasid (omad on need, kellega subjektil on eriline suhe või isiklikud sidemed).

Mõnedel juhtumitel, näiteks riigiametnike puhul, on erapoolikus ning sõprade ja sugulaste soosimine lubamatu. Näiteks riigiametnikul on otsene kohustus olla erapooletu (otsene juhtum); näiteks firma personalijuhil on ametikohast tulenev kohustus anda kallutamata hinnanguid objektiivsete kriteeriumide põhjal (kaudne juhtum). Seda arvesse võttes võib partsialismi määratleda teesina, et kui puudub otsene või kaudne kohustus olla erapooletu, siis on moraalselt õige soosida omasid.

Omad on määratletud mingi suhte kaudu, mis neil subjektiga on. Tulekahju juhtumi puhul põhineb lapsevanema otsus päästa oma laps lihtsalt tõigal, et see on tema laps. Selles põhjendis on kõrvaldamatult partikulaarne, eneseleosutuslik element. Põhjendiks ei ole lapse mingi universaliseeritav omadus. Partsialisti tegevusprintsiip on siiski universaliseeritav selles mõttes, et ta võib vabalt olla valmis ette kirjutama, et iga lapsevanem sarnases olukorras peaks soosima oma last. Nii et tema positsioon ei ole olemuslikult mõistusevastane ega suvaline. Aga kui kaugele omad laienevad, kas ka minu rahvusele ja minu rassile? Oletame, et ma näen eraisikuna tänaval jalutades kahte kerjust, aga mul on ainult üks rahatäht. Kas mul on siis legitiimne põhjend soosida seda kerjust, kes on minu rahvus- või rassikaaslane? Enamik tõsiseid moraalimõtlejaid mõistab rahvusliku ja rassilise diskrimineerimise tingimusteta hukka. Partsialismi võimalikud vormid oleksid siis näiteks familism (perekonnaliikmete soosimine), sugulaste soosimine, klannism, patriotism, rassism, seksism ja planetism (oma planeedi olendite soosimine). Veel edasi minnes võiks kujutleda ka Linnuteelt ja Kohalikust Galaktikarühmast pärit olendite soosimist. "Juhtiv" mõiste on siin 'rassism', mis on moraalse kaitsmatuse musternäidis. Feminism ja loomaõiguslus on kasutanud tõhusa survevahendina meesšovinismi ja spetsiesismi võrdlemist rassismiga, mis on suvaline diskrimineerimine. Esmapilgul on patriotismiga hoopis teine lugu. Spetsiesismi ja seksismi pole kunagi peetud voorusteks, need sõnad on leiutatud ebateadlike või vähemalt mõtlematute käitumismustrite tähistamiseks, et häbimärgistada neid suvalise diskrimineerimisena, pahedena. Patriotismi aga on peetud ja peetakse seniajani laialdaselt vooruseks. Patriotismis on kahtlusi tekitanud natsionalistliku innuga peetud maailmasõjad ning vajadus ressursse maailma maade vahel õiglasemalt jaotada, millele osutavad globalistid. Nendest kaalutlustest paistab tulenevat, et hoolikas ja järelemõtlev moraalimõtleja peaks kõiki neid partsialismi vorme taunima. Nende pooldamine hakkab tunduma kitsa, vabastamata vaimu tunnusena. Tõsi küll, familism selliseid reaktsioone esile ei kutsu, kuid tundub, et ei saa Andrew Oldenquisti kombel loota, et kõik argumendid perekondliku lojaalsuse kasuks on põhimõtteliselt rakendatavad ka patriotismi puhul. Tundub, et tõendamise koorem lasub hoopis familismi kaitsjal, kes peab näitama, miks familism on vaba teistele partsialismi vormidele omistatavast suvalisest diskrimineerimisest.

Partsialismil tundub olevat kaks strateegiat. Üks oleks kaitsta korraga kõiki partsialismi vorme, väites, et meil kui vabadel moraalisubjektidel on õigus soosida mis tahes rühma. Teine oleks leida printsiip, millele toetudes saaks seletada, miks ühed partsialismi vormid on moraalselt kaitstavad ka juhul, kui teised ei ole.

Esimene strateegia ei saa õnnestuda. Juba rassismi võimaliku õigustuse arutamine võib tunduda solvav. On siiski juhtumeid, kus omade eelistamine tundub esmapilgul vähemalt lubatavana. Kas mustanahaline ei võiks anda oma pangatähe mustanahalisele kerjusele ainsa põhjendiga, et too on tema rassikaaslane? Võib-olla, kuid rassilise rõhumise ajaloo tõttu me ei ole sama valmis aktsepteerima analoogset käitumist valge puhul. Aga kas inglane võiks legitiimselt eelistada inglasest emigranti ameeriklasele? Võidakse mõelda, et soosimine saab niisugustel juhtudel (kerjuste vahel ei ole universaliseeritavat erinevust) põhineda ainult sentimentaalsusel ja kapriisil, mitte moraalil. Ent väide, et niisugune eelistus ei saa olla moraalselt kaitstava valiku alus, on võib-olla tsirkulaarsel alusel. Kui subjektil ei ole otsest või kaudset kohustust olla erapooletu, kas tal ei ole siis moraalset õigust juhinduda oma eelistustest? Tõsiasi, et "see on minu raha", on küll tugev põhjend selle kasuks, et raha omanik peab saama ise otsustada, kuidas ta seda jaotab, kuid see ei tähenda, et tema valikut ja selle põhjendeid ei võiks moraali seisukohast kritiseerida. Partsialistlikul põhjendil valiku tegijat saab moraalselt laita selle pärast, et ta juhindus suvalisest ja kapriissest põhjendist. Sellepärast tuleb esimesest strateegiast loobuda ning leida printsiip, mille alusel saab eristada vastuvõetavat ja vastuvõetamatut partsialismi.

Moraaliotsustused ei ole lihtsalt suvalised ettekirjutused. Moraaliotsustuse tegija peab vähemalt põhimõtteliselt olema valmis näitama, kuidas tema ettekirjutus annab panuse mingisse üldisesse hea elu kavandisse. See järeldub Aristoteleselt tuttavast argumendist, et eetika objekt on eudaimonia. (Mõnikord arvatakse, et eetika ja eudaimonia vaheline seos näitab, et kirjelduse ja väärtustuse vahel ikkagi ei ole lõhet. Ent kuigi eetika ja eudaimonia vaheline seos paneb teatud süstemaatilised piirid sellele, mida võib pidada heaks teoks või vastuvõetavaks ettekirjutuseks, jätab see siiski võimaluse, et kaks võrdselt ratsionaalset inimest on samu tõsiasju arvestades eri meelt selles, mida on õige teha. Näiteks kui A arusaam heaolust sisaldab nägemust sotsiaalsest koostööst, võib ta palvetamise ja paastumise hukka mõista kui iseka ajaraiskamise; B kavandi järgi aga on üksindusse tõmbumine täitumise võti, mistõttu ta peab palvetamist ja paastumist voorusteks.) Selleks et partsialism oleks usutav eetiline seisukoht, ei saa ta piirduda väitega, et teatud sorti eneseosutuslik soosimine on lubatud või "hea". Ta peab näitama, kuidas nende soosimine, kellega ta on teatud viisil seotud, aitab kaasa täitunud elule. See võimaldab partsialismi eri liikidel moraalselt olulisel moel vahet teha.

Elukavandile apelleerides on võib-olla kõige lihtsam ja selgem kaitsta erapoolikust oma plaanide ja projektide suhtes (subjektiga seotud partsialismi): otsustamisel, kas toetada X-i või Y-i eesmärke, on tõsiasjal, et mina olen X, teatud moraalne kaal. (Mitte lõputu kaal: teiste projektid võivad olla tähtsamad.) See, et tõsiasi, et projekt on minu oma, ei ole mitte ainult tõsiasi, mida me kõik tegelikult järgime, vaid tundub olevat ka enda subjektiks, identiteediga isikuks pidamise oluline eeltingimus. Olla isik (olla jätkuvate soovidega, plaanidega, projektidega) tähendab olla kaasatud; seetõttu peame andma lisakaalu plaanidele ja projektidele, milles oleme otsustanud osaleda. Tundub, et kui ma iga päev peaksin kaalutlema, kuidas iga hetke kõige paremini rakendada näiteks globaalse kasulikkuse heaks, andmata prioriteeti asjaolule, et mina osalen teatud projektides, siis ma indiviidina laguneksin, sest ma peaksin siis kõrvale jätma käsil oleva tegevuse, niipea kui ilmub silmapiirile projekt, mille üldine kasulikkus on pisut suurem. Tundub, et siis mul ei oleks iseloomu, mu elul ei oleks eripärast mustrit. Nagu ütles Bernard Williams (Moral Luck, lk 4), oleksin "rahuldussüsteemi" mutrike, "mis juhtus teatud ajal olema teatud kausaalsete kangide juures". Nii et subjektiga seotud partsialismi puhul ei ole tegu konkreetse indiviidi (minu) projektide suvalise või kapriisse soosimisega, vaid teatud eelistus minu projektidele on heaolu mis tahes usutava kavandi oluline eeltingimus. Tundub, et eetika, mis nõuab, et inimesed oleksid subjektid, järgiksid oma plaane ja projekte, (seega igasugune eetika) peab lubama subjektiga seotud partsialismi. Kui see argument on õige, siis subjektiga seotud partsialism ei ole mitte ainult kaitstav, vaid osutub igasuguse mõeldava eetikasüsteemi üheks alussambaks. Kas siiski mõni eetikasüsteem (võib-olla mõni budistliku eetika vorm) ei võiks loobuda individuaalsest subjektsusest või üldse minast? See on mõeldav. Aga kuigi eetiline ideaal võib ette näha lõppseisundi, milles igasugune minatunne puudub, tundub, et selle poole püüdlema asumine nõuab sihikindlust ja visadust, seega subjektiga seotud partsialismi. Olgu sellega kuidas on, ja isegi kui osutuks, et subjektiga seotud erapoolikuse pretensioonist kohale kõigis elukavandites tuleb loobuda, oleks mis tahes eluplaanile, milles subjektiga seotud partsialismil pole kohta, ikkagi mitu maisemat vastuväidet. Esiteks oleks selliseks eluks võimelised väga vähesed, kui üldse keegi. Teiseks oleks niisuguses elus midagi parasiitlikku: niisugust elu elav inimene peaks saama toidu, peavarju ja muu eluks vajaliku nendelt, kes viivad ellu isiklikke projekte, mis tõttu sellist elu saaks elada vaid väike vähemus.

Subjektiga seotud partsialism ei nõua, et subjektide projektid ei oleks altruistlikud, vaid enesekesksed. Vaieldavam on erilise kaalu omistamine omaenda heaolule, omaenda huvidele ja rahuldusele lihtsalt sellepärast, et need on enda omad, (enesesoosimine, endale suunatud partsialism). Selle printsiibi eetilist õigustatust on keeruline kaitsta ja Cottingham ei taotle selles ammendavust, vaid esitab ainult mõned argumendid. Esiteks, kuigi impartsialistid sageli võrdsustavad enesesoosimise isekusega, pole kaugeltki selge, et teatud erilise kaalu omistamine omaenda huvidele ja rahuldusele tuleb automaatselt hukka mõista, sest see on isekas. Isekas inimene omistab omaenda rahuldusele liigset kaalu ja taotleb seda hoolimata kahjust, mida ta teistele teeb; võib-olla saab legitiimseks pidada mitteliigse erilise kaalu omistamist enda rahuldusele. Aristotelese järgi on philautia (iseenda armastamine) voorus, kui sellega pole liiale mindud; see on iseendast eriline hoolimine, mis on eudaimonia jaoks hädavajalik ([[Nikomachose eetika 8, 1168b). Teiseks, teatud annus enesele suunatud erapoolikust on enamiku inimeste psühholoogilisse konstitutsiooni nii sügavalt juurdunud, et pole kerge näha, kuidas seda täielikult keelav eetika võiks ellu jääda. Kui inimesed ei omistaks oma huvidele suuremat kaalu, kuidas nad saaksid üldse lõbutseda või oma harrastustega tegelda, selle asemel et midagi kasulikumat teha või hädas olijaid aidata? Kui impartsialist vastab, et tegelikult me peaksime niisugusest aja ja ressursside raiskamisest loobuma, siis paistab, et ta paneb ette selle, mida John Mackie nimetab fantaasiaeetikaks (Ethics: Inventing Right and Wrong) – eetika, mille inimesed võivad küll sõnades ideaaliks võtta, kuid ei võta iial oma tegelikuks elustrateegiaks. Kolmandaks, enesesoosimine võib etendada väärtuslikku osa omahuvist mittelähtuvate eesmärkide edendamisel. Enamikul inimestel on raske mingit projekti kõigest südamest ellu viia, kui kas selle täitumine või selle poole liikumine teda mitte kuidagi isiklikult ei rikasta. Selles ei ole midagi küünilist. Inimesed võivad muidugi pühendada oma elu mingile üritusele, ilma et neil isiklikud huvid mängus oleks. Ent pideva pühendumusega mingile üritusele kaasneb peaaegu alati teatav "minarahuldus". See rikastab elu ja annab elule mõtte. Tundub, et on vähe kahtlust, et minarahuldus on mootor, mis on käitanud enamikku moraaliprojekte, olgu siis nende sisu enesele suunatud või mitte. Paistab võimalikuna, et enesele suunatud erapooletust saab kaitsta ka viidates sellele, et kõige väärilisemgi ideaal ei kogu tõenäoliselt palju pooldajaid ega jõua kuigi kaugele, kui ta mingil määral ei võta appi inimeste tegelikku eelishoolimist omaenda heaolust. Eetika, mis leiab sellisele enese-eelistusele legitiimse koha, püsib küllap paremini ning seetõttu edendab oma eesmärke tõhusamalt kui eetika, mis püüab enese-eelistust keelata.

On veel üks ja vähem vaieldav partsialismi tüüp, mis tundub olevat väga paljutõotav kandidaat õigustamiseks eetilise elukavandi kaudu. Kõigi või vähemalt enamiku elujõuliste eetikasüsteemide üks alussammas on erapoolikus armastatute suhtes ehk "filofiilne partsialism". (Philophilos väärib Aristotelese järgi kiitust (Nikomachose eetika 1155a29, 1159a35). See printsiip väidab, et otsustamisel, kas edendada X-i või Y-i huve, on legitiimne omistada teatud moraalset kaalu asjaolule, et mina armastan X-i. Kuigi siin on kõrvaldamatu eneseosutus, ei ole siin siiski midagi isekat ega kitsalt omahuvilist, nagu mõnikord väidetakse. Armastus kellegi vastu on tema õnnelikkuse soovimine tema enda pärast, ja sellepärast on see altruistlik. Vanema soov, et tema laps oleks õnnelik, ei ole lihtsalt soov, et vanem ise selle üle rõõmustaks, sest vanem soovib näiteks ka, et tema laps oleks õnnelik ka pärast tema surma. Vanem võib omistada lapse heaolule suuremat kaalu kui enda omale. Kuigi seksuaalne armastus, romantiline armastus ja abieluline armastus on mõnes suhtes dünaamilisemad ning isikliku arengu ja psühholoogilise tasakaalu seisukohast tähtsamad, ei ole nad tavaliselt nii silmatorkavalt eneseohverduslikud, ja enamik inimesi ütleks, et ei tohikski olla. Siiski on ka need armastuse liigid altruistlikud. Armastav abikaasa soovib oma abikaasa heaolu tolle enda pärast, mitte lihtsalt sellepärast, et õnneliku ja täitunud inimesega on lihtsam koos elada. Seega on igasugune tõeline armastus altruistlik, kuigi tal on kõrvaldamatu eneseleosutuslik aspekt. Nende suhtes, keda armastatakse ("eneseleosutusliku altruismiga" (John Mackie, Ethics: Inventing Right and Wrong, lk 132)), ei olda erapoolikud mitte nende omaduste pärast, mis väärivad erilist tunnustust, (muidu oleks tegu erapooliku väärtustamisega), vaid erilise suhte pärast nendega, keda armastatakse. (Aristoteles ütleb selle kohta, keda armastatakse, (philos) allos autos ('teine mina', alter ego, pidades silmas, et sellest, keda armastatakse, hoolitakse eriliselt, nagu iseendastki (Nikomachose eetika, 1166a32).) Filofiilset erapoolikust ei saa pidada lihtsalt suvaliseks või kapriisseks soosimiseks. Ta on eetiliselt usutav sellepärast, et tõelisel armastusel on koht peaaegu kõigis elujõulistes heaolu kavandites. Eriline hoolimine teatud inimestest on hädavajalik, et saaksid toimida need lähedased suhted, mida enamik inimesi peab oluliseks psühholoogilise rikastumise allikaks. Olukord, milles subjekt on tunnistajaks selle õnnele, keda ta armastab, ja armastus on vastastikune, on üks inimelu peamisi rahuldusi. Filofiilset partsialismi on seega väga lihtne kaitsta: kui ma ei omista erilist kaalu asjaolule, et tegu on inimesega, keda ma armastan, kui ma hindan nende inimeste vajadusi ainult erapooletult, siis kaob see eriline hoolimine, mis on sõpruse ja armastuse olemus. Erapooletus nende vastu, keda armastatakse, on õigustatud sellepärast, et see on ühe ülima inimliku hüve koostisosa. Loomulik on küsida, kas see argument põhineb mõnel oletataval mõistelisel tõel selle kohta, milles seisneb inimeseks olemine, või lihtsalt psühholoogilisel üldistusel enamiku inimeste konstitutsiooni kohta. Esimese võimaluse vastu on otsustav argument, et olnud inimesi (erakud, rändmungad), kes on elanud ilma erilise armastuse sidemeteta. Sellist elu peetakse moraalselt kiiduväärseks, eriti kui see on mõne väärtusliku eesmärgi (vaeste aitamine, haigete põetamine) teenistuses. Ilmselt ei saa siis filofiilset erapoolikust pidada mis tahes elujõulise eluplaani tarvilikuks tingimuseks (nagu öeldud, hea elu võimalikke kavandeid on mitu). Aga kui mittefilofiilne elu on võimalik ja võib olla isegi väärtuslik, on tal siiski puudused, mis on analoogsed ilma subjektiga seotud erapoolikuseta elu omadega. Esiteks, enamik inimesi pole selleks lihtsalt suutelised. Teiseks, selline elu on mõnevõrra parasiitlik, sest sellise eluviisi harrastajad sõltusid lastena vanemate erapoolikust armastusest. Nii et esiteks ei paku mittefilofiilne elukavand enamikule inimestest usutavat eluplaani ja teiseks on selle püsimise eelduseks, et enamik inimesi seda omaks ei võta.

Kas ka teistel partsialismidel on niisugune tugev õigustus? Paljudel juhtudel kindlasti mitte. Tundub näiteks, et rassilise erapoolikuse puhul ei leidu ühtki kaugeltki usutavat argumenti selle kasuks, et see peab leidma koha kõigis või enamikus usutavates inimese heaolu kavandites. Ometi leidub rassiste, kes väidavad, et kui ühte rassi institutsionaalselt süstemaatiliselt soositakse, siis on elu parem. Ja on meesšoviniste, kes väidavad, et kui mehi institutsionaalselt soositakse, siis on ühiskond parem. Kas sellised partsialistid ei saaks toetuda eluplaani argumendile? End tõendid näitavad, et rassilisest ja soolisest erapoolikusest loobumine viib rikkamatale, täitvamatele inimsuhetele ja institutsioonidele, inimeste austamise kasvule, suurematele enesearendamise võimalustele, ühesõnaga suurematele väljavaadetele eudaimonia saavutamisele. Sugulaste soosimise kohta on raskem seisukohta võtta. Selle pooldajad väidavad tõenäoliselt, et eelistamine peaks olema võrdeline sugulusastmega. Võib mõelda, et see seletab perekondlikku erapoolikust ning paljude tunnet, et meile geneetiliselt lähematel liikidel, näiteks inimahvidel, on kõrgemad moraalsed pretensioonid kui näiteks rottidel ja imetajatel kõrgemad kui näiteks putukatel. Ent sellel seisukohal on ka intuitsioonivastaseid järelmeid. Šimpansite DNA on meie omale tõesti väga lähedane, ent kindlasti pole usutav, et see asjaolu iseenesest loeb, kui jutt on sellest, kuidas neid moraali seisukohast tuleb kohelda. Samuti, kui on jutt sellest, keda päästa põlevast majast, siis sugulaste soosimise printsiibi järgi peaks teiste asjaolude võrdsuse puhul eelistama lihast last lapsendatud lapsele. Range arvestuse järgi peaks õde kahekordselt eelistama vanaemale. Mõned sotsiobioloogid tunduvadki sellega nõus olevat, et on minu huvides või "minu geenide huvides", et võimalikult palju minu geenidest jääks ellu, mistõttu sellised eelistusastmed on päris ratsionaalsed. Aga geenidel ei ole huvisid ja minu geenidega sarnaste geenide olemasolu tulevikus ei puuduta kuidagi minu huvisid ja heaolu. Inimene soovib muidugi legitiimselt, et tema lapsed ja lapselapsed ellu jääksid, ja püüab selleks midagi teha, kuid selle moraalne alus ei ole mitte sugulus, vaid lähedased emotsionaalsed sidemed ja nende roll asjaosaliste täitumises ja õnnes. Klannismile ja patriotismile on raskem hinnangut anda. Ilmne tundub see, et neil ei ole inimeste heaolus otsustavat tähtsust. Näiteks klannism ongi moodsates ühiskondades suurelt jaolt kadunud, ilma et inimelu oleks märgatavalt vaesustunud. Ent tundub usutav, et inimestel või vähemalt enamikul neist on raske olla õnnelik, kui nad ei saa lõimida oma elu vähemalt mõnda erapoolikuse võrgustikku, mõnda vastastikuse sõltuvuse ja lojaalsuse struktuuri, mis toimib suuremas mastaabis kui enesele suunatud erapoolikus ja filofiilne erapoolikus. Sellest annavad tunnistust kaebused juurtetuse üle tänapäeva linlaste seas ja separatistlikud liikumised suurtes riikides. Et öelda, kuivõrd saab õigustada patriotismitaolisi partsialisme, on tarvis hoolikalt hinnata psühholoogilisi ja sotsioloogilisi andmeid, mida tõenäoliselt pole piisavalt.

Niisiis, moraalisubjekt, kellel ei ole otsest või kaudset kohustust olla erapooletu, võib legitiimselt esiteks olla subjektiga seotult erapoolik (anda teatud eelistuse enda valitud eesmärkidele ja projektidele), teiseks olla piiratud määral enesele suunatult erapoolik (kulutada aega ja ressursse eelistatult oma heaolule) ja kolmandaks olla filofiilselt erapoolik (arvestada soosivalt nendega, keda ta armastab). Ja niisuguse erapoolikuse kaitsmine ei too kaasa toetust rassismi ja seksismiga seotud ebaõiglase diskrimineerimise toetamist. Inimestele mõeldud moraalisüsteem ei saa läbi ilma partsialistlike printsiipideta, aga see ei tähenda, et kõik partsialismid on õigustatud. Et asjaolu, et X ja Y on igas suhtes kvalitatiivselt sarnased, on alati prima facie põhjend X-i ja Y-i ühesuguseks kohtlemiseks, siis X-i soosimist peab partsialist alati õigustama.

Partsialistid väidavad, et mõnedel asjaoludel on oma aja ja ressursside jaotamisel legitiimne omistada teatud kaalu eneseleosutavatele tunnustele, aga lahtiseks jääb küsimus, kui palju kaalu on moraalselt kohane neile omistada. Sellele ei ole kerge vastata, aga peaaegu iga keeruline moraaliküsimus sõltub omavahel konfliktis olevate moraaliprintsiipide ja moraalsete väärtuste balansseerimisest ja kaalumisest. Seetõttu ei ole niisuguste raskuste olemasolu üllatav ega ole vastuväiteks partsialismile kui niisugusele.

Publikatsioonid

• Ethics and Impartiality. – Philosophical Studies, 1983, 43, lk 83–99.
• Partiality, Favouritism, and Morality. – Philosophical Quarterly, 36, 1986, lk 357–373. Veebiversioon
• Descartes, Blackwell 1986
• The Rationalists, Oxford University Press 1988
• Partiality and the Virtues. – Roger Crisp (toim). How Should One Live? Essays on the Virtues, Oxford: Clarendon Press 1996.
• Descartes's Philosophy of Mind, Orion 1997
• Philosophy and the good life: reason and the passions in Greek, Cartesian and psychoanalytic ethics, Cambridge University Press 1998
• On the Meaning of Life, Routledge 2003
• The Spiritual Dimension, Cambridge University Press 2005
• Western Philosophy, Blackwell 2007
• Cartesian Reflections, Oxford University Press 2008
• Why Believe? Continuum 2009

Välislingid

• Koduleht
  • Artiklid