Loovus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Loovus ehk kreatiivsus (inglise keeles creativity, saksa keeles Kreativität) on võime luua originaali. Loovus teostub loomeprotsessi kaudu loomingus. Loovus eeldab mõtlemist.

Muid definitsioone:

  • Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada.[1]
  • Loovus on selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad[2]; selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad.[3]

Loovus avaldub võimes lahendada probleeme nii uute ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid nähtuste (asjade) vahel ning märgata neid seal, kus teised neid ei näe.

Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.

Loovuse käivitamine on psühholoogiline protsess, mis põhineb aju funktsioneerimise eri tasanditel. Neid tasandeid on neli: info kogumine viie meele kaudu; informatsiooni salvestamine, hoidmine ja meeldetuletamine; divergentne ehk hargnev mõtlemine, mille käigus kasutatakse teadmisi ja fantaasiaid selleks, et luua fakte, ideid ja tegevusplaane; konvergentne ehk koonduv mõtlemine, mille käigus kasutatakse loogikat, selleks et hinnata loodud alternatiive.[4]

Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet: loovus kui iseloomujoon (nimetades seda iseloomujoont originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel, ja loovus kui saavutus. Ta esitab küsimuse: "Miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad tegurid kolme rühma: kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused), keskkonnategurid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus) ja isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus).

Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri – üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja vastava valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.

Kognitiivsuse uurija Gilles Fauconnier töötas 2002. aastal koos oma kolleegi Mark Turneriga välja nn sulanditeooria (inglise keeles conceptual blending). See püüab seletada, kuidas inimestel õnnestub jõuda uute lahendusteni, kombinee­rides üksteisesse mittepuutuvaid praktikaid või mõistestruktuure. Näitena võiks kasutada golfi ja jääkeegli ühendamist, nii et golfist võetakse kasutusele pallilöögid mööda maapinda ja jääkeeglist see, et oma kuul on vaja toimetada mingile punktile kõige lähemale. Sünnib uus mäng, milles mängijad löövad üksteise järel golfipalle mööda maad nii, et eesmärk on need jääkeegli kombel keskpunktile kõi­ge lähemale saada. Seesugust valmis ainese loovat kombineerimist rakendatakse geneetilistes algoritmides juba praegu.[5]

Loovuse tasandid[muuda | muuda lähteteksti]

Loovust võib vaadelda erinevatel tasanditel. James C. Kaufmani ja Beghetto „Nelja loovuse mudel“[6] kirjeldab neid tasandeid järgmiselt:

  • Õpiloovus (mini-c Creativity) – „loomingulised sähvatused“, mida inimesed kogevad õppimise protsessis. Õpiloovus hõlmab isiksusele endale uudsete ja tähenduslike kogemuste, tegevuste ja sündmuste tõlgendamist.
  • Igapäevane loovus (little-c Creativity) – endale uudne käitumisviis, tegevus ja selle tulemus igapäevases elus, ka puhas fantaasia, iseendale uudne arusaamine maailmast ja inimestest.
  • Erialaloovus (Pro-c ehk Professional Creativity) – professionaalsel tasemel meisterlikkus ükskõik millises valdkonnas, mille kaudu tunnustatakse seal tehtud suurt loovat panust. Erialaloovus on arenenud argiloovusest, kuid ei ole veel saavutanud väljapaistva loovuse taset.
  • Väljapaistev loovus (Big-C Creativity) – selgelt väljapaistev loometulemus kogu inimkonna tasandil.

Lisaks võib välja tuua veel:

  • Sotsiaalne loovus – üksikisiku või grupi toimetulek sotsiaalsetes suhetes endale uudsel viisil. [7]
  • Emotsionaalne loovus – oskus tunda ja väljendada suhtlemises oma emotsioone ausalt ja ebatavalisel viisil. [8]

Loovat mõtlemist toetavad oskused on fantaasia, kujutlusvõime ja assotsiatsioonide loomine.

Loovuse ergutamiseks saab kasutada mitmesuguseid loovustehnikaid.

Loovus ja inseneeria[muuda | muuda lähteteksti]

Võime luua midagi uut ja väärtuslikku nimetatakse loovuseks ehk kreatiivsuseks. Insenerid ja konstruktorid, kelle mõtte- ja kätetööst sünnivad uued masinad, tehnoloogilised protsessid ja tarbeesemed, on osalised tehnoloogia loomingus. Tehnoloogialoominguga tegelemiseks on eriline mõtlemistüüp, mida tavakeeles nimettatakse tehniliseks taibuks. Ja vahel ka lihtsalt nutikuseks. Loovuse probleeme uurinud psühholoogid väidavad, et selle mõtlemise eripäraks on mõtete lahknevus ehk divergentsus. Tavaliselt koondub mõtlemine mingit ülesannet (näiteks matemaatikas) lahendades sellele, kuidas sobitada olemasolevad andmed ühte kindlasse valemisse. Tehnikaloomingus on aga kasulik see, kui mõte liigub mitmes suunas. Peale mõtlemise lahknevuse on tehnilise taibu jaoks oluline ka analüütilisus, s.t probleemi lahutamist üksikosadeks, nende osade tähtsuse hindamist ja lahenduse otsimisel kõige olulisemale keskendumise oskust (Tehnoloogia ja loovus 2011)

Corpley ütleb, et tehnoloogilise probleemi lahendamisel peab insener fokuseerima kahele mõtlemisviisile: analüüsile (koonduvale mõtlemisele) ja sünteesile (hajuvale mõtlemisele). Inseneeria on fundamentaalne protsess loominguliselt probleemi lahendamisel (Corpley, D.H. 2015).

Zhiqiang ja Schönwetter toovad välja Taylori loovuse püramiidi inseneeria kontekstis, millest lähtudes võib eristada loovuse viit tasandit:

  • ekspressiivne loovus;
  • tehniline loovus;
  • leiutajalik loovus;
  • innovaatiline loovus;
  • edasiviiv loovus.

Ekpressiivne loovus on võime kirjeldada unikaalset ideed toote kujundusest. Tehniline loovus on tase edasi ja kasutades ekspressiivset loovust luuakse olemasolevatest materjalidest töötav toode. Leiutajalik loovus on võime vanadest asjadest luua midagi uut, mis põhineb vanemate ideede ühendamisel ja nende sünteesimisel uueks tooteks. Innovaatiline loovus on võime „mõelda valjaspool kasti“, võime luua uusi tooteid, teadmisi ja arusaamu. Edasiviiv loovus on võime luua märkimisväärseid uusi teadmisi ja avastusi, viies läbi suuremaid suunamuutuseid. Insenerliku loovuses enamasti saavutatav tasand on innovatiivse ja edasiviiva loovuse tasand, kuna inseneriteadus on elukutse, kus kasutatakse toodete tootmiseks teaduslikke põhimõtteid või järeldusi. (Zhiqiang, Schönwetter, 2004).

Corplay iseloomustab inseneri loovust viie P (phase, person, product, process, press) kaudu:

  • Phase (faas) – loovuse etapid. Guilford (1959) kirjeldab loovust kui probleemi lahendamist läbi nelja etapi: 1) probleemi mõistmine 2) ideede väljatöötamine 3) võimaluste hindamine 4) lahenduse joonise koostamine, mis lahendab probleemi. Horenstein (2002) ütleb, et insenerlik probleemi lahendamine koosneb kahest etapist: 1) loovuslik sünteesi etapp, 2) loogilise analüüsi etapp.
  • Person (persoon) – kes on loojad? Persoonile omistatakse indiviidi psühholoogilised tegurid, mis mõjutavad tulemuseprodukti loomist. Uuringud on näidanud, et personaalsed omadused, motivatsioon ja tunded on oluline dimensioon loovuslikus probleemi lahendamises (Corpley 2013)
  • Product (produkt) – mida luuakse? Corpleyh ütleb, et tuleb määratleda produkt, mida luuakse ja ta iseloomustab nelja tüüpi loovprodukti: 1) asi, ehk toodetud objekt, 2) protsess, ehk meetod millegi tegemiseks, 3) süsteem, ehk tegevuses olevate elementide kombinatsioon, 4) teenus, ehk organiseeritud süsteem tööjõu ja materjalide kasutamisest nõudmiste rahuldamiseks.
  • Process (protsess) – kuidas me loome? Protsessi iseloomustatakse kui mõtlemise stiili produkti loomisel. Guilford (1950) ütleb, et produkti loomise juures määravad olulist rolli mõtlemise stiil, milleks on konvergentne ehk lähenev mõtlemine ja divergentne ehk hajuv mõtlemine.
  • Press (press) – kus loovus toimub? Press uurib organisatoorseid ja sotsiaalseid rolle loovuses. Corpley nimetab organisatsioonilised aspektid, mis inseneri firmadel mõjutavad loovust:
    • Vahendid institutsiooni struktuurides, nagu laboratooriumid, informatsiooni leidmise vahendid, raamatukogud, klassiruumid, töötoad, jne.
    • Inimesed, mitte ainult juhid või instruktorid vaid kõik töötajad ja õpilased.
    • Immateriaalsed institutsioonilised tegurid, nagu traditsioonid, standardid, normid, reeglid.
    • Psühholoogilised institutsioonilised tegurid, nagu rollid, suhted, sotsiaalsed hierarhiad, käitumisreeglid, kommunikatsiooni teed ja meeldimised.

Loovus ja tehisintellekt[muuda | muuda lähteteksti]

Tehisintellekt on olemuslikult arvutiprogramm, mis täidab selle koostaja poolt etteantud ülesannet. Kui algselt pidi programmeerija ette nägema ja üles kirjutama iga sammu, mida arvuti pidi tegema, siis masinõppe tehnoloogia leiutamise järel on võimalik anda arvutile ette kogu virtuaalruumis paiknev informatsioon ning lasta tal seda analüüsida, otsida seoseid sõnade vahel ning tuua välja nende ilmnemise sagedus. Nii tekkis uut tüüpi loovus, milleks inimene pole kunagi võimeline.

Tehisintellektil põhinev loovus toimib kahes faasis:

  • esmalt leiab programm kõik võimalikud seosed ning nendest tulenevad võimalused, kuidas lahendada etteantud probleemi.
  • seejärel peab programm või inimene välja viskama need lahendid, mis on juba realiseeritud või mida olemasoleval tehnoloogilisel tasandil või inimeste tahtmatuse tõttu muuta oma käitumist või suhtumist pole võimalik realiseerida.

Timo Honkela esitab oma raamatus järgmise näite sellisest protsessist:

Kujutagem ette; et me tahame komponeerida loo euro­visioonile. Järelikult peame leidma kaasahaarava meloodia. Valitud taktidele pai­gutatakse määratu hulk juhuslikke noodijadasid; kus nootide kõrgused ja pikkused varieeruvad mõistlikes piirides; näiteks inimkõrva kuulmisulatuse raames.

Teises faasis hakatakse seda tohutu suurt meloodiavariantide hulka harven­dama. Kui küsimus on muusikas, siis tuleb masinale luua hindamisvõime, mis arvestab vähemalt kahe teguriga - teose uudsuse ja meloodia huvitavusega. Mõle­maid on masinõppe abil võimalik saavutada: masinat võib õpetada ära tundma plagiaate, söötes sellesse võimalikult suure hulga juba olemasolevaid muusi­kapalasid. Nende huvitavust võib hinnata sama ainese põhjal, ainult et kritee­rium oleks sel juhul mitte sarnasus, vaid erinevus juba eksisteerivast materjalist. Lugu ei tohiks liigselt sarnaneda mõne olemasoleva palaga, aga samas võib liiga suur erinevus samuti võõristust tekitada. [5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. McLeod & Cropley, 1989
  2. Cropley & Urban, 2000
  3. Feldhusen, 1999
  4. Kallas, E. (2015). Loovustehnikad. 99 viisi ideede leidmiseks. Tartu: Ecoprint AS. Lk 8. 
  5. 5,0 5,1 Timo Honkela (2019). Rahumasin, tehisintellekti uurija testament. Tallinn: Koolibri. Lk 146. 
  6. Kaufman, J. C., & Beghetto, R. A. (2009). The Four C Model of Creativity
  7. Mouchiroud, C., Bernoussi, A. (2008). An empirical study of the construct validity of social creativity
  8. Averill, J. R. (1999). Individual Differences in Emotional Creativity: Structure and Correlates

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Corpley, D. H. (2015) Creativity in engineering. In G. E. Corazza and S. Agnoli (Eds), Multidisciplinary Contributions to the Science of Creative Thinking, Chapter 10 (pp. 155.173), London, UK: Springer.
  • Heinla, Eda (2004). Unustatud loovus. Haridus, 9, 8−12.
  • Heinla, Eda (2010). Õpilaste loovuse arendamise võimalused üldhariduskoolis – magistriõppe üliõpilaste nägemus. Haridus, 4, 18−24.
  • Heinla, Eda (2001). Loova mõtlemise harjutused. Tallinn: Interdistsiplinaarsete Uuringute Instituut.
  • Heinla, Eda (2013). Loovus. Mikser, Rain (Toim.). Haridusleksikon (182−186). Eesti Keele Sihtasutus.
  • Kidron, Anti 2000. Leidlik meel. Tallinn: Mondo.
  • Mikita, Valdur 2000. A Comparison of Creativity Treatments in Semiotics and Psychology. (Dissertationes Semioticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu University Press.
  • Tehnoloogia ja loovus / [toimetaja Mart Soobik, sisutoimetaja Endel Rihvk ; kujundaja Ande Kaalep, kaanekujundus: Marit Soobik]. Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit, 2011. Tartu}}
  • Zhiqiang, (E.) L. Schönwetter, D. J. (2004). Teaching Creativity in Engineering. Int.J.Engng Ed. Vol.20, No.5, pp. 801-808 Külastatud https://www.ijee.ie/articles/Vol20-5/IJEE1511.pdf