Keel

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib suhtlusvahendist; teiste asjade kohta vaata lehekülge Keel (täpsustus)

Keel on inimeste poolt kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad sümboleidžeste, hääli, sõnu — mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.

Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade märgisüsteemidest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks programmeerimiskeeled.

Inimkeele teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt. Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus.

Ontogeneesis kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.

Keele muutumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimtegevus kogu ulatuses ja sügavuses on võimalik ainult tänu keele olemasolule ning sellele, et keel on oma olemuses erakordselt paindlik ja arenemisvõimeline. Keel on sündinud inimese suhtlusvajadusest ning on selles mõttes olnud asendamatu nii primitiivses kui ka arenenud ühiskonnas.

Keel peab suutma kaasas käia ühiskonna arenguga, olles nii suhtlus- ja tunnetusvahend kui ka ühiskonna mälu hoidja. Keele arenemine ja uuenemine on midagi niisugust, mida iga inimene peaks käsitama loomuliku nähtusena. Paraku esineb üsna sageli selliseid mõtteavaldusi, mis näitavad, et keele arenemist vahel võõrastatakse. Üks keelekorraldajate ülesandeid ongi selgitada muutumise loomulikkust.

Iga keelend on kord uus: üks on seda olnud saja aasta eest, teine 50 aastat tagasi, kolmas alustab oma teed alles praegu. Muutub tegelikkus, muutuvad keelelised vajadused ja peab muutuma keel. Selle arenemisel on keelevälised ja -sisesed tingimused ning põhjused.

Keeleväliseid põhjusi on eelkõige kaks:

  • Väljendusvajadus- muutuv ühiskond nõuab väljendusmuutusi ja -uuendusi. Poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused ning teaduse ja tehnika arend esitavad keelele uusi nõudeid.
  • Teiste keelte mõju. Sellest muutumispõhjusest tavatsetakse kõige rohkem rääkida. Muutumise keelesisesed põhjused ei ole harilikult nii silmatorkavad.

Grammatikauuendusi soodustavad järgmised keelesisesed tingimused:

  • Keelelise lähtematerjali olemasolu.
  • Struktuurisse sobivus.
  • Kasutuspotentsiaal.
  • Tendentsisobivus.

Keele arenedes muutub keeleline maitse.

Keelte mitmekesisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik.

Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi.

Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate sotsiaalsete gruppide, klasside või subkultuuride kõneldavad alamkeeled ehk sotsiolektid (ka släng, argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse idiolektiks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: