Süntaks

Allikas: Vikipeedia

Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') ehk lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete ehitust ning püüab formuleerida reegleid, kuidas sõnavormidest saavad fraasid ning fraasidest omakorda laused.

Süntaks uurib lause moodustajate sisemist struktuuri, nende suhteid ning seda, kuidas moodustajate struktuur ning suhted määravad lause kui terviku tähenduse.

Süntaks kuulub koos fonoloogia ja morfoloogiaga grammatikasse, mis tegeleb keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega.

Süntaksiteooriad püüavad välja selgitada reegleid või algoritme, mis võimaldaks tuletada kõik antud keele grammatiliselt õiged laused. Otsustamaks, kas lause on "õige" või "vale", on esmalt tarvis keelevaistu. Seepärast põhineb suur osa süntaksi uurijate informatsioonist introspektsioonil (enesevaatluses) ja koostööl inimestega, kelle jaoks uuritav keel on emakeel.

Kui on olemas teatud hulk õigeid ning valesid laused, on võimalik formuleerida hüpoteetilised reeglid, millele kõik "õiged" laused peaksid vastama. Seejärel tuleb hüpoteesi kontrollida, otsides uusi empiirilisi andmeid, st uusi lauseid, mis oletused kas ümber lükkaksid või neid kinnitaksid.

Süntaksi eesmärk pole ette kirjutada abstraktseid reegleid, mida kõik korrektsed keelekasutajad peavad järgima. Süntaksi peamine allikas on tegelik keelekasutus, millest lähtudes püütakse luua konkreetse keele lauseehitust võimalikult adekvaatselt kirjeldavad teooriad. Niisiis pole tegemist mitte preskriptiivse, vaid deskriptiivse grammatikaga.

Tänapäeva süntaksiteooriate üks eesmärke on leida universaalsed lausete struktuuri määravad põhimõtted, st üldised reeglid, mille abil oleks võimalik kirjeldada kõikide inimkeelte lauseehitust.

Eesti keele süntaksi uurimisel on silmapaistvaid tulemusi saavutanud Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Henno Rajandi, Helle Metslang, Valter Tauli, Liina Lindström.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]