Handi-Mansimaa

Allikas: Vikipeedia
Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond

vene ja mansi Ханты-Мансийский автономный округ – Югра
(Hantõ-Mansiiski avtonomnõi okrug – Jugra)
handi Ханты-Мансийской автономной округ – Югра
(Hantõ-Mansiiskoi avtonomnoi okrug – Jugra)

Coat of Arms of Yugra.svg
Handi-Mansimaa vapp
Handi-Mansimaa lipp
Handi-Mansimaa lipp

Pindala: 534 473 km²
Elanikke: 1 597 051[1] (2014)
Keskus: Hantõ-Mansiisk
Map of Russia - Khanty-Mansi Autonomous Okrug (2008-03).svg

Handi-Mansimaa (täisnimega Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond) on Venemaa föderatsiooni subjekt, mis asub Uurali föderaalringkonnas ja on osa Tjumeni oblastist.

Ringkonna halduskeskus on Hantõ-Mansiisk. Suuremad linnad on Surgut, Nižnevartovsk, Neftejugansk, Hantõ-Mansiisk, Kogalõm ja Njagan.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Handi-Mansimaa asub keset Lääne-Siberi madalikku.

Sood hõlmavad 44,3 %, metsad 44 %, siseveekogud 6,6 %, põllumajandusalad 3 % ja põõsastikud 2,1 % maad.[2]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ringkonnas valitseb mandriline kliima pika külma talve ja lühikese sooja suvega. Kõige külmem kuu on jaanuar, selle keskmine õhutemperatuur on –15 °C ringkonna lõunaosas kuni –22 °C põhjas. Kõige soojem kuu on juuli, selle keskmine õhutemperatuur on 16 °C ringkonna põhjaosas kuni 19 °C lõunas.

Hüdrograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised jõed on Ob ja selle lisajõgi Irtõš. Obi lisajõgedest olulisimad on parempoolsed Vahh, Agan, Tromjogan, Ljamin, Pim, Nazõm, Kazõm ja vasakpoolsed Suur-Jugan, Suur-Salõm, Põhja-Sosva. Irtõši lisajõgedest olulisimad on Konda ja Sogom.

Ringkonnas on üle 25 000 järve[3], suuremad neist on Tormomtor, Vandmtor, Piltanlor, Sõrkovoje, Samotlor.

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomadest on levinud pardid, rabapüü, teder, laanepüü, orav, ondatra, metsis, valgejänes, soobel, põder, kärp, punarebane, naarits, mäger, saarmas, karu, haned ja siberi kärp. Vähemal määral on esindatud ahm, põhjapõder, hunt, ilves ja polaarrebane.[4]

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige levinumad puuliigid on lehis, mänd, kuusk, seeder, nulg, kask ja haab.[5]

Territoorium ja haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ringkond jaguneb 13 linnaringkonnaks ja 9 munitsipaalrajooniks; 26 linnaasunduseks ja 58 külaasunduseks.

Linnaringkondi moodustavad järgmised linnad: Hantõ-Mansiisk, Jugorsk, Kogalõm, Langepass, Megion, Neftejugansk, Nižnevartovsk, Njagan, Pokatši, Põt-Jahh, Radužnõi, Surgut, Urai.

Munitsipaalrajoonideks on Belojarski, Berjozovo, Hantõ-Mansiiski, Kondinskoje, Neftejuganski, Nižnevartovski, Oktjabrskoje, Sovetski ja Surguti rajoon.

Linnaasundusi moodustavad alevid ja linnad Agiriš, Andra, Barsovo, Belojarski, Belõi Jar, Berjozovo, Fjodorovski, Igrim, Izlutšinsk, Kommunistitšeski, Kondinskoje, Kuminski, Ljantor, Lugovoi, Malinovski, Mežduretšenski, Mortka, Novoagansk, Oktjabrskoje, Pionerski, Poikovski, Priobje, Sovetski, Zelenoborsk, Tajožnõi, Talinka.[6]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses nafta- ja gaasimaardlate kasutuselevõtuga on ringkonna elanike arv immigratsiooni tõttu 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil kiiresti tõusnud. Tabelis on toodud sündimuse, suremuse ja migratsiooni näitajad[7]:

Aasta Sündinud Surnud Saabunud Lahkunud Rahvaarvu kasv
2006 20 366 10 077 38513 39621 9 181
2007 21 887 10 093 46522 41650 16 666
2008 23 197 10 215 45072 43340 14 714
2009 23 840 10 107 40798 35877 18 654
2010 25 089 10 447 45333 41588 18 387
2011 25 393 10 068 75506 66727 24 104

Suuremad rahvusrühmad on 2010. aasta rahvaloenduse andmeil venelased (68,1%), tatarlased (7,6%), ukrainlased (6,4%), baškiirid (2,5%) ja aserbaidžaanid (1,8%). Põlisrahvastest on hante 1,3%, mansisid 0,8%, komisid 0,2% ja neenetseid 0,1%[8].

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]