Setsessioon

Allikas: Vikipeedia

Setsessioon on eraldumine riigist või ühiskonnast uue suveräänse ja iseseisva riigi põhiseaduse kaudu. Setsessionistliku liikumise programmi on reeglina kirjutatud autonoomia, föderaalse või konföderaalse staatuse saavutamine. Protsess suundub teatud territooriumi eraldumiseni keskvalitsusest, mis võib lõpuks viia täieliku iseseisvuseni. Setsessionistlikke jooni võib näha kogu 20. sajandi jooksul, kui iseseisvate riikide arv suurenes sajandi jooksul ligi neli korda, ulatudes 2011. aasta novembri seisuga 195-ni. Setssionistlikke ühinguid tuntakse terves maailmas, aga olemuselt on tegemist siiski territoriaalsete ühingutega.

Protsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Setsessiooniprotsess toimub Wayne Normani sõnul järgmiselt – vähemusrahvastega riigiosad nõuavad autonoomiat, mis viib rahvuse loomiseni, mis omakorda viib suuremate autonoomsete nõudmisteni. See omakorda viib setsessiooniideedeni. Setsessionistlikud nõudmised tekivad tihti sellest, et riigi sees ei anta vähemusgruppidele autonoomsemaid õiguseid. See võib omakorda viia mingi piirkonna ühepoolse iseseisvuse väljakuulutamiseni, millele järgneb reeglina suurvõimu sõjaline sekkumine. Seetõttu ongi vaid vähemus Taiwani saare elanikest nõus iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtmisega, sest nad ei taha sõda Hiinaga. Setsessionistlikud liikumised ei pelga ka ise kasutada terrorit. Selle eesmärgiks on saada tuntust ja suurendada oma propaganda mõju. Taoline strateegia kuulub nõrkadele gruppidele, kuna puhtfüüsiliselt ei suuda nad varuda suurel hulgal relvastust või treenida ja üleval pidada suurt armeed.

Setsessioon võib olla nii vähemus- kui ka enamusliikumine. Eraldumise käigus võidakse tahta nii suuremat kui ka väiksemat osa riigi territooriumist ja reeglina nõuavad seda territooriumi grupp inimesi, mitte indiviidid. Kolm suuremat eraldumisideed on: inimese õigus oma riigile, ebaausalt kaotatud riigipiiride taastamine ning enesekaitse riigi rõhumise ja vägivalla eest. .

Teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Natsionalistlik teooria – üks territoriaalne grupp võib eralduda ainult siis, kui see grupp on rahvus ning enamus sellest grupist tahab eralduda.
  • Valiku teooria – iga geograafiliselt määratud grupp võib eralduda, seda aga juhul, kui enamus sellest grupist seda tahab.
  • Õiglase põhjuse teooria – õigus eralduda on vaid juhul, kui see rahvus on olnud süstemaatilise ekspluatatsiooni ohver või selle rahvuse territoorium on ebaõiglaselt ühte liidetud suurema riigiga.

Õigustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wayne Normani järgi:

  • Õiguslikult on setsessiooniklausliga võimatu jagada varasid, võlgu ja kinnisvara
  • Pole olemas klauslit, mis otsustab, millised grupid kvalifitseeruvad eraldumisele ja millised mitte
  • Suureneb etnilise võitluse risk
  • Väheneb väljavaade leida kompromissi ja mõõdukust valitsuses
  • Suureneb igapäevapoliitika otsuste tähtsus
  • Tekib oht väljapressimisteks, strateegiliseks käitumisteks ja ekspluatatsiooniks
  • Ohustab väljavaadet pika-ajaliseks isevalitsemiseks

Will Kymlicka ja Wayne Normani järgi:

  • Rahvused pole loomupärased kategooriad, vaid on kujunenud moodsate riikide kultuuripoliitika tulemusel
  • On olemas palju rohkem potensiaalsemaid rahvuseid, kui on olemas territooriume, mida võiks jagada suveräänseteks riikideks
  • Uute poliitiliste piiride tõmbamine ühe vähemusrahvuse grupi järgi võib jätta teised vähemusgrupid halba olukorda
  • Lihtsalt toimiv eraldumine õõnestab rahvusvahelist rahu ja demokraatiliste režiimide sisemist stabiilsust

Liikumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) on üks enim tuntud setsessiooniliikumise gruppe, kes proovib luua oma riiki. Kuigi PVO ei ole riik, omab ta mitmeid „diplomaatilisi“ suhteid erinevate valitsustega ning vähemformaalsemaid kontakte militarilistlike gruppidega paljudes riikides. PVO kontrollida on Lähis-Idas tehtavate rahulepingute kulg ning ÜRO-s on tal vaatleja staatus. PVO terrorirünnakute ja propaganda tulemusel on Palestiina rahva kehv olukord jõudnud suurele pildile.
  • Taiwan ja Hiina – Alates 1949. aastast proovib Hiina Rahvavabariik taasliita Taiwani ja Taiwan kui Hiina Vabariik tagasi võtta maismaa Hiinat.
  • Sikhid Punjabis – Alates 1980ndate algusest on olnud sikhi separatistlikud grupid probleemide tekitajaks Indias. Konflikti käigus on surnud tuhanded süütud inimesed mõlemal osapoolel. Sikhid nõuavad rohkem autonoomiat kui iseseisvust ja regioonipiiride tõmbamist keeleliste liinide järgi, rõhumata seejuures vägivallale, et saavutada oma eesmärke.
  • Kashmiirid Indias – Kashmiiride konflikt on palju laia-ulatuslikum kui sikhidel, olles järgus, kus sellest võib kujuneda India-Pakistani konflikt. Mõlemad riigid peavad Kashmiiri-piirkonda enda valduseks, kuid rahvapoolse liikumise elavdumisega sikhide seas 1989. aastast, nõuavad sikhid endale suveräänsust, mida ei India ega Pakistan ei ole nõus tunnistama.
  • Tamilid Sri Lankal – 1980ndatel pidi Sri Lanka valitsus India käest abi paluma, et tulla toime tamilitega. Võitlevaks üksuseks olid Tamili tiigrid, kes on tegutsenud iseseisvumise nimel alates 1970ndatest aastatest. Esimene suitsiidirünnak toimus 5. juulil 1987. 2009. aastal lõppes kodusõda valitsusvägede võiduga ja paljud tamilid otsivad pelgupaika.
  • Šanid Myanmaris – Šanid on üks seitsmest suurimast mitte-Myanmari rahvusest, ulatudes 5 miljonini. Šani piirkond on alates 1947. aastast Myanmari föderatsiooni üks osa, mis sai õiguse 10 aastat pärast Myanmari iseseisvumist isiklikule iseseisvusele. 1950ndatel tekkisid rahutused ja 1959. aastal algas mässuperiood ka šanide seas.
  • Palestiinlased Lähis-Idas – Palestiinlased saavad nii rahalist kui ka sõjalist toetust Liibüalt ja Süürialt, kelle peamine eesmärk on aidata „islami revolutsiooni“.
  • Lõuna-sudaanlased Sudaanis - 9. juulil 2011 saatis lõuna-sudaanlasi pärast aastakümneid kestnud veresaunu ja kuue aasta pikkuseid läbirääkimisi edu ning maailmakaardile kerkis uus riik – Lõuna-Sudaani Vabariik.
  • Küpros ja Türgi1974. aastal vallutasid Türgi väed Põhja-Küprose ja lõid Põhja-Küprose Türgi Vabariigi, mida keegi peale Türgi enda rahvusvahelisel areenil ei tunnista.
  • Kanakad Uus-Kaledoonias – 1970ndail tõusis kanakate poliitiline aktiivsus ja hakati taotlema iseseisvust Prantsuse päritolu asukatelt. Prantsuse valitsus on proovinud ja suutnud korduvalt iseseisvumist mitmesuguste võtete abil edasi lükata.
  • Baskid Hispaanias – Pärast Franco surma ja demokraatia taastamist Hispaanias 1975. aastal kerkisid esile mitmete piirkondade autonoomia- ja suveräänsuspüüded. 1958. aastal loodud ühing ETA võitles terroriakte kasutades Baskimaa iseseisvuse eest. Franco ajal suruti need püüdlused maha ning demokraatia tulekuga tõusid huvid taas esile koos uute terrorirünnakutega. 1979. aasta autonoomiast kaugemale ei ole saadud.
  • Põhja LiigaLega Nord on 1990. aastate alguses tekkinud poliitiline liikumine, mille eesmärgiks on Põhja-Itaalia eraldumine ülejäänud Itaaliast Padania territooriumiks. Neid on saatnud ka väike edu, kui 2001. aasta valimistel pääseti riigi parlamenti.
  • Korsiklased Prantsusmaal – Kuni 1970ndate keskpaigani nõuti Prantsusmaa käest vaid autonoomiat, kuid vägivallaaktid ja autonoomia saamine alles 1982. aastal muutis Korsika setsessiooni terroristlikuks. 2000. aastal proovitud laiendatud autonoomia kava kukkus läbi, sest Prantsusmaa seisis sellele vastu, vihjates teiste provintside suveräänsustaotluste tekkele.
  • Quebeclased Kanadas – Alates 1960ndatest on suveräänsuspüüdlusi juhtinud hästi-organiseeritud grupp. Alates 1980. aastast on peetud mitmeid referendume Quebeci suveräänsuse üle, kuid kõik nad on lõppenud suveräänsuse kahjuks. Eriti napp oli viimane, 1995. aasta refendum, kus suveräänsuse saavutamine kaotas 1%-ga.
  • Nõukogude Liit1991. aasta lõpuks sai viieteistkümnest endisest liiduvabariigist (Armeenia, Aserbaidžaan, Eesti, Gruusia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Leedu, Läti, Moldaavia, Tadžikistan, Turkmeenia, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa) viisteist iseseisvat riiki.
  • Jugoslaavia – Jugoslaavia lagunemise järel tekkisid Sloveenia, Horvaatia, Serbia, Kosovo, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Montenegro.
  • Abhaaslased Gruusias – Terve 20. sajandi vältel on Abhaasia iseseisvus olnud suur küsimus, olles autonoomne vabariik. Eriti karm oli olukord 1920.-1930. aastatel, kui NSV Liit viis läbi karmi gruusiastamist, et muuta neid kahte piirkonda üheks piirkonnaks. Tänapäeval käib abhaaslaste võitlus iseseisvuse eest edasi, - toetudes Venemaale, kes tahab venitada Gruusia - Abhaasia piirikonflikti, takistamaks Gruusia integreerumist Läände.
  • Armeelnased Aserbaidžanis – Armeenlased püüavad alates 1988. aastast saavutada kontrolli peamiselt armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi üle Aserbaidžanis, katsudes seda ühendada Armeenia koridori kaudu Armeeniaga.
  • Tšetšeenia ja Venemaa – Tšetšeenia juhtide otsus iseseisvuda on loogiline jätk sajandeid kestnud võitlusele Venemaa domineerimise vastu. Üldsus peab Venemaa sekkumisi Tšetšeenia iseseisvustaotlustesse Venemaa siseasjaks.
  • Tadžikistani islamistlikud fundamentalistid Lõuna-Venemaa provintsides – Venemaa, Hiina ja India proovivad maha suruda islamistlikku revolutsiooni, samal ajal kui Iraan ja Pakistan seda toetavad.
  • Kosovo ja Serbia – Tänaseks iseseisvuse kuulutanud Kosovo oli veresauna toimumise kohaks 1990ndatel, kui Slobodan Milošević õhutas tahtlikult etnilist vihavaenu Kosovo albaanide ja serblaste vahel. Serbia ei ole Kosovo iseseisvust tunnustanud ning konfliktidel ei paista lõppu.


Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Banting, Keith & Kymlicka, Will. Multiculturalism and Welfare State – Recognition and Redistribution in Contemporary Democracies. Oxford: Oxford University Press, 2006.
  • Beitz, Charles R. Political Theory and International Relations. Princeton: Princeton University Press, 1999.
  • Brancati, Dawn. Peace by Design – Managing Intrastate Conflict through Decentralization. Oxford: Oxford University Press, 2008.
  • Coppieters, Bruno & Sakwa, Richard. Contextualizing Secession – Normative Studies in Comparative Perspective. Oxford: Oxford University Press, 2003.
  • Fawcett, Louise & Sayigh, Yezid. The Third Wirld Beyond the Cold War – Continuity and Change. Oxford: Oxford University Press, 2000.
  • Gambetta, Diego. Making Sense of Suicide Missions. Oxford: Oxford University Press, 2005.
  • Griffiths, Martin & O’Callaghan Terry. International Relations: The Key Concepts. New York: Routledge, 2006.
  • Holsti, K.J. International Poltics. A Framework for Analysis. New Jersey: Prentice-Hall, Inc., 1995.
  • Hutchings, Kimberly. International Political Theory. London: Sage Publications, 1999.
  • Jackson, Robert & Sørensen, Georg. Introduction to International Relations. New York: Oxford University Press, 2010.
  • Kymlicka, Will & He, Baogang. Multiculturalism in Asia. Oxford: Oxford University Press, 2005.
  • Kymlicka, Will & Norman, Wayne. Citizenship in Diverse Societies. Oxford: Oxford University Press, 2000.
  • Norman, Wayne. Nation-building, Federalism, and Secession in the Multinational State. Oxford: Oxford University Press, 2006.
  • Snow, Donald. Uncivil Wars. International Security and the New Internal Conflicts. London: Lynne Rienner Publishers, Inc.,1996.

Kasutatud veebilehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]