Katalaani rahvuslus
Katalaani rahvuslus (katalaani keeles catalanisme) on poliitiline liikumine, mille eesmärgiks on Kataloonia poliitilis-kultuurilise eripära tunnustamine Hispaanias.[1] Katalaani rahvuslusel võib olla erinevaid väljendusi alates katalaani keelele suurema tunnustuse andmisest kuni iseseisva Kataloonia riigi loomiseni välja.
Rahvusluse juured[muuda | muuda lähteteksti]
Katalaani rahvuslus hakkas esmalt populaarsust koguma 19. sajandi esimesel poolel, kui eelneva sajandi jooksul Bourbonide dünastia kehtestatud standardimismeetmed, mille eesmärgiks oli Kataloonia tihedam sidumine ülejäänud Hispaaniaga, olid olnud ebaedukad ning tekitasid paljudes katalaanides vastumeelsust.[2] 19. sajandil alanud kultuuriline Renaixença liikumine ja industrialiseerimine aitasid veelgi kaasa Kataloonia regionaalse identiteedi tugevnemisele.[3]
Renaixença[muuda | muuda lähteteksti]
Katalaani rahvusluse arengus mängis olulist rolli 19. sajandil populaarsust kogunud Renaixença (eesti keeles 'taassünd') liikumine. Renaixença näol on tegu 1830. aastatel alanud poliitilise, kultuurilise ja kirjandusliku liikumisega, mille eesmärgiks oli Kataloonia omavalitsuse ning institutsioonide taastamine, katalaani keelele ametliku tunnustuse saavutamine ning üldisemalt katalaani keele ja kultuuri edendamine ning säilitamine. Enamasti peetakse liikumise algusaastaks 1833. aastat, kui Bonaventura Carles Aribau avaldas oma "Oodi isamaale".[3]
Renaixença oli liikumine, mis sarnaselt teiste romantistlik-rahvuslike liikumistega rõhutas ajaloo ja ajaloolise kodumaa olulisust rahvusliku identiteedi kujundamisel. Rahvusliku identiteedi loomise ajaloolise baasina kasutati eelkõige keskaega kui perioodi, mil Kataloonia seadused ja poliitiline organisatsioon olid olnud sõltumatud.[2] Kui algul oli tegemist elitaarse liikumisega, siis hiljem, tänu kirjanikele ja perioodikaväljaannetele, kes propageerisid igati katalaani keele kasutamist, levis see ka laiematesse massidesse.[3]
Tuntumateks katalaani rahvusluse ideoloogideks sellest perioodist on Valenti Almirall (1841–1904) ja Enric Prat de la Riba (1870–1917).[4] Seejuures Almiralli "Lo Catalanisme" (1886) on käsitletav esimese rahvusliku programmina, milles oli toimunud üleminek regionalismilt natsionalismile.[5] Selle perioodi olulisemad perioodikaväljaanded olid ajalehed La Renaixença (1871), mis andis hiljem nime kogu liikumisele, ja Valenti Almiralli väljaantav Diari Catala (1879).
Industrialiseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Kataloonia rahvuslik taassünd ning industrialiseerimine olid omavahel tihedalt seotud protsessid. Kataloonia näol oli 19. sajandi algul, Baskimaa kõrval, tegu ühe enim arenenud ning industrialiseerituima piirkonnaga kogu Hispaanias. Industrialiseerimine oli üheks Kataloonia regionaalse identiteedi aluseks, kuna tänu sellele eristus tööstuslik Kataloonia selgelt valdavalt põllumajanduslikust Hispaaniast.[3]
Kuigi Renaixença oli algselt eelkõige Barcelona keskne elitaarne liikumine, siis hiljem levisid ja kogusid tema ideed populaarsust ka industrialiseerimise käigus tekkinud tööstusliku keskklassi ning maapiirkondade elanike hulgas, kusjuures mõlemad grupid toetasid liikumist erinevatel ja isegi vastandlikel põhjustel. Tööstuslik keskklass pooldas Renaixençat, kuna see pakkus alternatiivset identiteeti tagurlikule ja põllumajanduslikule Hispaaniale. Maapiirkondade elanikud omakorda üritasid rahvuslust ära kasutada, et säilitada oma traditsioonilist eluviisi ja kombeid.[5]
Rahvuslus 20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi esimeste aastakümnete peamiseks rahvuslikuks parteiks Kataloonias oli 1901. aastal loodud Regionalistide Liiga ([katalaani Lliga Regionalista). Selle perioodi peamiseks saavutuseks oli nn Kataloonia Ühenduse (katalaani Mancomunitat de Catalunya) loomine. Kataloonia Ühendus oli 1914. aastal loodud institutsioon, mis ühendas ühtseks tervikuks neli katalaani provintsi: Barcelona, Lleida, Tarragona ja Girona. Siiski ei kestnud loodud institutsioon kuigi kaua – Kataloonia Ühendus kaotati juba 1925. aasta Miguel Primo de Rivera diktatuuri tulemusena.[3]
Sellest hoolimata sai Kataloonia juba seitse aastat hiljem, 1932. aastal ametliku autonoomia staatuse, kui referendumil võeti vastu Autonoomia statuut, millega loodi uus regionaalne omavalitsus – Generalitet de Catalunya. Autonoomia oli lühiajaline ja kestis ainult kaks aastat, kuni 1934. aasta oktoobrini, kui omavalitsuse president Lluís Companys, kartes Kataloonia autonoomia pärast, kuulutas välja iseseisva Kataloonia riigi Hispaania föderatsiooni koosseisus. Välja kuulutatud iseseisvus sai siiski kesta vaid 10 tundi ning selle tagajärjeks oli kogu Kataloonia valitsuse kinnipidamine ja vangistamine, mis kestis kuni 1936. aasta veebruarini.
1936–1939 kestnud Hispaania kodusõja tulemusena sai Hispaaniast järjekordselt diktatuuririik. Ligi 40 aastat (1939–1975) kestnud kindral Franco diktatuuril olid laastavad mõjud katalaani keelele ja kultuurile. Kataloonialt võeti ära paljud Teise vabariigi ajal kätte võidetud privileegid. Näiteks kaotati diktatuuri ajal kõik Kataloonia poliitilised ja kultuurilised institutsioonid ja keelati ära katalaani keele kasutamine. Katalaani rahvusluse ülalhoidmises diktatuuri ajal oli suurim roll rahvuslikult meelestatud eliidil, kellel õnnestus 1960. ja 1970. aastatel mitmesuguste meetmete tulemusel muuta katalaani rahvuslus kitsast elitaarsest liikumisest jällegi massiliikumiseks. Franco režiimi ajal oli rahvusluse peamiseks eesmärgiks demokraatia taastamine Hispaanias, katalaani keele ja kultuuri tunnustamine ning autonoomia taastamine.[4]
Demokraatia, kodusõja eelne omavalitsus ning autonoomia taastati 1970. aastate lõpus. Kataloonia omavalitsus Generalitet de Catalunya taastati 1977. aastal, kui riiki naasis eksiilis viibinud omavalitsuse president Josep Tarradellas ning 1979. aasta referendumiga võeti uuesti vastu autonoomia statuut, mis kinnitas Kataloonia ametliku autonoomia staatuse.[3]
Rahvuslus tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval puuduvad katalaani rahvuslusel üheselt selged eesmärgid – on neid, keda rahuldab praegune olukord, on neid kes sooviksid Katalooniale senisest suuremat autonoomiat ja on ka neid, kes näeksid Katalooniat iseseisva riigina. Aastatel 2000–2007 läbi viidud küsitluste kohaselt on iseseisvuse vastased ülekaalus iseseisvuse pooldajate üle.[6] Siiski pooldatakse enamasti järjest laienevat autonoomiat Hispaania riigi koosseisus, mille peamisteks väljendusteks peetakse Kataloonia institutsioonide võimu suurendamist täiendava detsentraliseerimise ja iseseisva rahanduspoliitika loomise tulemusena.[4]
2006. aastal toimus Kataloonias referendum 1979. aastal taastatud autonoomia laiendamise küsimuses: 73,9% hääletanutest oli selle poolt ning 20,8% vastu, seejuures osalusprotsent oli aga rekordiliselt madal – 49%. Referendumil vastu võetud muudatused, mis hakkasid kehtima 9. augustil 2006, andsid kohalikule parlamendile senisest suurema autoriteedi maksu- ja justiitsküsimustes ning katalaanidele rahvuse staatuse Hispaanias. Samuti suurenes Kataloonia kontroll lennujaamade, sadamate ja immigratsiooniküsimuste üle.[7]
Pööre sündmuste käigus toimus 2010. aastal, kui Hispaania konstitutsioonikohus tunnistas kehtetuks mitmed 2006. aastal vastu võetud 1979. aasta Kataloonia autonoomia statuudi parandused. Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt tunnistati kehtetuks 14 artiklit 223-st ning veel 27 artikli puhul leiti, et on vajalik lisada piirav kirjalik tõlgendus.[8]
11. septembril 2013 korraldati inimkett Kataloonia iseseisvuse toetuseks. 9. novembriks 2014 kavandatud Kataloonia iseseisvusreferendum viidi Hispaania valitsuse surve tõttu läbi mitteametliku rahvaküsitlusena, millel osalenutest 80,1% olid Kataloonia iseseisvuse poolt. 27. septembril 2015 toimunud valimistel võitsid iseseisvust toetavad parteid Junts pel Si ja CUP kokku 72 kohta 135-kohalises regionaalparlamendis. 10. jaanuaril 2016 valiti uueks presidendiks Carles Puigdemont, kes lubas jätkata iseseisvumisprotsessi.
27. oktoobril 2017 kuulutas Kataloonia parlament välja iseseisva Kataloonia Vabariigi.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ What is catalanism and what does it advocate?, Colomines, Agusti, 2011
- ↑ 2,0 2,1 Catalanism, Katalaani entsüklopeedia
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 [1], Generalitet de Catalunya
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Nationalism and Intellectuals in Nations without State: the Catalan case." Political Studies, 48, 1000 – 1001
- ↑ 5,0 5,1 Conversi, Daniele (1997) "The Basques, the Catalans and Spain." London: Hurst
- ↑ [2], Institut de Ciencies Politiques i Socials , 2000–2007
- ↑ Catalonia endorses autonomy plan, BBC, 19. juuni 2006
- ↑ A nationality, not a nation, The Economist, 1. juuli 2010