Katalaani rahvuslus

Allikas: Vikipeedia

Katalaani rahvuslus (katalaani k. catalanisme) on poliitiline liikumine, mille eesmärgiks on Kataloonia poliitilis-kultuurilise eripära tunnustamine Hispaanias.[1] Katalaani rahvuslusel võib olla mitmeid erinevaid väljendusi alates katalaani keelele suurema tunnustuse andmisest kuni iseseisva Kataloonia riigi loomiseni välja.

Rahvusluse juured[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katalaani rahvuslus hakkas esmalt populaarsust koguma 19. sajandi esimesel poolel, kui eelneva sajandi jooksul Bourbonide dünastia poolt kehtestatud standardiseerimismeetmed, mille eesmärgiks oli Kataloonia tihedam sidumine ülejäänud Hispaaniaga, olid olnud ebaedukad ning tekitasid paljudes katalaanides vastumeelsust[2]. 19. sajandil alanud kultuuriline Renaixença liikumine ja industrialiseerimine aitasid veelgi Kataloonia regionaalse identiteedi tugevnemisele[3].

Renaixença[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katalaani rahvusluse arengus mängis olulist rolli 19. sajandil populaarsust kogunud Renaixença (eesti k. taassünd) liikumine. Renaixença näol on tegu 1830ndatel alanud poliitilise, kultuurilise ja kirjandusliku liikumisega, mille eesmärgiks oli Kataloonia omavalituse ning institutsioonide taastamine, katalaani keelele ametliku tunnustuse saavutamine ning üldisemalt katalaani keele ja kultuuri edendamine ning säilitamine. Enamasti peetakse liikumise algusaastaks 1833. a, kui Bonaventura Carles Aribau avaldas oma „Oodi isamaale“[3].

Renaixença oli liikumine, mis sarnaselt teistele romantistlik-rahvuslikele liikumistele rõhutas ajaloo ja ajaloolise kodumaa olulisust rahvusliku identiteedi kujundamisel. Rahvusliku identiteedi loomise ajaloolise baasina kasutati eelkõige keskaega kui perioodi, mil Kataloonia seadused ja poliitiline organisatsioon olid olnud sõltumatud.[2] Kui algul oli tegemist elitaarse liikumisega, siis hiljem, tänu kirjanikele ja perioodikaväljaannetele, kes propageerisid igati katalaani keele kasutamist, levis see ka laiematesse massidesse[3].

Tuntuimateks katalaani rahvusluse ideoloogideks antud perioodist on Valenti Almirall (1841 – 1904) ja Enric Prat de la Riba (1870 – 1917)[4]. Seejuures Almiralli „Lo Catalanisme“ (1886) on käsitletav esimese rahvusliku programmina, milles oli toimunud üleminek regionalismilt natsionalismile [5]. Antud perioodi olulisemateks perioodikaväljaanneteks olid ajalehed La Renaixença (1871), mis andis hiljem nime kogu liikumisele, ning Valenti Almiralli poolt välja antav Diari Catala (1879).

Industrialiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kataloonia rahvuslik taassünd ning industrialiseerimine olid omavahel tihedalt seotud protsessid. Kataloonia näol oli 19. sajandi algul, Baskimaa kõrval, tegu ühe enim arenenud ning industrialiseerituima piirkonnaga kogu Hispaanias. Industrialiseerimine oli üheks Kataloonia regionaalse identiteedi aluseks, kuna tänu sellele eristus tööstuslik Kataloonia selgelt valdavalt põllumajanduslikust Hispaaniast.[3]

Kuigi Renaixença oli algselt eelkõige Barcelona keskne elitaarne liikumine, siis hiljem levisid ja kogusid tema ideed populaarsust ka industrialiseerimise käigus tekkinud tööstusliku keskklassi ning maapiirkondade elanike hulgas, kusjuures mõlemad grupid toetasid liikumist erinevatel ja isegi vastandlikel põhjustel. Tööstuslik keskklass pooldas Renaixençat, kuna see pakkus alternatiivset identiteeti tagurlikule ja põllumajanduslikule Hispaaniale. Maapiirkondade elanikud omakorda üritasid rahvuslust ära kasutada, et säilitada oma traditsioonilist eluviisi ja kombeid.[5]

Rahvuslus 20. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi esimeste aastakümnete peamiseks rahvuslikuks parteiks Kataloonias oli 1901. a loodud Regionalistide Liiga (katalaani k. Lliga Regionalista). Antud perioodi peamiseks saavutuseks oli nn Kataloonia Ühenduse (katalaani k. Mancomunitat de Catalunya) loomine. Kataloonia Ühendus oli 1914. a loodud institutsioon, mis ühendas ühtseks tervikuks neli katalaani provintsi: Barcelona, Lleida, Tarragona ja Girona. Siiski ei kestnud loodud institutsioon kuigi kaua - Kataloonia Ühendus kaotati juba 1925. a Primo de Rivera diktatuuri tulemusena.[3]

Sellest hoolimata, sai Kataloonia juba seitse aastat hiljem, 1932. a ametliku autonoomia staatuse, kui referendumil võeti vastu Autonoomia statuut, millega loodi uus regionaalne omavalitsus – Generalitet de Catalunya. Antud autonoomia oli lühiajaline ja kestis ainult kaks aastat, kuni 1934. a oktoobrini, kui omavalitsuse president Lluis Companys, kartes Kataloonia autonoomia pärast, kuulutas välja iseseisva Kataloonia riigi Hispaania föderatsiooni koosseisus. Välja kuulutatud iseseisvus sai siiski kesta vaid 10 tundi ning selle tagajärjeks oli kogu Kataloonia valitsuse kinnipidamine ja vangistamine, mis kestis kuni 1936. a veebruarini.

1936. – 1939. a kestnud Hispaania kodusõja tulemusena sai Hispaaniast taaskordselt diktatuuririik. Ligi 40 aastat (1939 – 1975) kestnud kindral Franco diktatuuril olid laastavad mõjud katalaani keelele ja kultuurile. Kataloonialt võeti ära paljud Teise vabariigi ajal kätte võidetud privileegid . Näiteks kaotati diktatuuri ajal kõik Kataloonia poliitilised ja kultuurilised institutsioonid ja keelati ära katalaani keele kasutamine. Katalaani rahvusluse ülalhoidmises diktatuuri ajal oli suurim roll rahvuslikult meelestatud eliidil, kellel õnnestus 1960ndatel ja 1970ndatel mitmete erinevate meetmete tulemusel muuta katalaani rahvuslus kitsast elitaarsest liikumisest jällegi massiliikumiseks. Franco režiimi ajal oli rahvusluse peamiseks eesmärgiks demokraatia taastamine Hispaanias, katalaani keele ja kultuuri tunnustamine ning autonoomia taastamine.[4]

Demokraatia, kodusõja eelne omavalitsus ning autonoomia taastati 1970ndate lõpus. Kataloonia omavalitsus Generalitet de Catalunya taastati 1977. a, kui riiki naasis eksiilis viibinud omavalitsuse president Josep Tarradellas ning 1979. a referendumiga võeti uuesti vastu Autonoomia statuut, mis kinnitas Kataloonia ametliku autonoomia staatuse.[3]

Rahvuslus tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval puuduvad katalaani rahvuslusel üheselt selged eesmärgid – on neid, keda rahuldab praegune olukord, on neid kes sooviksid Katalooniale senisest suuremat autonoomiat ja on ka neid, kes näeksid Katalooniat iseseisva riigina. Aastatel 2000 – 2007 läbiviidud küsitluste kohaselt on iseseisvuse vastased ülekaalus iseseisvuse pooldajate üle[6]. Siiski pooldatakse enamasti järjest laienevat autonoomiat Hispaania riigi koosseisus, mille peamisteks väljendusteks peetakse Kataloonia institutsioonide võimu suurendamist täiendava detsentraliseerimise ja iseseisva rahanduspoliitika loomise tulemusena.[4]

2006. a toimus Kataloonias referendum 1979. a taastatud autonoomia laiendamise küsimuses: 73,9 % hääletanutest oli selle poolt ning 20,8% vastu, seejuures osalusprotsent oli aga rekordiliselt madal – 49%. Referendumil vastu võetud muudatused, mis hakkasid kehtima 9. augustil 2006. a, andsid kohalikule parlamendile senisest suurema autoriteedi maksu-ja justiitsküsimustes ning katalaanidele rahvuse staatuse Hispaanias. Samuti suurenes Kataloonia kontroll lennujaamade, sadamate ja immigratsiooniküsimuste üle.[7]

Viimane pööre sünduste käigus toimus aga 2010. a, kui Hispaania konstitutsioonikohus tunnistas kehtetuks mitmeid 2006. a vastu võetud 1979. a Kataloonia autonoomia statuudi parandused. Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt tunnistati kehtetuks 14 artiklit 223-st ning veel 27 artikli puhul leiti, et on vajalik lisada piirav kirjalik tõlgendus.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. What is catalanism and what does it advocate?, Colomines, Agusti , 2011
  2. 2,0 2,1 Catalanism, Katalaani entsüklopeedia
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 [1], Generalitet de Catalunya
  4. 4,0 4,1 4,2 „Nationalism and Intellectuals in Nations without State: the Catalan case.“ Political Studies, 48, 1000 – 1001
  5. 5,0 5,1 Conversi, Daniele (1997) „The Basques, the Catalans and Spain.“ London: Hurst
  6. [2], Institut de Ciencies Politiques i Socials , 2000-2007
  7. Catalonia endorses autonomy plan, BBC, 19. juuni 2006
  8. A nationality, not a nation, The Economist, 1. juuli 2010

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]