Neogooti stiil

Allikas: Vikipeedia
Silmapaistvaid neogooti ehitisi. Üleval: Westminsteri loss, London;
vasakul: Teaduse katedraal, Pittsburgh;
paremal: Sint-Petrus-en-Pauluskerk, Ostende.
Parliament Hill, Ottawa

Neogooti stiil ehk neogootika (ka uusgootika) on arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Inglismaal. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil neogootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud uusklassitsismile.

Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Neogooti stiil oli levinud peamiselt sakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Neogootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänud Kölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel. Baltisakslastest mõisaomanike maitse-eelistuste kaudu on neobarokk hästi esindatud ka Eesti mõisaarhitektuuris (näit Alatskivi mõis, Sangaste loss).

Selle liikumise keskmes Inglismaal oli neogootika tihedalt läbipõimunud filsoofiliste liikumistega, mis seostusid anglikaani kõrgkiriku või anglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis neogooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.

Koos neogooti stiili levikuga Inglismaal kasvas kiiresti huvi selle vastu ka Mandri-Euroopas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Ameerikas. 19.-20. sajandil rajatud neogooti stiilis ehitiste arv võib ületada autentsete gooti stiilis rajatud ehitiste arvu.

Neogootika tõusu toetas ka keskaega ülistav medievalism. Industrialiseerimise edenedes kasvas reaktsioon masintootmise ja tehaste vastu. Maaliliste vaadete pooldajad nagu Thomas Carlyle ja Augustus Pugin suhtusid tööstusühiskonda kriitiliselt ning kujustasid tööstuse eelset keskaja ühiskonda kuldajastuna. Katoliiklusse pöördunud Pugini jaoks kandis gooti arhitektuur kristlikke väärtusi, mida klassitsism oli õõnestanud ja industrialiseerimine hävitas.[1]

Neogooti stiilil oli ka poliitilisi seoseid. Kui "ratsionaalset" ja "radikaalset" uusklassitsismi nähti seotuna vabariikluse ja liberalismiga (nagu tõestab selle populaarsus USA-s ja vähemal määral vabariiklikul Prantsusmaal), seostati "vaimsemat" ja "traditsioonilisemat" neogootikat monarhismi ja konservatismiga, mida peegeldas stiilide valik Westminsteri lossi taastamisel Londonis ning Kanada parlamendihoonete puhul Ottawa Parliament Hillil.

Inglise kirjanduses sündis neogooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr, gooti romaan, mis algas Horace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegsete Arturi-romaanide keskkonda nagu seda tegi Alfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli neogootikal oluline mõju.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pugin and the Gothic Revival
  2. W. D. Robson-Scot, The Literary Background of the Gothic Revival in Germany.