Gooti kunst
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2009) |
Gooti kunst ehk gootika, ka gooti stiil on kunstistiil keskaja Lääne-Euroopas. See järgnes ajaliselt romaanikale ja oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandi alguseni, perioodi alguse ja lõpu määratlemisel on paikkondlikke iseärasusi Euroopa eri piirkondades. Gootikale järgnes renessansskunst, mis mõnel maal arenes paralleelselt hilisgootikaga.
Gootikat iseloomustavateks joonteks arhitektuuris on teravkaare ja võlviroietele toetuvate teravkaarsete ristvõlvide kasutamine. Et teravkaar võimaldab erinevalt ümarkaarest katta eri laiusega sildeavasid sama kõrgusega kaartega ja teravkaare külgsuunaline jõud tugedele on väiksem, iseloomustavad gootikat kõrged suurte akende ja suhteliselt õhukeste seintega sakraalhooned, kus ehitise raskus kantakse tugikaarte vahendusel teistele ehituseosadele ja tugipiilaritele. Nii ehitusplastikat kui ka muu otstarbega skulptuuri iseloomustab gooti kunstis ajas kasvav loodusläheduse taotlus.
Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Termin pärineb Giorgio Vasarilt, kes kasutas seda alavääristavas tähenduses renessansieelse arhitektuuri kui millegi metsiku ja barbaarse kohta ja see tuleneb Itaaliat pärast Rooma keisririigi hävimist asustanud gootide hõimu nimetusest. 19. sajandi jooksul laienes mõiste stiilinimetusena gooti arhitektuuriga samal ajaperioodil loodud skulptuurile ja maalikunstile. Kõige täpsemalt ongi gootika iseloomulikud tunnused piiritletud arhitektuuris, samas kui ülejäänud kunstiliikides on gootika nimetus omistatud palju subjektiivsemalt.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti arhitektuur kujunes 12. sajandi esimesel poolel Île-de-France'i piirkonnas, mõned käsitlused dateerivad selle täpselt aastasse 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis' kloostri kiriku kooriruum. Teised Prantsusmaa piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkas see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääses mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300. Põhja pool Alpe valitses gooti kunst kauem kui Itaalias, kestes 16. sajandi esimese pooleni.
Sarnaselt romaanikaga kuulusid ka gooti kunstiperioodi tähtsaimad ehitised katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuri hulka. Gooti katedraal kujutas endast tervikkunstiteost, mis hõlmas skulptuuri, vitraažikunsti, metallikunsti, kullassepatööd ja dekoratiivkunste ning ühtlasi mõjutas nende edasist arengut. Ilmalik gooti arhitektuur hõlmas eriti linnades aadlielamute kõrval mitmesuguseid avalikke hooneid nagu raekojad ja gildihooned.
Periodiseering[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti arhitektuuris eristatakse kolme stiilifaasi, mis ilmusid eri piirkondades eri aegadel ning arenesid sageli üksteisest lahus.
- varagootika umbes aastail 1140–1200, Prantsusmaal gothique primitif (1130–1180), Inglismaal Early English (1180–1275)
- kõrggootika umbes aastail 1200–1350, Prantsusmaal gothique classique (1180–1230) ja gothique rayonnant (1250–1350), Inglismaal dekoreeritud stiil (1275–1380)
- hilisgootika umbes aastail 1350–1525, Prantsusmaal leekestiil ehk gothique flamboyant (1350–1500), Inglismaal perpendikulaarstiil (1380–1520)
Mõnedes piirkondades, näiteks Inglismaal, Tšehhis ja Valgevenes, ei loobutud renessanss-stiili ilmudes gootika ehituspõhimõtetest, vaid püüti üksikuid renessansi elemente ettevaatlikult lansseerides gooti arhitektuuri uuele tasemele arendada. Iseloomulikud näited neist omapärastest segastiilidest on tuudorstiil Inglismaal , Portugalis manuelism ja Hispaanias Isabella gootika, hilisgooti ehitised Tšehhi ning Valgevene gooti arhitektuuris.
Gooti arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Gooti arhitektuur
Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis-Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika pärast teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmes Euroopa katedraalis.
Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavalt paksud, et vastata ümarkaarte ja ristvõlvide poolt väljapoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet. 13. sajandil võeti kasutusele tellisgootika.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Märts 2024) |
Gooti skulptuur[muuda | muuda lähteteksti]
Skulptuure kohtab gootikas peamiselt kirikute välisseinte, eriti lääneportaali kaunistusena. Kiviskulptuurid kujutasid enamasti pühakuid ja piiblistseene. Gooti skulptuuridele on iseloomulik figuuride eraldatus üksteisest, mis võimaldab neid käsitleda ka arhitektuurist sõltumatult. Valitsev materjal monumentaalskulptuuris oli kivi. Märkimisväärsed näited gooti monumentaalskulptuurist on näiteks Chartresi katedraali lääneportaali veel üleminekustiililiku suletud vormiga skulptuurid, Pariisi Jumalaema kiriku põhjapoolse lääneportaali (Portail de la Vierge) skulptuurid, Amiensi katedraali lääneportaali skulptuurid ning Reimsi katedraali Maarja ja Eliisabet (nn Külastusgrupp). 13. sajandist pärinev Bambergi ratsanik on esimene ümarplastiline ratsakuju Euroopa kunstis pärast antiikaega.
-
Chartresi lääneportaali skulptuurid, u 1145 -
Chartresi lõunaportaali skulptuurid, u 1215–1220 -
Amiensi katedraali lääneportaal, pärast 1220 -
Reimsi lääneportaali Maarja kuulutamise stseen ja külastusgrupp, u 1250 -
Bambergi ratsanik, u 1225/37 -
Maarja surm Strasbourgi toomkiriku portaalil, pärast 1225 -
Otto I ja abikaasa Editha, u 1250, Magdeburgi toomkirik, Saksamaa -
Gooti maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti katedraalides oli seinapinda vähe, nii et seinamaalide asemel hakati tegema rohkem tahvelmaale. Suured aknad soodustasid vitraaži viljelemist.
Kõrgel tasemel oli miniatuur ja raamatute illumineerimine, kunstnikest on nimeliselt teada Jean Pucelle ja Jean le Noir, vennad Limbourgid ja Jacquemart de Hesdin.
Itaalias tekkis Giotto di Bondone, Duccio di Buoninsegna jt mõjul mitu tahvelmaalikoolkonda, mis mõjutasid ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade maalikunsti.
Gootika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade ristiusustamist ehk 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Paljud keskaegsed kirikud oli kindluskirikud. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari ja muid Prantsusmaa ja muu Lääne-Euroopa gooti arhitektuuri elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Lõuna-Eestis oli põhiliseks ehitusmaterjaliks tellis, kuid ka Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja veel enam ilmselt ka kaitseehitis olnud Toomkirik).
Varasemast perioodist on palju kunstiväärtusliku raiddekooriga gooti kirikuid Saare-Lääne piiskopkonna aladel (Karja, Pöide, Muhu, Valjala ja Kihelkonna kirikud). Hilisemal ajal maapiirkondadesse püstitatud kerjusmunkade kirikud olid dekoorilt vaesemad, küll aga tegutsesid kunstnikud aktiivselt suurtes linnades, kus asusid rahakad tellijad. Enim on hilisgooti perioodi kunsti säilinud Tallinnas (Tallinna raekoda ja rida kaupmeheelamuid, Oleviste kirik ja Hans Pawelsi kenotaaf, Pühavaimu kirik ja Pühavaimu altar, Niguliste kirik, Bernt Notke "Surmatants", Hermen Rode Niguliste altar jne). Tallinna meistrid tegutsesid ka Pirita ja Padise kloostris. Stiilipuhas hilisgooti ehitismälestis on Kuressaare linnus. Eesti suurim hilisgooti kullassepataies, Niguliste monstrants, asub alates 18. sajandist Ermitaažis.